Veigela

Veigela (Weigela) perekonda kuuluvad suvehaljad vastakute saagjaservaliste abilehtedeta lihtlehtedega põõsad. Võrsed pehme säsiga. Õied kellukjad kuni lehterjad, viietised, tihti healõhnalised, roosad, punased, valged või kollased, ebasarikjates õisikutes. Vili on puitunud kupar, milles palju kandilisi tiivulisi või tiivutuid seemneid. Perekonnas 12 liiki Ida-Aasiast ja üks Jaava saarelt. Veigelad armastavad avapäikest kuid taluvad ka poolvarju ning lubjarikast kasvukohta. Liigid on pikaealised, õitsemise ergutamiseks on vaja põõsaid tugevasti aeg ajalt hõrendada, mida peaks tegema kohe pärast põõsaste õitsemist. Sobivad hästi linnamaastikku, kuna taluvad suurepäraselt linnade ja tööstuse saastet. Veigelate hulgas on tehtud XIX sajandil suurt sordiaretust ja tänaseks päevaks on teada ligemale paarsada sorti, millest üle 60 sordi on Prantsusmaal Nancy’s aretanud 1860-ndatel aastatel Victor Lemoine (1823-1911). L. van Houtte Gent’ist, alustas samuti 1860-ndatel aastatel aretust, temalt on sellest ajast teada vanematest sortidest ’Isoline’ ja ’Stelzneri’, kokku on ta aretanud üle paarikümne sordi. Varsti pärast neid aednikke alustas   Billard Fontenau-aux-Roses’is, temalt on teada umbes 20 sorti, neist tuntuim ilmselt ’Gustave Malet’. Rathke Gdanski lähedal Praustis ja L. Späth Berliinis tegelesid samuti aretustööga, esimese aedniku kaudu on tuntuks saanud sort ’Eva Rathke’ ja teine paljundas agarasti uusi sorte ning levitas neid Saksamaal, kuid aretas neist mõned ka ise ’Mme Lemoine’ jt. Hilisem sordiaretus veigelatel on toimunud peaasjalikult Hollandis ja USA-s.

Rohkeõieline veigela (W. floribunda) on kuni 3 m kõrguseks kasvav veidi laiuvakasvuline põõsas pärineb Jaapanist, kasvades kaljustel nõlvadel. Võrsed peened, noorelt karvased. Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, 7…10 x 3…8 cm, teritunud tipu ja laikiilja kuni ümara alusega, saagjaservalised, pealt hõrekarvased, alt roodudelt karvased, leheroots 0,2…0,5 cm pikk. Õied tumepunased, 2,5…3 cm pikad, torujad, karvased, peaaegu istuvad, lühikestel külgvõrsetel, puhkevad mais-juunis. Viljad kuprad karvased. liik on meil külmakindel ja kasutusel üsna pikka aega, kuid haljastuses väga harva. Peamiselt leidub kollektsioonides. Sobib kuivadele päikesepaistelistele kasvukohtadele, talub hästi linnaolusid ja kärpimist. var. versicolor – lehed altküljelt roodudelt tihekarvased; õied puhkedes rohekasvalged, hiljem muutuvad üha punasemaks; Sordid: ’Grandiflora’ – õied suuremad põhiliigist, pruunikaskarmiinjad.

Kaunis veigela (W. florida) – liik kasvab 2….3 m (meil 1….1,5 m) kõrguse laialivajuva põõsana Põhja- ja Kirde-Hiinas, Korea poolsaare ja Venemaa Kaug-Ida lõunaosa valgusküllaste puistute alusmetsarindes, metsaservadel, jõeorgudes jne. Võrsed kaherealiselt lühikarvased. Lehed elliptilised kuni piklikmunajad, teritunud tipuga, 8×4 cm, lühirootsulised, leheserv kuni aluseni saagjas, pealt paljad, alt peaaegu viltjaskarvased. Õied tume-karmiinpunased kuni roosad, laikellukjad, väljast karvased, seest valkjad, kuni 3 cm pikad ja umbes sama laiad, puhkevad mais-juunis. Viljad kupar paljas, seemned kumerad, tiivutud. Veigelad on kõik õitsedes dekoratiivsed, nii ka see liik. Armastab päikesepaistelist parasniisket ja viljaka mullaga kasvukohta. Kasutatakse üksikasetuses või väiksemate gruppidena. Sordid: ’Alba’ – õied algul valged, õitsemise lõpul heleroosad; ’Korea’ – mägedest 1600…1700 m kõrguselt loodusest leitud; keskmisekasvuline, laiuv ja tihedavõrseline põõsas; lehed tumerohelised, paksud, õied tumeroosad; ’Purpurea’ (’FoliisPurpureis’) – madal põõsas, lehed pruunikaspunased; õied tumeroosad; ’Variegata’ – lehed kollakasvalkjate servadega; õied sügavroosa värvusega; ’Venusta’ – lehed väiksemad kui põhiliigil ja peaaegu paljad; õied tihedates kimpudes piki võrset, torujad, purpurroosad heledama servaga, kupar lühike, paljas; ’Versicolor’ – väike kuni keskmisekasvuline põõsas, õied algul kreemikasvalged, hiljem punased; ’Victoria’ – väike, püstine, aeglasekasvuline ja tihe põõsas, lehed laielliptilised, pronksjalt pruunikaspunased, õied väljast purpurpunased, seest kahvaturoosad.

