Araalia

Araalia (Aralia) puude, põõsaste ja rohtsete püsikute 40 liigiline perekond araalialiste sugukonnast. Suurem osa kasvab looduslikult Kagu-Aasias ja kesk- ning Põhja-Ameerikas. Lehed on kaheli- kuni kolmelisulgjad, vahelduvate liitlehtedega ja rikkalikult ogadega varustatud. Õied valged, väikesed, asuvad suurtes tipmistes pööristes, viljaks 2…5 seemneline väike marjataoline luuvili.

Mandzuuria araalia e. kuradipuu (Aralia elata) Eestis jääb harilikult 3-4 m kõrguseks mitme tugeva tüvega põõsaks, looduslikus areaalis esineb kuni 10 m kõrguse puuna. Tüved tugevasti ogalised. Võrsed suure säsiga, tugevad, kaetud ogadega. Lehed on okste tippudesse kinnituvad kolmetisulgjad, kuni 100 cm pikkused liitlehed, lehekesed jämesaagja servaga, piklikmunajad, kuni 13 cm pikad ja kuni 6 cm laiad. Õied paiknevad suurtes tipmistes pööristes, värvuselt kollakas valged, 5 tolmukaga, väikesed, puhkevad suve keskpaiku. Marjataolised luuviljad valmivad oktoobris. Talub varju ja on väga dekoratiivne. Soovitav oleks kasvatada soojematel kasvukohtadel ja kasutada rohkem haljastuses, eriti üksikpõõsana või väiksema rühmana. Sordid: ’Aureovariegata’ – lehekesed laialt kollasekirjud; ’Pyramidalis’ – kasv tugevalt püstine, lehed põhiliigist väiksemad ja vähem harali;‘Variegata’ – lehekesed servast valge randiga.

Südajas araalia (Aralia cordata) kasvab looduslikult Jaapanis, Koreas ning Hiinas ja erineb enamikust araaliatest selle poolest, et on kuni 2,4 meetri kõrguseks kasvav rohtne püsik. Jaapani köögis kasutatakse taime noori võrseid toitude maitsestamiseks selleri ja asparaaguse asemel. Lumeta talvede korral võib vajada katmist.

Ameerika araalia (Aralia racemosa) on Põhja-Ameerikast pärinev rohtne risoomidega laienev mitmevarreline püsik. On tarvitatud rahvameditsiinis ravimtaimena, kuid leidnud laialdaselt kasutamist ka iluaianduses. Sobib kasvatamiseks kogu Eesti territooriumil vajades kaitset külmade talviste põhjatuulte eest. Eelistab viljaka pinnasega niisket ja päikeselist kasvukohta.