Küüvits

Küüvits (Andromeda) Harilik küüvits (Andromeda polifolia) kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda küüvits. Küüvitsa eluvorm on mitmeaastane ühekojaline puittaim, kääbuspõõsas. Kõrgus 5-40 cm. Õied on Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp on vaid 1-2 mm pikkune, punakas. Kroon munajalt kupjas, viie tipmega, algul roosakaspunane, hiljem valkjasroosa kuni valge. Krooni pikkus on 5-8 mm. Õied on koondunud hõredatesse, kuni 6-õielistesse kännastesse aastavanuste võrsete tippudes. Õitsemise ajal on õisik longus, hiljem püstine. Õieraod on 1-3 cm pikkused, valged kuni roosad. Õitseb mais ja juunis, kuid sageli sügisel veel teist korda. Õitel on väga nõrk lõhn. Sageli isetolmlev, tolmeldavaid putukaid on vähe. Vili on kerajas viiepesaline ja paljuseemneline kupar, mille värvus on algul roheline, kuid muutub hiljem valguse käes pruunikaspunaseks ja kuivades pruuniks. Viljad valmivad augustis ja varisevad kogu sügise vältel. Lehed on lineaalsed kuni kitsassüstjad nahkjad lühirootsulised lihtlehed, asetsevad varrel vahelduvalt. Lehetipp on teritunud, serv allakäändunud. Lehe ülakülg on sinakasroheline, läikiv, sissesoonduva pearooga, alakülg vahakihi tõttu valge, esiletungiva pearooga. Lehe pikkus 0,6-4 cm, laius 0,8-8 mm. Vars pinnases lamav, väheste tõusvate harudega, mis on veel omakorda harunenud. Varreharud on suunatud üles. Taime juured moodustavad mükoriisa seentega. Peajuur hääbub varakult peale seemne idanemist, kuid niiskes pinnases olevad varred annavad rohkesti lisajuuri. Taimel on arvukalt pikki maa-siseseid võsundeid. Paljuneb peaaegu ainult vegetatiivselt pikkade maasiseste võsundite abil. Harva esineb ka seemnelist paljunemist (näiteks põlendikel). Levinud laialdaselt tundravööndi lõunaosas ja kogu metsavööndis kõikjal Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Soodes ulatub ka metsastepivööndisse. Eestis tavaline, sobivatel kasvukohtadel sageli massiline. Kasvab nii madal- ja siirdesoos kui ka rabas, soo- ja rabametsades. Eelistab alaliselt märga läbivooluga kohta. Juurtel on mükoriisa seentega. Tolmeldajateks on peamiselt kimalased, mesilased ja mõningad liblikate ning kahetiivaliste liigid. Nõrga konkurentsivõimega, mistõttu on sageli kidur. Soode kuivendamisel hävib. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Taim on mürgine nii kariloomadele kui ka inimestele. Mürgistusnähtudeks võivad olla kõhulahtisus, higistamine, neelamishäired, peapööritus jne., raskematel juhtudel teadvuse kadu või koguni surm. On kasutatud ravimtaimena rahvameditsiinis naistehaiguste puhul. Taim on parkaineterikas, temast on saadud musta värvi. Küüvits on tavaline niiskete kasvukohtade, eriti aga rabade kääbuspõõsas. See tähendab, et tema vars on puitunud nagu suurtel põõsastel, ent ta on väga väikesekasvuline. Küüvitsa kõrgus on harilikult viiest kuni neljakümne sentimeetrini. Ilusa taimena on ta alatine soiste alade kaunistaja. Alatine seepärast, et küüvits on igihaljas taim. Tema lehed on kauni sinakasrohelise läikiva pinnaga, nahkjad. Kuid eriti huvitav on vaadata nende lehtede alumist külge. Küüvitsal on see paksu vahakihiga kaetud ning seetõttu üleni valge. Viimane tunnus teeb ta kergesti eristatavaks teistest sootaimedest. Muidu aetakse teda sageli segamini hanevitsaga, (Chamaedaphne calyculata) keda rahvasuus tuntaksegi tihti küüvitsana. Hanevitsal pole aga lehe alumine külg üldse valge, vaid hoopis rohkete roostekarva laikudega. Teine tunnus, mis neid kahte taim eristab, on õisikute ehitus. Küüvitsa õied on kuni kuuekaupa koondunud varre tippu, nii et õied asuvad enam-vähem ühel kõrgusel. Hanevitsa õied paiknevad aga varre ühel küljel. Muidu on õite välimus neil üpris sarnane. Küüvitsa õied on muna- kuni peaaegu kerakujulised. Need on peaaegu täiesti suletud, vaid tipul on kitsas sissepääsuava. Sellise õiekrooni kohta öeldakse, et see on kupukujuline. Küüvitsa õit on putukatel väga raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed putukad hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui nad puhkevad, siis on see ilus roosakaspunane. Järgemööda aga punased toonid järjest nõrgenevad ja valged saavutavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged. Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Kuid see pole veel piisavaks põhjuseks, et seemnelist paljunemist unarusse jätta. Ometigi on seemnete abil levimine küüvitsa juures väga väikese tähtsusega, sest tiheda samblaga kaetud soopinnases on seemnetel raske idaneda. Seda enam, et korralikuks kasvama minekuks peab taimehakatis leidma üles ka sobiva seeneniidistiku. Seentega koos moodustavad küüvitsa juured mükoriisa – nii on kehvades tingimustes lihtsam toime tulla. Kuidas siis küüvits paljuneb? Ta teeb seda pinnases olevate rohkete võsunditega. Neil võsunditel areneb rohkesti lisajuuri ja tekkivatest lisapungadest sünnivad uued küüvitsataimed. Küüvits kasvab peaaegu kõikides soistes paikades, sagedamini aga lagedates rabades, kus tal on vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsaõitest särada. Kui aga teised taimed ka hästi kasvavad, siis ei suuda küüvits nende vahel muud kui lihtsalt kiratseda. Teadma peab ka seda, et küüvits on küllaltki mürgine ja seetõttu teda niisama suhu toppida ei tohi. Raskematel juhtudel võivat ta isegi surma põhjustada. Samas on teda kasutatud ka ravimtaimena mõningate naistehaiguste puhul. Küüvitsal on ka suure parkainesisalduse ja temast saab musta värvainet.