Ploomipuu

Ploomipuu (Prunus) umbes 35 liiki Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda ploomipuuliste (Prunoideae) alamsugukonda. Luuviljaliste viljas on üks seeme, mida katab viljakesta siseosadest arenenud tugev luu. Enamikul meil kasvavatel ploomipuu liikidel on lehed pungas rullunud, jagunematud. Võrsed asteldega. Valged, rohekad või roosakad õiedpaiknevad üksi­kult või sarikjate kimpudena Aedades viljeldakse peamiselt aed-ploomipuu sorte, aga ka liikidevahelisi sorte. Poolmetsistunult annavad kasutatavaid vilju ka kreegipuu ja alõtša. Ploomipuu vajad hea läbilaskvusega viljakat ja huumusrikast mulda. Paljundada saab seemnetega, aga parem viis on pookimise teel.

Eestis kahjusta­vad ploomipuud ploomivaablased (Hoplocampa) ja ploomipuu-lehetäi (Hyalopterus arudinis), haigustest on sagedasimad ploomi-kott-tõbi, ploomipuu-paellaiksus, ploomipuu-punapõletik, ploomirõuged, hõbelehisus ja luuviljaliste lehepõletik.

Aed-ploomipuu ehk harilik ploomipuu (P. domestica) kasvab looduses kuni 12 m, kultuurtaimena 4–6 m kõrgu­seks. Hõlmab enamiku aedades kasvatatavatest ploomisortidest. On selgitatud, et aed-ploomipuu tekkis laukapuu ristamisel alõtšaga. Liigi piires on mitmesuguse kasvutugevusega, erinevate lehtede ja viljade tunnustega sorte. Aed-ploomipuul on pungad okstel sageli kolmekaupa. Keskmine on kasvupung ja äärmised õiepungad. Igast õiepungast areneb enamasti kaks õit. Ploom on ovaalne või ümmargune, valkjasroheline, kollane, roosa, punane kuni lillakasmust, kattunud vahakirmega, magus, magushapu või hapu, sisaldab suhkrut (7–13%), vitamiine ja pektiinaineid, valmib olenevalt sordist juuli lõpust oktoobrini. Ploomipuu eluiga on harilikult 25–30 aastat, aastane viljasaak puu kohta keskmiselt 30–50 kg. Paljud sordid on Eestis külmaõrnad. Vastupidavaimad on kreegipuu ja juurevõsust paljunevad kohalikud sordid, nt ‘Liivi kollane munaploom’ ja ‘Noarootsi punane’. Kasvatatakse ka välismaiseid sorte (‘Emma Leppermann’, ‘Victoria’, ‘Duke of Edinburgh’, ‘Wilhelmine Späth’ jmt). Eestis on ploomisorte aretanud Julius Eslon (‘Polli munaploom’, ‘Suhkruploom’), Arthur ja Eevi Jaama (‘Ave’, ‘Vilnor’) jaAleksander Kurvits (‘Tartu punane’, ‘Tartu värviline’). Sordid: ’Ave’ – keskvalmiv vili on suur, ümarovaalne, pruunikas- kuni punakaslilla. Viljaliha on valkjaskollane, keskmise tihedusega, mõnusa hapukasmagusa maitsega. Luuseeme väike ja lahtine. Saagikas ja suhtelised talvekindel. Rahuldav isetolmleja. Paremad tolmuandjad on ’Edinburg’, ’Victoria’ ja ’Emma Leppermann’; ’Edinburgh’ – hilisepoolse valmimisajaga vili on keskmise suurusega, ümar, lillakaspunane, paksu väliskestaga. Viljaliha on kollane, keskmise tihedusega, magushapu maitsega. Saagikas. Isetolmleja ja hea tolmuandja paljudele sortidele. Talveõrn ja tundlik lehepõletiku suhtes; ’Emma Leppermann’ – keskvalmiv vili on ümar, keskmine kuni suur. Kollast põhivärvi katab enamasti roosa puna. Väga saagikad. Viljaliha on tihe, hapumagus kuni magushapu. Luuseeme viljalihast kergesti eralduv. Isetolmleja ja hea tolmuandja paljudele sortidele. Talveõrn ja tundlik lehepõletiku suhtes; ’Julius’– varavalmiv vili on suur, ümarovaalne, lillaka varjundiga pruunikaspunane. Viljaliha on kollane, teraline, väga hea hapukasmagusa maitsega. Luuseeme viljalihas poollahtine. . Oma õietolmuga viljub rahuldavalt. Parimateks tolmuandjateks on ’Suhkruploom’ ja ’Victoria’. Puu on nõrga talvekindlusega ja vastuvõtlik lehepõletikule; ’Kubanskaja Kometa’ – varavalmiv vili on suur, ümar või ümarovaalne, punane kuni pruunikaspunane. Viljakest läikiv. Viljaliha kollane, kiuline, hapumagus, luuseemne küljes kinni või poollahti. Vajab kindlasti tolmuandjat, milleks sobib sort ’Mara’, aga ka haralise ploomipuu samal ajal õitsevad vormid. Talvekindlus on hea. Õied peavad öökülmade suhtes hästi vastu; ’Liivi Kollane Munaploom’ – septembri algul valmiv vili on rohekaskollane, ovaalne, tugeva valkja vahakirmega. Viljaliha on valkjaskollane, tihe, magus. Luuseeme on lahtine. Head tolmuandjad on hilja õitsevad ’Märjamaa’ ja ’Kihelkonna’ ja ’Noarootsi Punane’. Üks talvekindlamaid sorte. Suhteliselt vastupidav lehepõletikule ja hõbelehisusele; ’Noarootsi Punane’ – keskvalmiv vili on ümarovaalne, punane, lillakassinise vahakirmega. Maitse keskpärane või kehvapoolne. Luuseeme viljalihas poollahtine. Isefertiilne ja hea tolmuandja samal ajal õitsevatele sortidele; ’Suhkruploom’ – varavalmiv vili on väike, tumesinine, ovaalne. Viljaliha on kollakasroheline, keskmise tihedusega, hapukasmagus. Luuseeme viljalihas lahtine. Tolmeldajateks on ’Victoria’ ja ’Emma Leppermann’. Talveõrn, haigestub hõbelehisusse ja lehepõletikku; ’Victoria’ – hilise valmimisajaga vili on suur, ovaalne, roosakaspunane. Viljaliha on valkjaskollane, kiuline, vürtsine ja magus. Luuseeme on viljalihas poollahtine. Isefertiilne ja hea tolmuandja samal ajal õitsevatele sortidele.