Middendorffi veigela (W. middendorffiana) kasvab väheldase, kuni 1,5 m kõrguse põõsana Venemaa Kaug-Idas, Jaapanis ja Hiinas okas- ja lehtmetsades alusrindes, kuid ka kääbus-seedermänni võsastikes. Võrsed kollakad, noorelt kaherealiselt karvased või ka paljad. Lehed munajas-lantsetjad kuni piklikmunajad, 5…11 x 4…5 cm, steriilsetel võrsetel lehed suuremad, tipust teritunud kuni teravad, kiilja kuni ümara alusega, peensaagja servaga, pealt erkrohelised, kortsulised, mõlemalt küljelt roodudelt lühikarvased, leheroots 0,1…0,4 cm pikk, lehed peaaegu istuvad. Õied väävelkollased, ühekaupa või 2…6 kaupa kobarates, 3…4 cm pikad, puhkevad mais-juunis. Viljad kupar paljas, seemned tiivulised. Kasvatatakse meil ilupõõsana võrdlemisi harva, on huvitav teiste veigelate hulgas oma kollaste õitega, enamasti huvitav kollektsioonliik. Üsna varapuhkev, mistõttu võib kannatada kevadiste hiliskülmakahjustuste all.

Varajane veigela (W. praecox) on varaõitsev, suvehaljas 1….1,5 m kõrgune põõsas kasvab Venemaa Kaug-Idas, Põhja-Hiinas ja Korea poolsaare põhjaosas kivistel ja kaljustel nõlvadel. Noored võrsed punakad, harva karvased. Lehed munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, 3…7 x 2…4 cm, steriilsetel võrsetel kuni 14 cm pikad, teritunud tipu ja ümara kuni laikiilja alusega, saagjaservalised, servast tihti ripsmelised, pealt erkrohelised, lühikarvased, alt heledamad, pehmekarvased või vähemalt rood tihekarvased, leheroots 0,1…0,3 cm pikk. Õied lühikestel külgvõrsetel 3…5 kaupa kimbus, veidi longus, kroon kitsaslehterjas, väljastpoolt karvane, kuni 3 cm pikk, purpurroosa, kollase neeluga, tupplehed karvased, keskkohani lõhestunud. Kupar paljas, seemned väikesed, lennutiibadeta, valmivad sügisel. Meil veigelate hulgas kindlasti kõige laiemalt kasutamist leidnud, sest on külmakindel ja teistest varem õitsev. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus kasvatab vaid vegetatiivosa ja on laisk õitseja. Väärib senisest palju enamat kasutamist haljastuses. Sordid: ’Variegata’ – väike kuni keskmisekasvuline kreemikasvalgete lehtedega põõsas; õied suured, meelõhnalised, roosakaspunased, neel kollakas; ’Abel Carriere’ – keskmisekasvulised põõsad, suurte roosakaspunaste kuni karmiinpunaste õitega, õieneel kollase laiguga; ’Bristol Ruby’ – pruunivõrseline keskmisekasvuline põõsas, õied rubiinpunased, VI-VII ja sügisel tihti teistkordselt; ’Candida’ – keskmisekasvuline põõsas, millel vanemas eas on rippuvad võrsed; õied puhasvalged, üksikõis kuni 3 cm läbimõõdus; ’Carnaval’ – hele-kuni tumeroosade õitega keskmisekasvuline tihe püstine põõsas; ’Eva Rathke’ – hallide võrsetega ja vanemas eas tugevasti rippuvate okstega põõsas, kuni 2 m kõrge ja 3 m läbimõõdus; õied kuni 4 cm pikad, väljast tumepunased, seest veidi heledamad, VI-VIII, sügisel esineb tihti järelõitsemist; ’Eva Supreme’ – keskmisekasvuline tugeva kasvuga põõsas, millel on puhaspunased, nõrgalt läikivad õied; ’Evita’ – väike, püstine põõsas, mille välimised oksad on rippuvad; õied sinakaspunased, õiepungad peaaegu mustjaspunased; ’Floreal’ – laiavõraline keskmisekasvuline põõsas; õied kahvaturoosad, seest valkjasroosad, suureõieline ja rikkaliku õitsemisega; ’Fiesta’ – keskmisekasvuline hõredam põõsas väga rohkete säravpunaste õitega; ’Looymansii Aurea’ – poolvarjulisse kasvukohta sobiv keskmisekasvuline, puhkedes kuldkollaste lehtedega põõsas, millise õied on karmiinroosad; ’Lucifer’ – keskmisekasvuline, püstine põõsas, õied punased, läbimõõt kuni 4 cm , õied ei pleeki; ’Majestueux’ – keskmisekasvuline püstine, rikkaliku õitsemisega varaõitsev põõsas; õied tumeroosad, neel karmiinpunase tooniga; ’Minuet’ – väike ja kompaktne kuni 0,8 m kõrgune põõsas; õied kahevärvilised, sinakaspunased ja heleroosad;   ’Mont Blanc’ – tugevakasvuline keskmiste mõõtmetega suurte valgete lõhnavate õitega põõsas; ’Nana Variegata’ – laiavõraline, kuni 1,5 m kõrgune ja kuni 2,5 m läbimõõduga laiuv põõsas; lehed valkja kuni rohekaskollase servaga; õied valkjasroosast kuni kahvaturoosani, üksikõis kuni 2,5 cm pikk, VI-VII; ’Newport Red’ – kiirekasvuline keskmiste mõõtmetega laiuv põõsas, vanemas eas oksad tugevasti rippuvad; üksikõis kuni 3 cm pikk, karmiinpunane, VI-VII; ’Red Prince’ – keskmisekasvuline, rippoksaline põõsas, õied säravalt helepunased, V-VI;  ’Rubidor’ – väiksemakasvuline, laialt kollaseservaliste kollaste kuni roheliste lehtede ja karmiinpunaste õitega põõsas; täisvalguses pleegib lehestik kiiresti; ’Snowflake’ – heleroheliste kuni kollakasroheliste lehtedega keskmisekasvuline püstine põõsas; õied valged, nõrgalt roosatriibulised, kuni 3,5 cm läbimõõdus; ’Styriaca’ – kiirekasvuline, hõredama võraga kõrgemad kuni 2,5 m kõrgused ja kuni 3 m laiused põõsad; õied puhkedes roosad, õitsemise lõpuosas tumeroosad, kuni 3 cm pikad.

