Peiulill
Peiulill (Tagetes) on vähenõudlike, üheaastaste taimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast, mida on lihtne ka ise seemnest kasvatada. Seemned külvatakse kas mais otse kasvukohale või aprillis külmlavasse, kasvuhoonesse või tuppa potti. Silmas tuleb pidada, et külv liiga tihe ei saaks. Temperatuuril 16-18ºC kestab idanemine tavaliselt 1–2 nädalat. Ühes grammis võib olla kuni 300 seemet. Peiulille seeme on parajalt suur, nii et teda on võimalik ükshaaval mulda poetada. Muld peaks olema kogu aeg parajalt niiske, muidu annab taimede tärkamist üsna kaua oodata. Kasvukohale istutatakse peiulilled olenevalt sordist 20-40 cm vahedega. Öökülmade suhtes on ta tundlik. Peiulill vajab ruumi, et kasvatada endale rikkalikult võrseid ja moodustada kaunis õitsev põõsake. Kasvada meeldib peiulillele päikesepaistes, aga lepib ka poolvarjuga. Peiulilli on nii kõrgeid kui madalaid. Istutamisel tuleks seda arvestada, muidu võib lillepeenar pärast välja näha nagu algaja juuksuri pöetud pea – kaunikesti ebaühtlane. Kõrged peiulille sordid kasvavad 50-100 cm kõrguseks, madalate peiulille sortide kõrgus on vaid 30-40 cm. Õitsemisele tuleb kindlasti kasuks see, kui korjame järjest ära õitsemise lõpetanud õisikud. Seda muidugi juhul, kui ei soovi seemet saada.
Peiulilled on suurepärased suvelilled algajale aednikule
Astrid Lepik
01. märts 2010 09:52
Säravate õitega peiulilled on vähenõudlikud ja neid on lihtne kasvatada, seetõttu sobivad nad suurepäraselt algajale aednikule.
Oma kollaste, oranžide, punakate, valkjate või kirjude õitega lisavad nad aeda rõõmsaid värvilaike. Vähenõudlike, vastupidavate ja usinasti, kuni külmadeni õitsevate lilledena võib neid istutada nii lillepeenrasse, aia- ja hekiäärde kui amplisse ja rõdukastidesse.
Taimi võib ette kasvatada niihästi tubastes tingimustes kui kasvuhoones, samuti võib peiulilli külvata otse kasvukohale. Viimasel juhul taimede õitsemine küll veidi hilineb. Ettekasvatamisel oleks sobivaim aeg peiulille külvamiseks märts-aprill.
Et vältida võimalikke haigustekitajaid, kasutada külviks haigustevaba külvi- ja pikeerimismulda. Külvinõus peaks olema avaus või drenaažikiht liigse kastmisvee äravalgumiseks. Võimalusel külvata seeme külvinõusse suhteliselt hõredalt (vahedega umbes 1cm). Nii on tärkavatel taimedel ruumi kasvada, taimed ei veni välja ja ei kimbuta taimede tihedast seisust tulenev liigniiskus ja tõusmepõletik. Külv katta umbes 1cm paksuse sõelutud mullakihiga. Seejärel kasta külv pihustiga märjaks ja katta kile või klaasiga. Tõusmed ilmuvad olenevalt sordist ja kasvutingimustest 4-7 päeva pärast. Pärast tõusmete ilmumist asetada taimed valgesse kohta. Umbes 1-1,5 nädala möödudes võib taimi pikeerima hakata. Kuna seemikud ja noored taimed on suhteliselt tugevad, ei pane peiulill pahaks varajast pikeerimist ega korduvat ümberistutamist, vastupidi, see muudab taimed ja juurekava tugevamaks. Aknalaual kasvatades tuleks taimi kord päevas keerata, muidu kasvavad nad valguse poole kõveraks.
Avamaale istutatakse peiulilled siis, kui öökülmaoht on möödas (mai lõpp-juuni algus). Kui tihedalt taimi istutada, sõltub liigist ja sordist: kõrgekasvulised (ka suureõielised) istutatakse vahekaugusega 40x40cm, keskmised 30x30cm ning madalad 20x20cm. Kui paljusid taimi ei soovitada istutada sügavamale, kui ta enne kasvas, siis peiulilli võib julgesti veidi sügavamale istutada. Kui lilled on välja istutatud, võivad tema rohelised lehed omandada kummlise purpurja varjundi. See kaob mõne aja möödudes, kui taimed on kohanenud ereda päikesevalgusega. Äsja väljaistutatud taimi tuleks hoolsalt kasta, et taimed juurduksid korralikult.
Mullastiku suhtes pole ta sugugi nõudlik, kasvades üsnagi hästi mitmesugustel muldadel. Loomulikult kasvab ja õitseb taim paremini toitaineterikkal ja vett hästi läbilaskval mullal. Kui nii mõnigi õrn suvelill ei talu tuulist kasvukohta, siis peiulill ei pane pahaks kui ta istutatakse tuultele avatud kasvukohale. Samuti lepivad peiulilled päikselise ja kuivapoolse kasvukohaga. Kui peiulill on kord õitsema hakanud õitseb ta vapralt külmadeni. Närbunud õisikute ärakorjamine annab taimedele värske väljanägemise.
Vaid kasvukohas, kus muld on pidevalt liigniiske, ei taha peiulilled hästi edeneda – juured kipuvad ruttu mädanema. Suureõielistel peiulilledel kipuvad pikemate vihmaperioodide kestel mädanema aga õisikud. Miskipärast meeldivad peiulilled tigudele ja nälkjatele, kes üsna kiiresti teevad lehtede kallal korraliku hävitustöö.
Perekonda peiulill (Tagetes) kuulub üle 50 liigi suvelilli ja püsikuid, kes kasvavad looduslikult nii Mehhikos kui Kesk-Ameerikas. Kõrge peiulille (T. erecta) õied on suured, kollased või oranžid, taime varred on tugevad ja jäigad, taime kõrguseks on keskmiselt 50-90cm. Madala peiulille (T. patula) õied on veidi väiksemad, kollased kuni pruunid või kirjud. Taime kõrguseks keskmiselt 30-40cm. Ahtalehine peiulill, ka õievähene peiulill (T. tenuifolia) püüab pilku oma ilusate sulglõhiste lehtedega. Õied on väikesed, peamiselt erinevat tooni kollased, õitseb rikkalikult. Taime kõrgus umbes 25cm.
Kogu taimel on iseäralikult spetsiifiline, muskust meenutav kirbe ja tugev lõhn (kuigi on aretatud ka uusi lõhnatuid sorte), mis peletab eemale kahjurputukaid ja aitab vältida naabertaimede haigestumist seenhaigustesse.
Ravimtaimena kasutataval läikival peiulillel (T. lucida) on palavikku alandav, seedimist soodustav ja rahustav toime ning teda kasutatakse nt Mehhikos magusa, aniisimaitselise ravitee valmistamisel. Peruus, Ecuadoris, kohati ka Tšiilis ja Boliivias kasutatakse süllast peiulille (T. minuta) maitsetaimena, mis toidule lisatuna meenutab basiiliku, estragoni, mündi ja tsitruse maitsete segu. Süllast peiulille on kasutataud ka eeterliku õli saamiseks parfümeeriatööstuse tarbeks.
Peiulille kauneid õisi kasutatakse paljudes kultuurides rohkelt vanikutes ja lilleseadetes mitmesugustel pidustustel, pulmades ja usuga seotud üritustel