Lemmalts

Lemmmalts (Impatiens) on lihakate rohttaimede perekond lemmmaltsaliste (Balsaminaceae) sugukonnast, kuhu kuulub üle 700 erineva liigi. Enamik neist on looduslikult levinud Aasia ja Aafrika troopikas. Rahvasuus kutsutakse lemmmaltsa ka virkliisaks. Taime õienupp on kroonjas, kannusega, vili piklik viiekandiline kupar, mille osad rulluvad valminud kupra puudutamisel välkkiirelt lahti ja paiskavad seemned eemale. Lemmmaltsa hübriidid rõõmustavad meid nii rõdul, kui peenral pideva õitsemisega kevadest sügiseni. Lemmmaltsad eelistavad õhurikast ja valget kasvukohta, kuid lepivad ka poolvarjuga. Ei talu tugevat tuult. Rikkaliku õitsemise ajal peab taimi palju kastma ja reeglipäraselt väetama. Üleväetamist tuleb aga vältida, sest liiga rammusas mullas moodustavad taimed suure lehemassi, kuid õitsevad vähem. Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata märtsis aprillis toas potti või kasvuhoonesse, niiskesse ning viljakasse mulda. Temperatuuril 18-20ºC idaneb 2–3 nädalat. Sel perioodil tuleks vältida otsest päikesevalgust külvide peale. Seemikud pikeeritakse kasti 5×5 cm. Kasvukohale võib taimed istutada mai lõpul juuni esimesel poolel, mil öökülmade oht on valdavalt möödas. Parim vahekaugus taimede vahel on 15 cm. Lemmmalts sobib kasvatamiseks suvelillepeenras, samuti kasutamiseks konteineraianduses. Paljundada saab seemnetega, samuti varrepistikutega.

Allikas: Targu talita

Ajakirjast Gartenpraxis refereerinud VIRVE ROOST
24. juuli 2008 00:00

Arvukad lemmaltsa sordid on populaarsed aia- ja rõdulilled. Looduslikke liike seevastu eriti ei tunta, kuigi nende hulgas leidub palju põnevat.

Lemmaltsa (Impatiens) suurde perekonda kuulub umbes 850 liiki, nende kõrval on veel väga palju ristamise ja valiku teel saadud sorte. Liigid kasvavad Aafrika, Aasia ja Austraalia niisketel aladel, vaid kümmekond esineb mõõdukas kliimas ja ainult üks – õrn lemmalts – on põline eurooplane. Enamik liike on rohkem või vähem lihakate kudedega ühe- või mitmeaastased rohttaimed, üksikud on poolpõõsad.

Saksamaal (ka Eestis – referendi märkus) kasvavad looduslikult või naturaliseerunult õrn lemmalts (I. noli-tangere), väikeseõieline lemmalts (I. parviflora) ja verev lemmalts (I. glandulifera). Kõik nad on üheaastased. Neist viimane, Himaalajast pärit verev lemmalts võib kasvada 2 m kõrguseks ja on Euroopas muutunud ohtlikult agressiivseks liigiks.

Aeda sobivaid liike

Balsamiin-lemmalts ehk aedbalsamiin (I. balsamina) on pärit Kagu-Aasiast. Teda on kerge seemnetega paljundada. Tal on palju sorte, liht- ja täidisõielisi (kõrgus 25-70 cm). Moodsad hübriidid on madalad ja kompaktsed, mis ei tule alati kasuks, sest õied kipuvad lehtede varju jääma.

Vanamoodsatel kõrgematel sortidel pääseb piki vart arenevate õite ilu paremini mõjule, nad näivad nagu väikesed tokkroosid. Sajand tagasi oli see liik Eestis ja Soomes väga tuntud toalill, eriti maakodudes (referendi märkus).

Sultan-lemmalts (I. walleriana) on Ida-Aafrikast pärit mitmeaastane liik. Temast saadud arvukad aedvormid meenutavad väga vähe oma looduslikku esivanemat, neid kasvatatakse üheaastasena.

Sultan-lemmalts on üks tuntumaid suvelilli, mis õitseb rikkalikult sügiskülmadeni ja on seetõttu pälvinud rahvapärase nime virkliisu. Tal on liht- ja täidisõielisi sorte, värvispekter on üsna lai. Sorte on kerge paljundada seemnetega, täidisõielisi lisatakse juurde vegetatiivselt.