Varasuve imekaunis õitseja veigelda

26. mai 2011 Maakodu

Rein Sander

Roosade, punaste ja valgete kellukakujuliste õitega veigelad on ühed ilusamad varasuvel õitsevad ilupõõsad.

Mõnikümmend aastat tagasi oli varajane veigela (Weigela praecox) meil veel üsna haruldane taim. Sain ühe istiku kunagi Jaan Tänavotsalt, selle haljaspistikust juurutatud põõsas on Kubja õuel kasvanud juba ligi 20 aastat. Kasvupaigaks sai valitud soojem ja põhjatuule eest kaitstud koht, sest eks kõik veigelaliigid ole meil natuke õrnapoolsed.

Paaril viimasel talvel on lund olnud nõnda paksult, et meie veigelast on paistnud välja ainult mõned noored püstised ladvaoksad. Ometi on vana põõsas sirgunud ligi poolteise meetri kõrguseks.

Soojemas kliimas on veigelad juba üle saja aasta olnud populaarsed aia- ja pargipõõsad, neist on aretatud umbkaudu paarsada ilusat sorti. Praegu võib ka meie puukoolides valida mitme sordi vahel.

Kõik need ei ole küll varajase veigela omad, aretustöös on kasutatud teisigi liike, nii et mõne sordi täpset põlvnemist on raske määrata. Aga iluaedniku jaoks ei ole see eriti suur õnnetus. Sama ilusad on ka kauni veigela (W. florida) ja rohkeõielise veigela (W. floribunda) sordid.

Aias valige veigelatele koht, kuhu vähemalt pool päeva paistab päike, päris varjus ei taha nad hästi õitseda. Sobib tavaline huumusrikas parasniiske aiamuld.

Aastatega kasvavad veigelad poolteise-kahe meetri laiuseks, seega tuleb istiku ümber jätta piisavalt vaba ruumi. Mõnel karmimal talvel kipuvad nooremad puitumata võrsed külmuma, aga sellest ei sünni suurt kahju. Põõsad taastuvad kiiresti ja õitsevad juba järgmisel aastal.

Varajane veigela puhkeb meil sisemaal mai lõpus ja õitseb rikkalikult paar nädalat. Vana ja tuntud sort on tumepunaste õitega ‘Eva Rathke’.

Veigelate kõrvale sobivad samal ajal õitsevad valgeõielised põõsad – deutsiad, ebajasmiini madalamad sordid, enelad. Kuid huvitava värvikontrasti võib luua ka veigela ise. Kaunil veigelal on kaks ilusat punakate lehtedega sorti: ‘Alexandra’ ja ‘Victoria’. Need on põhiliigist veidi madalamat kasvu ja sobivad esiplaanile. Kubjal on ‘Victoria’ viimased talved ilusasti üle elanud. Vana sort on ‘Alba’, mille puhkedes valged õied muutuvad roosakaks.

Veigela perekonnas on ka üks kollaseõieline liik – Middendorffi veigela (W. middendorffiana). Ehkki pärit Mandžuuriast, pole ta minu meelest sisemaal eriti talvekindel. Aga katsetada temaga võiks.

Veigelat on lihtne paljundada juunis lõigatud haljaspistikutega, need juurduvad kergesti ka avamaal mõne suurema plastpudeli all. Nõnda ei ole raske naabrilt meeldivat sorti endalegi paluda või enda oma teistele paljundada. Jagage õiterõõmu naabriga!