Maikelluke

Maikelluke (Convallaria) on mitmeaastaste risoomtaimede perekond kolme liigiga liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvab Euroopas, Põhja-Aasias ja Jaapanis valgusrikastes kohtades metsades ja kivistel mäenõlvadel. Ida – maikelluke (C. majalis) on Eestis laialt levinud ilutaim. Õied on koondunud 10-25 cm pikkusesse tipmisesse hõredasse ühekülgsesse kobarasse. Vili on punane mari. Piiblis on Saalomoni ülemlaulus kirjas: “Ma olen Saaroni lill ja roos orus”, ld k Ego sum lilium convallarium, mille järgi taime hakatigi nimetama (lad. k con-vallis – ümberringi suletud org), kuigi Saalomoni inspireeris hoopis teine lill. Harilik maikelluke sisaldab mürgiseid glükosiide, mistõttu tuleks lastele eelkõige selgitada, et marjade söömine võib põhjustada mürgituse (oksendamine, peavalu). Maikelluke sobib suurepäraselt pinnakattetaimeks jalgradade äärde ja puude alla, kuna talub hästi varju. Eelistab viljaka huumusrikka pinnasega parasniisket kasvukohta. Täiesti külmakindel, võib jääda samale kasvukohale paljudeks aastateks. Tänu tugevale risoomikasvule võib muutuda umbrohuks. Ostetud taimi hoia kuni istutamiseni jahedas ja pimedas ruumis. Parim istutusaeg on varakevad või september. Kimbu jaoks või vaasi ei ole soovitav varsi mitte lõigata, vaid kitkuda, sikutades pikisuunas.

Maikelluke kuulutab kevade lõppemist

22. mai 2014 Maaleht

Aarne Kähr

Maikellukesed avavad oma pisikesed, justkui portselanist õiekellukad tavaliselt mai lõpus, õitsemise kõrgaeg on juuni algul.

Legend räägib, et maikellukesed sündisid Maria pisaratest, kui ta nuttis ristilöödud Kristuse risti all. Tegelikult ei olnud legendis mainitud maikelluke siiski see õige, sest Palestiinas too taim ei kasva. Ju on mõni maikellukese sugulane siin natuke segadust tekitanud.

Kuigi maikelluke on mürgine (eriti marjad ja seemned), on ta olnud õnne ja armastuse sümboliks. Teda on oma töödes maininud Heinrich Heine, väike kevadlilleke meeldis Tšaikovskile.

Maikelluke on Soome rahvuslill. Maikuu esimesel pühapäeval peavad prantslased maikellukeste päeva jour de muguet.

VI sajandil märgati maikellukese mõju tervisele, eriti tema toimet südametegevusele. Hieronymus Bock ütles, et maikelluke tugevdab südant ja aju ning toob kadunud mõistuse tagasi. Ta soovitas maikellukest peapöörituse, langetõve ja silmahaiguste puhul, viimasel juhul pidi aitama lehekompress.

Kuivatatud ning peenestatud lehed panevad nuusutamisel aevastama ning seetõttu on neid kasutatud nuusktubakas. Maikelluke on andnud oma aroomi parfümeeriatööstusele, see kuulub lõhnaklassikasse.

Maikellukesed on kevadlilled, kes toovad aeda elegantsi, aroomi ning ka natuke kurbust, sest nende õitsele puhkedes on esimene kevadõite palang möödas.

Lillikas ja villvallikas

Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis) on maikellukese perekonna tuntuim liik. Vallis tähendab ladina keeles orgu ja convallis häilu (sulglohk), majalis aga maist õitsvat. Harilik maikelluke on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopast Hiinani. Põhja-Ameerikas on ta naturaliseerunud. Ka Eesti metsades on maikelluke levinud. Talle on antud naljakaid rahvapäraseid nimesid: lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas.

Eestikeelne maikelluke on saksakeelsest Maiglöckchen’ist mehaaniliselt üle võetud, sest Saksamaal õitseb ta tõesti mais. Ka Lõuna-Eestis on maikellukese nimi igati ajakohane, kuid põhja pool alustab ta enamasti mai lõpus ja õitsemise kõrgaeg on juuni algul. Ingliskeelne nimetus “oru liilia” (lily of the valley) viitab teatud regioonides niiskematele kasvukohtadele.

Maikellukese head naabrid on sinililled, võsaülased, lõhnavad kannikesed, kopsurohud, igihalid ja paljud teisedki. Nad on väga head ja hinnatud lõikelilled nii lilleseadetes kui pruudikimpudes. Tugevalt lõhnavad õied võivad tekitada aga allergiat ning peavalu.

