Äädikapuu

Äädikapuu (Rhus) tuntud ka kui samahh. Meie oludes mitmetüveline kuni 3 m kõrgune pruuni, peente pikirõmelise tüvekoorega kahekojaline minipuu või paljuharuline põõsas on pärit Põhja-Ameerika idaosast, kasvades viljakatel muldadel, kuid ka teeservades ja mahajäetud põllumaadel. Võrsed jämedad ja tihedalt (sametjalt) punakate näärmekarvadega kaetud. Lehed kuni 40 cm pikad, (9) 11-31 lehekesega, lehekesed piklikmunajad, 6…13 x 2…3,5 cm, jämehambulise leheservaga, pealt rohelised, alt heledamad, noorelt karvased, hiljem karvased vaid roodudelt, sügisvärvus leekiv-sarlakpunane. Õied kuni 20 cm pikkustes pööristes, rohekad, puhkevad suve keskel. Viljad on koondunud samuti pööristesse, väikesed, kuni 4 mm pikad, punakate karvadega kaetud luuviljad, jäävad põõsale kuni kevadeni, hapuka maitsega, pole mürgised, 1000 seemne mass 7…8 g, valmivad oktoobris. Mullastiku suhtes vähenõudlik, talub põuda ja linnatingimusi, noorelt kiirekasvuline. Meil veidi külmahell, vajades põhja- ja idasuunast kaitstud kasvukohta. Väga dekoratiivne sügisese lehevärvusega ja talveks põõsale jäävate viljadega. Sobib kasutada üksikpõõsana. Annab juurevõsu rohkesti, eriti pärast juurte vigastamist, kippudes metsistuma. Hea liik soojadel päikesepaistelistel kasvukohtadel nõlvade kinnistamiseks. Lehed sisaldavad rohkesti tanniide, mida kasutatakse nahkade parkimiseks ja kasvatatakse selleks otstarbeks näiteks Poolas. Sordid: ‘Dissecta’ (var. filicina) – lõhislehine, muus osas põhiliigiga sarnane, kuid nõrgema kasvuga; ’Laciniata’ – lehed samuti lõhised nagu eelmisel sordil, kuid lisaks ka õisikud ümbritsetud lõhiste kõrglehtedega.

Eksootilise olemisega äädikapuu

16. mai 2012 Maaleht

Astrid Lepik

Kui on tahtmist aeda saada uhket lõunamaist eksootikat, tasub kasvama panna äädikapuu.

Põhja-Ameerika idaosast pärinev äädikapuu e harilik sumahh (Rhus typhina) kasvab heades tingimustes kuni 10 m kõrguseks, kuid üldjuhul jääb kõrguseks siiski 3-4 m. Tema laiuv sirmjas võra eristub teiste puude seast juba kaugelt. Võrsed on sametjalt karvased, 50-60 cm pikkused lehed on paaritusulgjad. Suured lehed muutuvad eriti kauniks sügisel, mil värvuvad oranžidesse-punastesse toonidesse. Erilise õieiluga äädikapuu ei uhkelda (kollakasrohelised õied on üsna tagasihoidlikud), küll aga on uhked püstistes, kuni 20 cm pikkustes kobarates asuvad punakad viljad, mis värvuvad suve teisel poolel ja püsivad puul kogu talve olles sedasi justkui küünlad jõulukuusel.

Kuigi välimus ja päritolu lasevad arvata, et tegu külmaõrna hellikuga, pole see sugugi nii. Meie kliimas saab ta üsna hästi hakkama, ja kui käre pakane tükib mõnel talvel liiga tegema (enim kahjustuvad noored puud, vanemad on pisut vastupidavamad), taastub puu üsna kiiresti. Ka mullaviljakuse suhtes pole äädikapuu kuigi nõudlik, kuid eelistatuim oleks kerge ja viljakas vett hästi läbilaskev muld. Kasvukoht võiks olla tugevate tuulte eest kaitstud, soe ja päikseline, siis on ka külmakahjustuste oht väiksem. Põuaperioodid ei tee samuti puule paha, kuid äsja istutatud puukest (eriti veel, kui tegu paljasjuurse istikuga) tuleks usinasti kasta kuni juurdumiseni.

