Soopihl
Soopihl (Potentilla palustris) Harilik Soopihl (Potentilla palustris (L.) Scop. (sünonüüm Comarum palustre L.) Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda maran. Rahvapärased nimetused on soopihlakas, varesejalg, partsijalg, partsivarbad. Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Kõrgus 30¼90 cm. Õied on väheseõielises hõredas kännases. Esinevad kõrglehed. Nii õieraod kui tuped on harali liht- ja näärmekarvadega. Tupplehed tume-purpurpunased, munajad, viljumisel suurenevad. Kroonlehed tupplehtedest lühemad, kuid sama värvi. Tolmukaid palju. Õitseb mai lõpust augustini. Putuktolmleja. Vili on väikestest pähklikestest koosnev koguluuvili. Pähklikesed asuvad lihakaks muutunud kuhikjal õietelje pikendusel. Pähklikesi palju. Paaritusulgjad liitlehed 2 (3) lähestikku asetseva lehekesepaariga. Taime alusel on lehed pikarootsulised, tipu pool peaaegu rootsuta. Pealt rohelised, alt sinakasrohelised ja karvased, leheserv teravahambuline. Abilehed leherootsuga pikalt liitunud, kõrvakestega. Maapealsed varred on suuremas osas üheaastased, püstised või tõusvad, alumises osas paljad, ülemises karvased ning näärmekarvased. Risoom on pikk, roomav, puitunud ja sõlmekohtadel juurduv ning tugev. Paljuneb nii seemnetega kui vegetatiivselt risoomi abil. Levinud ümber põhjapooluse polaarses vööndis ja arktilistel aladel, kuid ulatub ka Lõuna-Euroopasse, Siberisse, Kesk-Aasiasse. Eestis sage. Siirde- ja madalsoos, rabas, lodu- ja soometsas, veekogude kaldaosades. Veidi lubjapelglik. Tugeva risoomiga taimena soodustab veekogude kinnikasvamist. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine. Meetaim. Sisaldab rohkelt parkaineid, mille tõttu on kootava toimega ravimtaim. Rahvameditsiinis kasutatakse risoomi kõhulahtisuse puhul. Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri septembris. Kasutatud reuma, närvi- ja liigesepõletiku ning podagra korral. Tarvitatakse viinaleotisena ja teena. Värske leht parandab hästi haavu. Kasutatakse naha parkimisel ning villa ja villaste esemete punaseks värvimisel.
Soopihla nimi on tekkinud rahvapärasest taimenimest – soopihlakas. Pihlakaga on seda taime seostatud ilmselt lehtede välimuse tõttu. Need on paaritusulgjad liitlehed nagu pihlakalgi. Lehekesi on tavaliselt kummalgi pool leherootsu kaks. Kuid huvitavad on soopihla lehed seepärast, et tema lehekeste vahekaugus rootsul on imeväike. Nii võib vahel ristida need lehed hoopis sõrmjateks lehtedeks, mis on omased näiteks hobukastanile. Ka paljud teised soopihla rahvapärased nimed on loodud just tema lehtede põhjal. Meenutavad need ju näiteks varese, kure või pardi jalgu, kõiki neid nimesid on kasutatud.
Kauni välimusega on ka soopihla purpurpunased tumedad õied. Ebatavaliselt on tupplehed kroonlehtedest palju suuremad. Taimel endal pole selles mingisugust tähtsust, sest on ju ükskõik, kas meelitada kroon- või tupplehtedega. Mõlemad leheosad on ühte värvi ja ühel eesmärgil töötamas. Need meelitavad kohale tolmeldajaid putukaid. Et asi ikka päris kindel oleks, siis kingivad õied kohalelennanutele ka maitsva meesuutäie. Ehk loodab õis, et siis kutsutakse ka teised tolmeldajad kohale. Igal juhul harilikult saavad õied tolmeldatud ja viljad hakkavad valmima.
Viljad on aga soopihlal täpselt samasuguse ehitusega nagu maasikatel. Seega nimetatakse nende vilju koguviljadeks, mis koosnevad üpris väikestest pähklikestest. Igas pähklikeses on peidus veel seeme. Nagu maasikalgi, on ka soopihlal pähklikesed suure kumera kujuga lihaka moodustise peal. See on tekkinud õiepõhja pikendusest. Ka värvus on soopihla viljadel punane, kuid mitte maasikale omaselt hele-, vaid oma õitele sarnaselt tumepunane.
Seemneid saab ühest viljast küll üpris ohtrasti, kuid siiski pole soopihla ainuke levimisviis seemnetega seotud. Tal on ka suhteliselt paks ja puitunud risoom. Kuna soopihla varre alumine osa on puitunud, nimetatakse teda poolpõõsaks. “Poo”l on nimes seepärast, et maapealsed ülemised osad on rohtsed ja peavad igal aastal uuesti kasvama, ent varre maalähedane osa on mitmeaastane. Risoom on soopihlal ka rohkesti harunenud, iga haru mõnest pungast võib aga tärgata uus taim. Seemnetega paljunemine ei ole kuigi kindel seepärast, et niisketes tingimustes, nagu soopihl kasvab, ei õnnestu sel mitte igakord sattuda sobivasse kasvukohta.
Mõnel pool on soopihla kasutatud arstimisel, näiteks kõhulahtisuse korral, kuid ka mitmete põletike vastu. Hea soovitus on panna haavale värske soopihla leht, siis paraneb see palju kiiremini ja paremini. Samuti on soopihla tarvitatud nahkade parkimisel. Abi on saadud villaste esemete värvimisel, need omandavad kauni punase värvuse.