Juured armastavad jahedust

Looduses kasvab maikelluke nii leht- kui okaspuumetsades, jõgede ääres, metsaservades. Eriti meelepärased on talle Euroopas tamme- ja pöögimetsad.

Saksamaal, kus maikellukesi kasvatatakse eriti palju, on leitud, et parim mulla happesus sellele taimele on 4,0–5,0. Aias sobivad maikellukesele varjulisemad paigad. Nad sobivad ka suurte puude alla, kuna taluvad hästi nende juurte survet. Põhiline on, et kasvukoht ei oleks liiga kuiv. Sügisel võiks sinna panna väetiseks ja multšiks õhukese, kas või mõne sentimeetri paksuse kompostikihi. Nagu juba mainitud, meeldivad maikellukesele eriti tammelehed, ning kui võimalik, võikski nendega multšida. Maikellukese juured armastavad jahedat mulda ja multš aitab hoida pinnase jahedust.

Looduses kasvab taime risoom 7–8 cm sügavusel, see on ka aias sobiv istutussügavus. Risoom kasvab aastas edasi umbes vaksa võrra ja aja jooksul võib maikellukeste rühm pugeda teiste taimede sisse, muutudes haljastuses isegi tülikaks.

Samuti muutuvad rühmad liiga tihedaks. Sel juhul jäävad taimed nõrgaks ja õitsevad vähe. Siis on õige aeg rühma hõrendada või see uuesti istutada. Istutusel kärpige juuri 10–12 cm peale. Taimede vahele jätke 20–25 cm, siis on neil kasvuruumi.

Parim istutusaeg on enne või pärast õitsemist. Õitsema lähevad maikellukesed teisel-kolmandal aastal pärast istutust.

Sorte pole just palju

Metsas kasvaval maikellukesel on kobaras 7–9 kellukat, kuid sortidel on neid 10–12 ja enamgi. Samuti on aia-maikellukeste õied tunduvalt suuremad kui looduslikel.

Kuigi on aretatud ka väga suurte õitega ning kobaras kuni 25 kellukaga sorte, on enim hinnatud umbes 12 kellukaga sordid. Liiga suurte ning rohkete kellukatega aretised on sageli lamanduvad ning seetõttu aias vaid hädaks.

Maikellukese sorte pole just palju, paarikümne ringis, väga populaarsed on neist vaid vähesed.

– ‘Albostriata’ lehtedel on kreemikasvalged triibud. Kirjulehisus on hästi kontrastne kevadel ja sort on siis eriti kaunis. Suve teisel poolel kontrastsus väheneb ja lehed näevad välja natuke luitunud. See sort vajab valguse suhtes täpset kasvukohta: liiga pimedas jääb kirjulehisus väheseks, liigne päike aga pleegitab väga ära. Sobiva koha leidmiseks istutage taimed eri valgustugevusega paikadesse ning siis selgub, kus nad kõige efektsemalt värvuvad.

– ‘Grandiflorum’ on tuntuim ja populaarseim aia- ja lõikesort.

– ‘Hardwick Hall’ on uuem kirjulehine aretis. Leheservad on kollased ja ka lehel võib olla ebasümmeetriliselt kollaseid triipe. Väga efektne.

– ‘Hofheim’ on kirjulehine, leheservi ääristab kollane rant. Väga efektne, aga veel vähe levinud.

– ‘Pawlowsky’s Gold’ on kollaste triipudega kirjulehine sort. Nii nagu ‘Albostriata’, on temagi eriti efektne kevadel ja varasuvel. Hiljem läheb kontrastsus tagasi.

– ‘Plena’ on valgete õitega täidis-õieline sort.

– ‘Rosea’ on õrnroosade õitega. Kahjuks õitseb vähe ning õied pleekuvad kiiresti.

Maikelluke – hea pinnakattetaim koduaeda

25. mai 2013 Maakodu

Astrid Lepik

Suurte tumeroheliste elliptiliste lehtede taustal mõjuvad maikellukese väikesed lõhnavad kellukjad õied kui valge pärlikett. Sügiseks asendub pärlikett oranžikaspunaste marjadega.

Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis) kasvab looduses nii sega-, okas- ja lehtmetsades, võsastikes, metsaservadel, ojade ja jõgede kallastel kui puisniitudel põõsaste all. Teda leidub kasvamas peaaegu kogu Euroopas, Venemaal, Hiinas, Jaapanis nii lausmaal kui mäestikes kuni 2200m kõrgusel.

