Soolikarohi

Soolikarohi (Tanacetum vulgare) harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare L.) kuulub sugukonda korvõielised (Asteraceae), perekonda soolikarohi. Rahvapärased nimetused on reinvars, sauna rohi, solkmerohi, ussirohi, südamevalurohud. Mitmeaastane ühekojaline iseloomuliku kamprilõhnaga rohttaim. Kõrgus (25) 40¼120 cm. Kasvab tugevate puhmikutena. Õied moodustavad korvõisiku, mille läbimõõt on 7¼12 mm. Õisiku alusel on üldkatis valkja või pruuni kileja äärisega lehekestest. Õisik on pealt peaaegu lame, koosneb ainult putkõitest, neist keskmised on viiehambalise krooniga mõlemasugulised õied, äärmised kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Korvõisikud on varre tippudes liitunud suureks kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juulist septembrini. Vili on pikiribidega ja tipul madala kileja hambulise äärisega seemnis, mille pikkus on 1,5¼1,8 mm ja laius umbes 0,5 mm. Lehed on üldkujult elliptilised kuni äraspidimunajad aheneva alusega ja sügavalt sulgjagused lihtlehed. Esimese järgu hõlmad (neid on kuni 12 paari) on veel omakorda sulglõhised või -jagused. Viimase järgu hõlmad on küllaltki kitsad, saagja servaga, mõlemal küljel näärmelohukestega, mille põhjas läbipaistev näärmetäpp. Noored lehed on alumiselt pinnalt hallikarvased. Lehe pikkus kuni 20 cm ja laius 8¼10 cm. Juurmised lehed pikarootsulised, alumised varrelehed lühirootsulised ja ülemised rootsutud. Varsi on üks või sagedamini mitu. Nad on püstised, tihedalt lehistunud, madalate ribidega, ülemises osas sageli harunenud. Värvuselt kahvaturohelised, vahel lillakaspunased. Risoomil on arvukalt lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri. Paljuneb peamiselt seemnetega, mõningal määral ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil. Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Ida-Aasias, tulnukana Põhja-Ameerikas. Eestis esineb paiguti kõikjal, kohati on tavaline. Kasvab sagedamini tee- ja põlluservadel, jäätmaadel, varemetes, kuid ka rannavallidel, rannaniidul ning vahel pärisniidul. Loomad taime tema iseloomuliku ebameeldiva lõhna ja maitse tõttu ei söö. Küll aga võivad linnud tema tihedasse puhmasse punuda oma pesa. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine. Vana ravimtaim. Sisaldab eeterlikku õli. Õisikute teed kasutati soolenugiliste tõrjumiseks ja soolehäirete korral, samuti menstruatsioonitsükli korrastamiseks. Suured annused võivad põhjustada mürgistust, mistõttu taime võib kasutada vaid arsti ettekirjutuste kohaselt. Mürgistusnähtudeks on krambid ja mao limaskesta valulikkus, raskematel juhtudel võib põhjustada surma. Sooleparasiitide vastase vahendina leiab kasutamist ka veterinaarias. Taimest on toodetud putukamürke. Kariloomadele on suuremas koguses süües mürgine. Taimele on omistatud ka üleloomulikke jõude.

Soolikarohi on ilus suurte puhmikutena kasvav taim. Ta sobib iluaeda, kuhu on vaja kõrgekasvulist tumeda lehestikuga kollaseõielist taime. Soolikarohi on korvõieline ja nii on tema väikesed õied koondunud suurematesse korvõisikutesse. Soolikarohu korvõisikute läbimõõt on umbes sentimeeter. Need on pealt peaaegu täiesti lamedad ja koosnevad ainult putkõitest. Siiski ei tähenda vaid putkõitest koosnemine, et kõik selle taime õied oleksid ühesugused – normaalsete tolmukate ja emakatega mõlemasugulised õied. Õisiku servmised õied on nimelt ühesugulised emased putkõied, neil on tolmukad taandarenenud. Iseloomulikult lame on ka kogu soolikarohu õisiku ülakülg. Sellist õisikut, kus varred algavad erinevalt kõrguselt, kuid lõpevad õite või õisikutega ühel kõrgusel, nimetatakse kännaseks.

Soolikarohtu kirjeldades peab rääkima veel tema lehtedest. Need on suurele taimele kohaselt suured – pikkus on kuni paarkümmend ja laius kümme sentimeetrit. Lehed on sügavalt lõhestunud sulgjateks hõlmadeks, nagu pihlakalehed ja seetõttu on raske uskuda, et tegelikult on need lihtlehed. Hõlmad on aga veel omakorda lõhestunud saagjaservalisteks hõlmadeks. Iseloomulik ja kaunis on soolikarohu noorte lehtede hõbehall karavastus.

