Äiatar

Äiatar (Knautia) perekonda kuulub umbes 60 liiki üheaastaseid  ja kõrrelisi püsikuid uniohakaliste (Dipsacaceae) sugukonnast. Neid võib leida Euroopast, Kaukaasiast, Siberist ja Vahemeremaadest, kus nende elupaikadeks on metsad, niidud ja kivised nõlvad. Knautiaon oma nime saanud Saksa botaaniku Christian Kanut’i järgi, kes elas aastatel 1656-1716. Äiataride õied on sarnased tähtpeade (Scabiosa) õitega. Nad on suhteliselt lamedad ja meenutavad suurt lillat nööpi. Mõnel pool teataksegi äiatari lillanööbi nime all. Eriline on see, et iga varre tipul on vaid üks õisik. Ühes õisikus on aga pisikesi õisi lugematul hulgal. Sageli on neist õitest servmised ülejäänutest suuremad. Äiatari õied on küll väikesed, kuid neis on olemas kõik tavalised õie osad, nii tupplehed, kroonlehed, korralikud tolmukad kui ka emakas. Neis on olemas isegi meenäärmed, mistõttu teda loetakse heaks meetaimeks. Nii võime suvel näha sageli äiatari õiel mõnd mesilast töökalt askeldamas, kuid maiustamas käivad ka teised putukad, isegi kirevad liblikad. Paljundada saab taimi seemnetega ja annavad väga hästi ka isekülvi ning võivad muutuda soodsates tingimustes umbrohuks.

Kogu äiatari taim paistab hallikas, sest ta on küllaltki tihedalt karvadega kaetud. Kuna karvased on ka lehed ja neid karvaseidki pole palju, siis pole äiatar kariloomadele suurem asi söödataim. Siiski süüakse teda koos muu heinaga, kuid väärtus on enamikel teistel niidutaimedel suurem. See-eest teeb ta niidu palju kaunimaks. Kuid ilu ei peeta karjamaal alati vajalikuks. Nii on äiatarile nimeks pandud ka lihtsalt “umbrohi”. Üleüldse peab tema kohta ütlema, et tal on rohkesti väga erinevaid nimesid.

Äiatari nime tekkimise kohta on mitmeid arvamusi. M. J. Eiseni järgi on nimi tulnud vanaaegsest Lõuna-Eestis tuntud sõnast äijätäri. See tähendab naissoost kurivaimu, kurjavaimu (äio, äi) tütart või ema. Mis seoses on see taim äijätäri enesega, jääb paraku selgusetuks. Küllaltki laialt on aga levinud ka nimi jaanilill või jaaninupp. See tuleneb sellest, et äiataril olevat jaaniööl nõiduslikud võimed. Asi käis nii: noored neiud tegid endale neist pärgi ja läksid jaaniööl nelja tee ristumiskohale, seal sai saladuslikul moel ennustada endile tulevikku. Mida seal täpsemalt ennustati, see pole teada, kes siis nõidumisesaladust avaldada tohib. Vähem on levinud nimed krambirohi, naisterohi ja langetõverohi. Need näitavad äiatari tarvitamist ravimtaimena. Krampide ja mõnede naiste hädade vastu kasutamisest on olemas ka kinnitused, langetõvevastasest toimest siiski andmed puuduvad. Kohati on äiatariteed joodud köha ja kopsuhaiguste korral. Saksamaalt on pärit andmed, et temast tehtud tõmmisega saab mitmete nahahaiguste vastu.

Harilik äiatar (K. arvensis) kasvab 40-80 cm kõrgeks. Levinud kogu Euroopas, aga ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Eestis sage. Õite kroonlehed välimiselt küljelt karvased, tavaliselt sinakaslillad, kuid harvem ka punakaslillad, roosad või valged. Õied on koondunud tihedatesse nuttidesse, mille läbimõõt on 2…3 (4) cm. Sageli on servmised õied suuremad. Õisikud asuvad pikkadel karvastel raagudel. Õisikul esineb rohketest lehtedest koosnev üldkatis. Õitseb juulist augustini (septembrini). Lehed on kanneljalt lõhestunud kuni sulgjagused süstjad lihtlehed, harvem terved. Enamasti kaetud karedate karvadega, läiketult hallikasrohelised, ripsmelise servaga. Hõlmad enamasti tömbitipulised või veidi teritunud. Alumised varrelehed on rootsulised, ülemised rootsutud. Vars püstine, ruljas, veidi vaoline, harunev. Risoom on tugev, harunenud, moodustab talvituvaid lehekodarikke. Ka sammasjuurestik on tugev ja hästiarenenud. Kasvab päris-, lammi- ja looniidul, metsaservadel, kraavikallastel, teeäärtes. Eelistab kuivemaid päikesepaistelisi kasvukohti.