Kreegipuu (P. domestica var. insititia) on aed-ploomipuu teisend, millel on laukapuu tunnused. Ta on aed-ploomipuust vähem nõudlikum kasvukoha suhtes, nõrgema kasvuga ning annab ka rohkesti juurevõsusid. Kreegipuul on enamasti väikesed sinised, roheka viljalihaga ja kinnise luuga viljad. Esineb ka kollaste ümarate viljadega kreeke, nn mirabell, ja lahtise luuga kreeke.

Alõtša ehk haraline ploomipuu (P. cerasifera) on meie levinuim ploomipuude pookealus. Kasvab looduslikult madala puunaBalkani poolsaarel, Krimmis ning Ees- ja Kesk-Aasias. Aedadesse on ta sageli saanud poogitud ploomipuude kännuvõsudest, mis arenevad altpoolt pookekohta ja võivad poogendi lämmatada. Erinevalt aed-ploomipuust on alõtšal peenikesed paljad (karvadeta) võrsed ja õhukesed piklikud pronksjat tooni lehed. Puu on tugeva kasvuga, annab rohkesti ennakvõrseid, on tihe ja astlaline. Karmimal talvel külmub lumepiirini, kuid taastub kännuvõsudest. Viljad on enamasti kollased või punased, harva lausa mustad, kasutatakse toiduks. Lääne-Euroopas tuntakse kultuuris kasvatatavat alõtšat mürobalaani nime all. Tema suureviljalisi sorte kasvatatakse omaette puuviljakultuurina ka Ukrainas ja Venemaal. Sordid: ’Hessei’ – põõsasjas, lehed helerohelised, õied lumivalged; ’Lindsayae’ – noored punakat tooni lehed muutuvad hiljem rohelisteks, õied kahvaturoosad; ’Newport’ – põõsasjas, lehed väiksed, pronksjad, õied kahvaturoosad; ’Pissardii’ –  lehed punased kuni purpurjad, pungad roosad, õied valged, viljad punased.