Nimeks pole sellele taimele asjatult soolikarohi pandud. Ta on keskajast saadik tuntud vahend sooleparasiitide väljaajamisel. Hiljem kasutati teda ka ebareeglipäraste menstruatsioonide korral ja vahel isegi abordi esile kutsumiseks. Viimasel juhul sai see taim aga sageli saatuslikuks. Nimelt sisaldab soolikarohi ühte väga mürgist ainet, mis liiga suure taimerohu annuse korral põhjustab krampe ja valusid seedeteedes ning raskemal juhul isegi surma. Niisiis võib soolikarohtu kasutada ainult arsti järelvalve ja range kontrolli all. Peamiselt kasutataksegi teda solkmete ja naaskelsabade väljutamiseks, millest ka enamik selle taime rahvapäraseid nimesid. Kuid ravimitööstuses on temast tehtud lahtisteid.

Soolikarohu võib aga tema iseloomuliku lõhna järgi kinnisilmi ära tunda. Tal on vigastamisel tugev ja vänge kamprilõhn. Tänu sellele lõhnale on temast õnnestunud valmistada ka putukamürke. Selle lõhna tõttu ei söö teda kariloomad, kellel võiks ta muidu ohtlikke mürgistusi esile kutsuda.

Kuid nagu sageli mürgistele taimedele, omistati ka soolikarule üleloomulikke vägesid. Slaavi tütarlapsed näiteks arvasid, et kui torbik soolikarohuga endale kaenlaauku pista, siis saavad nad endale soovitud mehe. Teda kasutati ka kuradi manamisel ja sündivate laste kaitsmisel.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/soolikarohi.htm

Soolikarohi

Astrid Lepik

25. august 2010 09:32

Asulate ja prahipaikade läheduses, aga ka teeservadel, põllupeenardel ja võsastike ääres kasvavat soolikarohtu on lihtne ära tunda. Umbes meetri kõrguseks kasvavate taimede kännasjas-sarikasse koondunud putkõied näevad välja kui kuldkollased lamedad nupud või aukudeta nööbid.

Harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare) on mitmeaastane ja suurepuhmaline taim. Tumerohelised, kuni 20cm pikkused lehed on kahelisulgjad, hambulised ja kaetud näärmelohukestega. Õitseb taim juulist septembrini.

Kogu taimel on iseloomulik kamprit meenutav lõhn, mis avaldub eriti tugevasti taime murdes või muljudes. Mõnele inimesele võib see lõhn isegi meeldida, enamikule aga mitte. Samuti ei meeldi see kariloomadele ja nad jätavad taime puutumata. Sellesama aromaatse kamprilõhna tõttu on soolikarohtu edukalt kasutatud taimekahjurite tõrjeks.

Teda võib istutada aeda lille- ja köögiviljataimede lähedusse, kus ta peletab eemale kahjurputukaid takistades nende toitumist ja munemist (kartulimardikas, kapsaliblikas, kapsakoi, õunamähkur). Samuti võib temast valmistada leotisi, millega kahjureid (maasikalest, maasika-õielõikaja, lehetäid, kapsaliblikad) tõrjuda. Kuivatatud soolikarohu kimbukestega on peletatud riidekoisid, kärbseid, sipelgaid ja isegi hiiri.

Soolikarohu rahvapärased nimetused viitavad nii tema kasutusviisidele kui väljanägemisele – solkmerohi, ussipuju, kõhuvalurohi, jooksjarohi, saunarohi, reinvars, külakuradipuju, nõiakäpp, põllupihelgas.

Rahvameditsiinis on soolikarohtu, nagu tema nimigi ütleb, kasutatud eelkõige sooleparasiitide väljutamiseks. Samuti on temast abi saadud ebakorrapärase kuupuhastuse, põiekivide puhul ja loiu seedetegevuse korral. Lisaks on soolikarohul palavikku alandav ja mikroobidevastane ning valuvaigistav toime. Kuna soolikarohi on mürgine taim (sisaldab eeterlikku õli, mille koostisse kuulub tujoon), siis tema ravimtaimena kasutamisel olla ettevaatlik ja pidada nõu arstiga.

Soolikarohtu (nii õied kui lehed) on kasutatud edukalt villase lõnga värvimisel. Ka on ta tuntud kui maitsetaim, õisikuid kasutatakse vürtsisegudes, liha- ja likööritööstuses. Taime võib üsna edukalt kasvatada ka püsilillepeenras, kus ta on nägusaks fooniks madalakasvulistele lilledele. Soolikarohu kuldkollased putkõied kaunistavad sügisesi lillekimpe ning üsna edukalt saab teda ka kuivatada ja kasutada hiljem kuivlilleseadeis.