Hiidiisop

Hiidiisop (Agastache) umbes 30 liigiga aromaatsete puhmaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvavad Hiina, Jaapani ja USA kuivades kasvukohtades. Enamik taimedest on lõhnavate hallikasroheliste elliptiliste kuni munajate (meenutavad nõgese lehti) vastakuti asetsevate lehtede ja lõvilõuaõisi meenutavate õitega, mis on koondunud tipmistesse tähkjatesse õisikutesse ja õitsevad kesksuvest sügiseni. Eesti tingimustes püsikuna kasvatades vajavad kindlasti talvekatet, karmidel talvedel ja niisketes kasvutingimustes võivad hävida. Hiidiisopid eelistavad hästi vett läbilaskvat huumusrikast mulda ja päikeselist sooja kasvukohta, kuid lepivad ka tavalise aiamullaga. Paljundatakse enamasti seemnetega, mis külvatakse kevadel ettekasvatamiseks potti või kasti või aprillis-mais kasvukohale niiskesse kobestatud mulda umbes 6 mm sügavusele. Seemned idanevad 13…18°C juures. Hiljem istutada kasvukohale või harvendada 15…40 cm vahedele. Kui kasvatada püsikuna, peaks vahekaugus olema suurem kui üheaastasena kasvatatavatel taimedel (võiks arvestada umbes 8…9 taime ruutmeetrile). Hiidiisopeid kasutatakse ka rahvameditsiinis, eri liike erinevatel otstarvetel, kuid kõige sagedamini valuvaigistajana.

Enamlevinud on aniisi-hiidiisop (A. foeniculum), mida liigina ja tema sorte kasvatatakse enamasti aiailutaimena, kuid ka maitsetaimena. Ta on kuni meetri kõrguseks kasvav lillakassiniste õitega püsik. Oma nime on taim saanud lehtede järgi, mis eritavad märjaks saades ja puudutades nõrka aniisilõhna. Seda vähest hoolt nõudvat taime võiks kasutada peenarde ja klumpide värskendamiseks. Sobib hästi kohtadesse, kuhu soovitakse luua looduslähedast kooslust. Meelitab ligi mesilasi ja liblikaid. Aniisi-hiidiisop nö lõhnataim. Kui pikka aega peeti aiataime lisaväärtuseks tema lõhna, siis nüüdsel ajal hakkab see taimede omadus üha enam muutuma kaalukeeleks, miks üht või teist taime kasvatada. Kui nii mitmedki püsililled lõhnastavad oma õitega ümbrust lihtsalt niisama, siis niinimetatud lõhnataimed, kelle hulka kuulub ka hiid-iisop (Agastache), eritavad lõhna vaid taime ärritamisel. Sääraste taimede lehtedest vallandub iseloomulik aroom ainult siis, kui neid puudutada või kui lehti on kastnud tugev vihm. Lõhnataimi on soovitav istutada teeradade või terrasside äärde kus nad võivad saada kas juhusliku või tahtliku puudutuse osaliseks. Ameerikast pärit liikide seas kõige külmakindlam. Aedades kasvatatakse nii liiki kui temast aretatud sorte. Oleme oma koduaias suutnud 8…10 aastat järjest püsikuna kasvatada aniis-hiidiisopi sorti ’Golden Jubilee’, mis päikeselisel kohal kasvades pakub oma kollaste lehtede ja sügavlillade õisikutega väga mõnusat kontrasti. Oleme taime igal aastal talveks kuuseokstega kinni katnud. Pinnas tema kasvukohas on raske, savikas, koht on väikese künka otsas, kust sadevesi kiiresti ära voolab.

Ühed enamlevinud ja hinnatumad sordid praegusel ajal on saadud kurd-hiidiisopi (A.rugosa) ristamisest aniisi-hiidiisopiga (A.foeniculum). Märkimist väärivad: ‘Black Adder, millel on sinakaslillad kahes sügavas kontrastses värvitoonis õied, mis paiknevad kuni 100 cm kõrguseks kasvaval õisikuvarrel. ‘Red Fortune’ – kõrgus 80 cm, õied õrnalt purpurpunased. ‘Blue Fortune’ – purpurse tooniga sinivioletsed õied paiknevad kuni 80 cm kõrgusel õisikuvarrel.

Üks dekoratiivsemaid on hall hiidiisop (A. cana), mis oma külmakartlikkusega jääb meil piirimaile – võib talvituda, kuid karmimal talvel hävib. Tal on suured punased õisikud hallikasrohelise lehestiku taustal.