Soodsas looduslikus kasvukohtades vallutab maikelluke üsna suuri alasid. Ka koduaias, kus tingimused soodsad, võib maikelluke vallutada ajapikku suuremaid alasid, aastane juurdekasv juurtel on umbes 20cm. Seetõttu tuleks tema istutamisega püsilille peenrasse olla ettevaatlik, pealegi tõrjub maikelluke aina tihedamaks muutudes ja laienedes teised taimed välja. Pigem valida kasvatamiseks kohad hõredate ilupuude või –põõsaste all, või leida neile kasvatamiseks lausa omaette suurem või väiksem vabakujuline peenar.

Kuigi maikellukesed eelistavad kasvada pigem varjus või poolvarjus, on nad vaprad vastu pidama ka päikeselisel kasvukohal. Ajapikku moodustub maikellukestest tihe vaip, mis teeb temast hea pinnakattetaime nii koduaeda kui ka näiteks surnuaiale. Kuigi ka kalmuhaljastuses tuleks arvestada taime võimega end kiiresti laiali ajada sest kõigile naabreile ei pruugi ootamatult pealetungivad maikellukesed meeldida.

Nii nagu kasvukoha suhtes pole maikellukesel suuri eelistusi, ei ole nad pirtsakad mulla suhtes, eelistatuim oleks muidugi tavalisest niiskem, huumus- ja toitaineterikas muld. Aga üsna edukalt saavad nad hakkama kuivapoolsel ja liivasegusel mullal.

Lisaks heale pinnakatmisele räägib maikellukeste kasuks ka pikaealisus, ühel kohal võivad nad kasvada aastaid (kuni 10 aastat), ka talvepakasele peab taim hästi vastu. Maikellukesed on ka head taimed ajatamiseks.

Maikellukeste parim istutusaeg on august, aga seda võib loomulikult teha ka kevadel. Pikaealise taimena kasvab maikellukese kasvukoht tihedalt taimi täis ja seega tuleks aeg-ajalt ette võtta harvendustöid. See tagab elujõulised taimed ja rohke õitsemise. Kaunimate ja lopsakamate õite saamiseks tasuks maikellukeste kasvukohale aeg-ajalt puistata huumus- ja toitaineterikast kompostimulda. Sagedasi, igal aastal või kahe tagant ümberistutamisi maikellukesed aga ei talu, nad muutuvad kiduraks ja on kasina õitsemisega. Kõige lihtsaim ja kiirem paljundusviis on risoomide jagamine.

Neile, kes on nõudlikumad taimehuvilised ja harilikust maikellukesest ei piisa, võivad aias kasvatada näiteks roosade õitega või täidisõielisi, aga miks mitte ka triibuliste lehtedega vorme.

Maikellukese meeldiv lõhn on andnud põhjust kasutada teda parfümeeria- ja kosmeetikatööstuses – maikellukeselõhnalised seebid, parfüümid, šampoonid, kreemid, õlid jms on paljude naiste vaieldamatud lemmikud.

Rahvameditsiinis on maikellukest kasutatud ravimtaimena südamehaiguste ja närvilisuse puhul. Maikelluke kuulus keskajal näiteks armurohtude koostisse, kuivatatud-peenestatud õisi kasutati nuusktubakana, taime kasutati ka epilepsiavastase vahendina. Kuna kogu taim (eriti õied ja seemned) on mürgine, siis isepäi maikellukese tarvitamine ravimiks on keelatud. Küll aga kasutab taime ravimitööstus südameravimite tootmiseks.

Lastele tuleks varakult selgitada taime ohtlikkusest, sest taime mistahes osa (eriti ahvatlevad võivad sügisel tunduda punased marjad) sissesöömine põhjustab iiveldust, oksendust, kõhulahtisust, vererõhu kõikumisi ja südame nõrkust, raskemail juhtudel võib aga lõppeda teadvusetuse ja surmaga.

Maikellukeste õitseaeg pakub naudingut nii aiapidajaile kui metsas jalutajaile. Pealegi, õitsemisega poolepeale jõudnud maikellukesed seisavad vaasis võrdlemisi hästi, seetõttu armastavad kauneid õisi kimpudesse seada nii floristid kui asjaarmastajad.

Kaunite lillede korjamisel, kimpu seadmisel ja tuppatoomisel tuleks vaid arvestada, et maikellukeste joovastav lõhn võib mõnel tundlikul tekitada kerget peavalu ning korjamisel ja kimpuseadmisel põhjustada taimemahl nahaärritusi.