Laukapuu (P. spinosa) on nõrgema kasvutugevusega (kuni 6 m) talvekindel ploomipuuliik Euraasiast ja Põhja-Aafrikast, mis annab rohkesti juurevõsu. Eestis leidub teda looduses läänerannikul ja saartel ning ta on looduskaitse all. Laukapuu võrsed on karvased, oksad enamasti astlalised. Väikesed valged õied paiknevad pungas ükshaaval. Väikestel sinistel viljadel on lühike viljavars. Viljad on kerged ja nad ei ripu allapoole, nagu teistel ploomipuuliikidel. Viljaliha rohekas, mõrkjas, luuseemne küljes kinni. Maitse muutub paremaks pärast külmumist. Laukapuu vilju on kasutatud kulinaarias oliivide asendamiseks. Talvel vaasis ajatades lähevad laukapuu oksad kergesti õitsema. Volgamaal esineb suuremaviljalisi laukapuu vorme, mis on aed-ploomipuu esivanamaks.

Pajulehine ploomipuu ehk hiina ploomipuu (P. salicina) kasvab kuni 9 m kõrguseks ja pärineb Põhja-Hiinast ja Jaapanist. Seda liiki on kasutatud paljude ameerika ploomisortide aretamisel, mida on ka meil kasvatatud. Praegu kasvatatakse meie aedades alõtša ja hiina ploomipuu vahelisi sorte, mis on erksat värvi suurte viljadega. Hiina ploomipuu võrsed on paljad, väikesed valged õied paiknevad kolmekaupa. Õitseb varakult. Kui öökülmi pole ja viljastumine õnnestub, siis viljub rikkalikult. Viljad on suured, kollased kuni helepunased. Viljaliha on kiuline, luuseemnest raskesti eraldatav, magus, kuid väliskesta all ja luuseemne ümbruses hapu. Sordid: ’Methley’ – laiuv puu, kasvab kuni 8 m kõrguseks. Viljad on lilla koorega ja kollase viljalihaga; ’Red Heart’ – väike puu, noores eas kergesti kärbitav. Suured punased vilja on hea säilivusega.

Ameerika ploomipuu (P. americana) on kirssploomipuude rühma kuuluv liik, mida on kasutatud vanemana liikidevaheliste ploomisortide (’Vikana’) aretamisel. Erinevalt eespool kirjeldatud pärisploomipuude (Euprunus) liikidest, on kirssploomipuudel (Prunocerasus) lehed punas voldituna, nagu see on omane kirsipuudele. Ameerika ploomipuu viljad on kollakasoranžid kuni punased, kiulised ja veidi mõrkja viljalihaga. Tuntakse ka ameerika ploomipuu mustaviljalist alamliik (P. americana ssp. nigra). Liigi piires on väga külmakindlaid isendeid, mis võivad taluda kuni -40˚C.

Millised ploomisordid annavad Eestis kõige paremini saaki?

22. jaanuar 2011Maakodu

Kalju Kask

Mullu oli kehv ploomiaasta. Millised maitsvad sordid Eestis kõige kindlamalt saaki annavad?

Kauni värvi ja kujuga suured magusad ploomid on alati väga isuäratavad. Nopid puult toreda ploomi ja surud hambad mahlast pakatavasse viljalihasse. Pole ime, et ploomid on meie aiapidajaile õunte järel kõige armastatumad puuviljad.

Eestis kasvatatavate ploomisortide hulgas on nii väikse- kui suureviljalisi. Väiksemate viljadega on näiteks ‘Suhkruploom’, ‘Liivi kollane munaploom’ ja ka Valgevene päritolu alõtšasort ‘Mara’. Kuid tegelikult nad liiga väikesed ei tundugi, pigem ütleme, et “oi kui kenad ‘Liivi kollased’”.

Kaks korda rohkem, 30–45 grammi kaaluvad ‘Ave’, ‘Edinburgh’ jt.

Eesti sortidest on väga hea Julius Esloni aretatud ‘Polli munaploom’. Saaremaa sordikatsepunktis oli selle sordi ploomide keskmine mass 48 grammi – seega suurem kui ühelgi teisel katsesordil. Rõhu katseaias oli nende keskmine kaal 46 grammi. Kõige suuremad ploomid olid 60grammised. Kollakasroosa ‘Polli munaploomi’ maitset on samuti hinnatud paremaks kui teistel sortidel. Neist ploomidest saab ka väga hea kompoti. Nii suured ploomid tuleks enne purkipanekut pooleks lõigata.