Sama kehtib ka ülirikkalikult õitsevate Firefly-hübriidide kohta, mis on saadud sultan-lemmaltsa ja liigi I. pseudoviola ristamisel. Need väga madalad paljudes värvitoonides hübriidid on lilleturul veel suhteliselt vähe levinud.

Komoori saarestikust on pärit mitmeaastane 80 cm kõrgune kollakasoranžide õitega I. auricoma. Tema baasil on aretatud Seashells-hübriidide rühm. Neid paljundatakse pistikutega või koekultuuri meetodil.

Sultan-lemmalts, Firefly- ja Seashells-hübriidid on kõik väga head aiataimed. Nad sobivad täispäikeselisele kohale ja ka varju. Puudealustesse kohtadesse valige madalad sordid, kuna väheses valguses venivad nad nagunii pikemaks.

Himaalajast pärit suhteliselt suurte purpurvioletsete õitega I. arguta on 30-60 cm kõrgune ja kannatab isegi kuni 6° külma.

Kuni meetri kõrgune I. niamniamensis kasvab troopilise Ida-Aafrika niisketes varjukates põõsastikes ja mäestikumetsades. Kesk-Euroopasse toodi ta möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, enamasti kasvatatakse potilillena.

Üsna suured õied on pika kaardus kannusega ja kahevärvilised: purpurpunane kollasega. Päikesepaistelisel või poolvarjulisel kohal õitseb ta rikkalikult. Sügisel kaevake juurikad üles ja talvitage nagu daaliaid.

Üheaastaseid lemmaltsu paljundatakse seemnetega. Mitmeaastasi liike, mis Kesk-Euroopas seemneid ei moodusta, pistikutega. Need juurduvad kergesti, isegi veeklaasis. Aias eelistavad kõik lemmaltsad valget, kuid kerget varju pakkuvat kohta, kus on parajalt niiske muld. Liiga pimedas venivad nad välja ja kõrgemakasvulised võivad maha vajuda.

Tuppa ja kasvuhoonesse

Edela-Indiast ja Sri Lankalt pärit I. grandis võib kasvada looduses 1,5 m kõrguseks. Taim haruneb rikkalikult, varred on paksult lihakad. Suhteliselt suured valge-punased Miltonia-orhideed meenutavad õied on kuni 7,5 cm pikkuse kannusega.

Herzog-lemmalts (I. hawkeri) kasvab Uus-Guineal ja Saalomoni saartel kuni meetri kõrguseks. Helekollase keskosaga tumerohelised lehed on 3-7 kaupa männastes. Sellest liigist on aretatud palju Uus-Guinea-hübriide, mis on oma suurte õite tõttu saanud väga populaarseks. Neid pakutakse potilillena, kuid sobivad ka aeda ja rõdule. Reeglina paljundatakse neid pistikutega, kuid mõnest uuemast aretisest saab ka seemnetega sordiehtsaid järglasi.

Indiast pärit I. marianae on roomavate-tõusvate paksude karvaste vartega liik. Eriti hinnatud on tema lehestik, kus tumerohelistel lehtedel on piki roodusid valged laigud. Väikesed purpurpunased õied tulevad lehestiku taustal hästi esile. Kultuuris on see liik kapriissevõitu: vajab kõrget temperatuuri ning õhuniiskust, seetõttu sobib soojas kasvuhoones pinnakattetaimeks.

Sri Lankal ja Indias kasvav helekollaste õitega I. repens kuulub oma kodumaal ohustatud liikide hulka. Seda on raske uskuda, arvestades, et see punaste varte ja väikeste pronksroheliste lehtedega taim kasvab kultuuris väga kiiresti ning küllaldases valguses ka õitseb rikkalikult. Ta on tänuväärne amplitaim kasvuhoonesse ja rippkorvi.

Malaisia liik I. platyphylla kasvab 30 cm kõrguseks. Oma heledama keskrooga tumeroheliste lehtede ja asümmeetriliste õrnlillade õitega on ta ilus sooja kasvuhoone taim.