Makedoonia äiatar (K. macedonica) kasvab 40-80 cm kõrgeks. Levinud Kesk-Euroopas, Eestis tavaline. Lehed lüüra kujulised, 15 cm pikad, muutuses õisikute juures väiksemaks. Õisikud on 1,5-3 cm läbimõõduga, üldiselt sügav purpurpunased. Õitsevad suvi läbi. Sordid: ’Melton Pastels’ – õied pehmet tooni kreemikad kuni kahvaturoosad ja lavendeljad; ’Red Knight’ – õied kuni 4 cm läbimõõduga, sirelikarva, roosad, lõhekarva ja tumepunased. Õitseb suve keskelt külmadeni.

Metsäiatar (K. dipsacifolia) kasvab kuni 1 m kõrguseks. Looduslikult on levinud Kesk-Euroopas. Varred on tumerohelised, karvased, harva paljad. Lehed on erkrohelised, piklik-ovaalsed kuni toru-kujulised. Õied sinakaslillad, 2,5-4 cm läbimõõduga. Äärmised õied on suuremad kui keskmised.

Makedoonia äiatar

8. juuli 2013Aialeht

Tapio Vares

Nimemaagia on asi, mida ei tasu alahinnata. Kui lillenimes on näiteks sees sõna makedoonia, siis tundub kohe tegu millegi üpris erilisega.

Nii nagu makedoonia äiatari (Knautia macedonica) puhul. Eeskätt nimi kutsus mind talvel toda seemnepakki ostma. Pakil ilutsesid väga tui-tähtpea moodi õisikud, ent lillaroosade asemel olid need tumepunased. Nojah, ikkagi lõunamaalane!

Tegelikult ei kuulugi makedoonia äiatar tui-tähtpeaga (Scabiosa columbaria) ühte perekonda, vaid ainult teise meie sarnase kodumaise lille hariliku äiatariga (Knautia arvensis). Süstemaatika on üks keeruline ja kahtlane asi, jäägu see asjatundjatele. Niipalju vaid, et kõik kolm kuuluvad uniohakaliste sugukonda. Kui teil kasvab aias mõni uniohakas, kes on suurepärane talviste kuivseadete materjal, siis küllap märkate nende teatavat välist sarnasust. Ja mis veel tui-tähtpeasse puutub, siis enamusele eestlastele on ta kindlasti tundmatu. See looduskaitsealune taim kasvab Eestis vaid Läänesaartel. Kel temaga väga soov kohtuda, sel tasuks näiteks Sarve poolsaarel ringi luusida.

Harilik äiatar on üle Eestis harilik taim. Seesama niidulill, kel pika peene varreudjaka otsas lillaroosad õisikututid. Päris kena lill, aga ma pole kunagi tulnud selle peale, et teda peenrasse istutama hakata. Eks samuti umbes kolme jala kõrguseks sirguv, kuid punaste õisikutega makedoonia äiatar tee talle silmapaistvuse osas ära. Pealekauba on seemnepakile kirjutatud, et ta meeldib hästi mesilastele ja liblikatele.

Eks saab siis näha. Seda küll alles järgmisel aastal, sest seemikud esimesel aastal veel ei õitse. Muide, algul tundus, et kurgilavasse tehtud külvist ilmus ikka väga ohtralt makedoonia äiatare. Kuna kurkidele peagi kasvuruumi oli vaja, pidi äiatarid peenrasse laiali istutama. Peagi selgus aga, et suure hoole ja armastusega sai tegelikult kokku istutatud ka hulk teelehti. Need katkusin ma ruttu välja. Teeleht jäägu siiski jalgtee muru sisse!

Osa makedoonia äiatare istutasin rühmana viigipuude naabrusse. Viigipuu käitub meie karmis kliimas kui püsik, kes suvega vaid paari-kolme jala kõrguseks jõuab kasvada. Seega võib loota õige eksootilist kompositsiooni: lopsakas viigilehestik ja makedoonia äiatari punased õisikupead. Tasub ootamist!