Äärmiselt väärtuslik omadus on ka ‘Polli munaploomi’ hea talvekindlus, ainult üksikud sordid küünivad meil samale tasemele.

Kuid sordil on ka üks suur puudus: ‘Polli munaploomil’ pole elujõulist õietolmu, seetõttu vajab ta kõrvale head hilise õitsemisajaga tolmeldajasorti. Polli Aiandusuuringute Keskuses tehtud katsete põhjal sobivad tolmeldajasortideks ‘Märjamaa’ ja ‘Kihelkonna’. Ilma nende abita jääb saak väga väikeseks – see on 10 kg puu kohta või veelgi vähem.

Välismaa sortidest on suurte viljadega näiteks ‘Jubileum’, kuid see on hoopis talveõrnem.

Kõige suuremaid ploome annavad sordid ‘Radiolus’ ja ‘Suur Tõll’, mille aretasid Arthur ja Eevi Jaama. ‘Radioluse’ saja vilja keskmine kaal oli 1984. aastal 71 grammi, suurim ploom aga kaalus 86 grammi. ‘Suure Tõllu’ rekordviljad saadi 1973. aastal, mil 20 ploomi keskmine kaal oli 85 grammi. Teistel aastatel on ‘Suure Tõllu’ keskmine mass olnud 66 ja ‘Radiolusel’ 56 grammi. Mõlemad sordid on rohekaskollast värvi ja üsna keskmise maitsega.

‘Radioluse’ teeb eripäraseks veel see, et neid ploome ümbritseb vaokujuline soonistus: justkui olnuks kasvamisajal ümber vilja seotud nöör, mis soone kohal kasvu takistas. Niisuguste ploomide seeme on tükkideks lagunenud või on seemne asemel hoopis sültjas tomp. ‘Radiolust’ aretades kiiritati 1965. aastal ‘Liivi kollase munaploomi’ seemneid gammakiirtega, kiiritatud seemned külvati katseaeda. Sedasi saadud 12 mutantse ploomipuu hulgast valiti välja paremad.

Milline sort valida?

Eesti soovitussortimendis on praegu 18 ploomisorti. Valima peate aga ikka selle järgi, kus teie koduaed asub. Väga karmide talvedega paika ei tasugi ploomipuid istutada.

Kõige talvekindlam ja üsna saagikas, kuid keskpärase maitsega ja 20–25grammiste viljadega sort on ‘Noarootsi punane’.

Hinnata tasub ‘Liivi kollast munaploomi’, kuid talle istutage kindlasti kõrvale hiljaõitsev tolmuandja sort.

Väga viljakad hilise valmimisajaga sordid on ‘Victoria’ ja ‘Edinburgh’, kuid mõlemad võivad külmal talvel tugevasti kahjustuda.

Soodsamas kasvukohas edenevad hästi ‘Ave’, ‘Kadri’ ja ‘Renkold Haritonovoi’. ‘Ave’ lillakaspunased või pruunikaslillad ploomid kaaluvad 30–40 grammi ja valmivad augusti lõpus või septembri alguses. ‘Kadri’ on varajane tumelilla 30–40 grammi kaaluv ja maitsev ploom. Keskmise valmimisajaga ‘Renkold Haritonovoi’ kannab lillakassiniseid 30–45 grammi kaaluvaid hea hapukasmagusa maitsega ploome.

Vanad tuntud sordid ‘Emma Leppermann’ ja ‘Perdrigon’ ei ole kahjuks küllalt talvekindlad.

Eriti talveõrnad on varajased sordid ‘Julius’ (kannab lillaka tooniga pruunikaspunaseid ploome), punakaslillade viljadega ‘Liisu’ ja lillakasmustade viljadega ‘Suhkruploom’.

Viimastel aastatel populaarseks saanud suurte punaste varavalmivate ploomidega ‘Kubanskaja kometa’ on kahjuks samuti talveõrn. Rohekas- või valkjaskollane ‘Oullinsi renkold’, pruunikaslilla ‘Renkold Jenikejeva’ ja lillakaspunane ‘Jubileum’ on meil vähetuntud ja vähelevinud, kuid neilgi sortidel pole head talvekindlust.

Isuäratavate ploomide kasvatus ongi Eestis paraku riskantne ettevõtmine, eriti mandri külmemates paikades.