Kauni võra tõttu võiks äädikapuu ümber jääda veidi vaba ruumi, et puu dekoratiivsus esile pääseks. Mida vanemaks saab puu, seda usinamalt ajab ta ka juurevõsusid, kuid siiski mitte üleliia ning neid saab muruniiduki või –trimmeriga kontrolli all hoida. Laiali ajavate juurevõsude tõttu pole äädikapuu hea naaber lillepeenarde ja köögiviljamaa vahetus läheduses ning aiaäärde puud istutades tuleks arvestada ka naabritega, kellele ei pruugi aeda tükkivad juurevõsud sugugi meeltmööda olla.

Äädikapuu ravimiks ja toiduks

8. november 2014 Targu Talita

Toivo Niiberg, Räpina Aianduskooli kutseõpetaja

Ravimina ja toidus leiavad kasutamist nii harilik samahh kui ka sitsiilia sumahh ehk parkepõõsas (Rhus coriaria).

Meditsiinis kasutatakse eelkõige äädikapuu kuivatatud lehepulbrit kui loodusliku tanniini allikat seedehäirete korral. Kuivatatud lehtede tanniinisisaldus on 15-20%.

Kuivatatud viljakestadest valmistatud hapukat teed tarvitatakse palaviku alandaja ja organismi toniseerijana.

Palavikku alandava tee valmistamiseks võtke 1 kuhjaga teelusikatäis kuivatatud sumahhi 1 klaasi keeva vee kohta, laske kinnises nõus jahtuda joodava temperatuurini, kurnake ja tarvitage kas korraga või poole klaasi kaupa.

Toniseeriva ning organismi puhastava tee valmistamiseks võtke pool teelusikatäit kuivatatud sumahhi ja 1 kuhjaga teelusikatäis kuivatatud peenestatud hibiskust 1 klaasi keeva vee kohta, laske kinnises nõus jahtuda joodava temperatuurini ning tarvitage korraga. Külmetushaigustega sageli kaasneva kõhulahtisuse korral soovitatakse ära süüa ka tassipõhja jäänud teepuru.

Äädikapuu toidus

Äädikapuu valminud punaseid vilju tarvitatakse nii värskelt kui kuivatatult veinide, jookide, kastmete ja pirukatäidiste valmistamiseks, suppide maitsestamiseks ning salatite lisandina.

Kuna viljad sisaldavad rohkesti õun- ja viinhapet, on nad head sidruni asendajad, andes lisaks veel tugevat punast värvi. C-vitamiini võib viljalihas olla pea 100 mg/100 g (sidrunis 60-70 mg/100 g).

Lihatoitudes lisatakse kuivatatud sumahhi eelkõige neeru- ja maksatoitudele, aga ka šašlõkile, loomalihahautistele ja punasele kalale. Türgis ja Iraanis riputatakse sumahhipuru keedetud riisile, döner kebabile, salatitele ja liharoogadele. Liibanonis lisatakse sumahhi fattoush-salatile (Caesari salatiga sarnane köögiviljadest ja saiatükkidest koosnev salat). Sumahh kuulub araabia maades kasutatavasse zaatar’i maitseainesegusse.

Sumahhi võib roogadele lisada analoogselt sidrunhappega. Lisaks võib sumahhi kasutada ka valmisroogade garneeringuks. Puistake veidi sumahhi näiteks grillitud kalale või kanalihale, lisage ürdi- või kuskussisalatitele, segage spinati-juustusegule ja kasutage pirukatäidisena.

Sumahh on üsna maheda maitsega, nii et seda võib roogadele julgelt lisada mitte noaotsa- vaid supilusikatäie.

Sumahh lisatakse roogadele kuumtöötlemise lõpus, kuna liigne kuumutamine lahjendab selle maitseomadusi. Sumahh säilib õhukindlas kotikeses külmkapis kuni aasta, ent on parim suhteliselt värskelt.