Aster

Otsi liike

Otsi
Generic filters

Filtreeri tähestiku järgi

Aster

Aster (Aster) peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Lehed on astritel enamasti süstjad, teritunud tipuga, terve või saagja servaga, varrel asetsevad vahelduvalt ja mõõtmed vähenevad varre tipu suunas. Varred on tugevad ja lehtedega kaetud. Õied on koondunud korvõisikutesse, mis asetsevad kas üksikult, kännastena, pööristena või kobarana. Keelõied on lillakassinised, lillad, valged, kollased või roosad; putkõied tavaliselt kollased, harva tumedamad. Seemnis on lendkarvadega.

Astreid leidub looduses 250…300 liiki, mis on levinud kogu põhjapoolkeral, peamiselt aga Põhja-Ameerikas väga erinevates kasvukohtades alates kuivadest mägistest kohtadest kuni niiskete metsaaladeni.

Kultuuris kasvatatavad astrid vajavad rikkalikuks õitsemiseks päikeselist kasvukohta ja sügisel õitsejad lisaks külmade tuulte eest varjatud paika, et õienupud jõuaksid puhkeda. Alpi- ja amellastrile sobib paremini kuiv kobe lubja- ja huumusrikas muld, teised liigid kasvavad hästi ka tavalisel aiamullal, mis pole liigniiske ega happeline.

Astrid on pikaajalised püsikud, mis võivad palju aastaid järjest kasvada ühel kohal, mistõttu tuleks neile jätta piisavalt kasvuruumi. Kui aga puhmad on kasvanud tihedaks (enamasti 6…8 aasta järel) ja õitsemine vähenenud, siis tuleks nad välja kaevata, võimalikult väikesteks osadeks tükeldada (puhmas jagada, aga nii, et igale osale jääks vähemalt üks kasvupung)) ja tagasi istutada. Astreid saab  paljundada eelkõige jagamisega, kuid  seda võib teha ka pistikutega ning seemnetega. Sügise õitsevate astrite paljundamiseks on parim aeg kevadel, kuid kevad-suvel õitsevaid astreid võib jagada ka sügisel. Seemnetega paljundatakse aedastreid (ainus liik, mis on üheaastane) ja on võimalik paljundada ka alpi-, suurelehist- ning amellastreid, kelle seemned jõuavad Eesti tingimustes valmida.

Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on umbrohu kitkumine taimede ümbert, pinnase kobestamine, vajadusel toestamine,  kastmine ja väetamine. Samuti on soovitav eemaldada äraõitsenud õisikud.

Alpiaster (Aster alpinus), tuntud ka mägiastrina, on varasuvel õitsev 20…25 cm kõrgune ja 45…50 cm läbimõõduga lillakassiniste keelõite ja kollaste putkõitega puhmastaim. On aretatud erinevat värvi keelõitega ja suuremate õisikutega sorte. Tuntumad on: ‘Albus’ ja ‘White Beauty’ – valgete õitega; ‘Wargrave Variety’ – heleroosade õitega; ‘Happy End’ – puhasroosade õitega; ‘Dunkle Schöne’ – on tuntud ka ‘Dark Beauty’ nime all, tumelillade õitega.

Amellaster (Aster amellus), sünonüümina kiirgaster on juulist sügiskülmadeni õitsev lillakassiniste keelõitega puhmastaim.  Õite läbimõõt jääb 3…4,5 cm vahele ja nad on koondunud hõredatesse kännasjatesse õisikutesse. Puhma kõrgus jääb 40…60 cm vahele ja läbimõõt kuni poole meetrini. Vajab kuiva, liivast ja lubjarikast pinnast. Sortide õied varieeruvad roosast tumelillani ja puhma kõrgus jääb tavaliselt 45…90 cm piiresse: ’Brilliant’ – roosade õitega, 75 cm kõrge; ‘Roseus’ – roosade õitega, kuni 50 cm kõrge; ‘Rudolf Goethe’ – suurte (4,5…6 cm) lavendelsiniste õitega, kõrgus küünib 60 cm; ‘Sternkugel’ – helelillade õitega, kasvab 50 cm kõrguseks; ‘Mauve Beauty’ – violetsete õitega, kõrgus kuni 90 cm.

Aedaster (Aster callistephus), tuntud ka kui lesesõlg, samuti suviaster, on Hiina ja Jaapani päritolu. Seepärast nimetatakse taime vahel ka hiina astriks (A. callistephus chinensis). See on astrite perekonna ainus üheaastane liik, millest on aretatud hulgaliselt, peamiselt täidisõisikulisi, erinevaid sorte. Aedastrite seemneid võib külvata taimede ettekasvatamise eesmärgil juba märtsis aprillis. Parim idanemise temperatuur on 18…21ºC. Hoolega tuleks jälgida, et oleks välditud külvide läbikuivamine, mis võib mõjuda taimealgetele hukutavalt. Idanemine kestab keskmiselt 7…18 päeva. Ettekasvatatud taimed võib istutada kasvukohale umbes 20…30 cm vahedega mai lõpul või juuni algul, kui öökülmade oht on möödas. Külvata võib astrite seemned ka avamaale mais, kuid õite saamine jääb sellisel juhul sügisesse, enamasti septembrisse.

Südajalehine aster (Aster cordifolius) on augusti teisest poolest külmadeni õitsev 0,6…1,2 m kõrgune puhmas, mille läbimõõt ulatub ca 45…50 cm. Iseloomulikud on kuni 12 cm pikkused laimunajad kuni südajad lehed. Väikesed hele kuni sügavsiniste  keelõite ja kollaste putkõitega korvõisikud on koondunud umbes 25  cm suurustesse pööristesse. Sordil ‘Ideal’ tumenevad vananedes putkõied pruunikaks, olles seega huvitavaks kontrastiks valgetele keelõitele. ‘Silver Spray’on aga heleroosakas, lillakas valgete keelõitega sort.

Haraline aster (Aster divaricatus) on hilissuvest sügiseni õitsev 60 cm kõrguse ja läbimõõduga puhmastaim. Talle on iseloomulik lehekuju muutus taime eri osades: alumised lehed on südajad, varre ülemises osas munajad. Väikesed valgete keelõite ja kollaste putkõitega õisikud on koonunud umbes 10 cm suurustesse pööristesse.

Madalat aster (Aster dumosus) kasvab 20…40 cm kõrguse laia kompaktse puhmana. lehed on tumerohelised lineaalsed, helelillade keelõite ja kollaste putkõitega korvõisiku läbimõõt 2…3 cm, õitseb augusti teisest poolest külmadeni. Sordid alustavad õitsemist enamasti hiljem, olles madala astri hübriidid ja enamasti saadud ristamisel õieka astriga, mistõttu ka puhmad on kõrgemad, õied aga suuremad ja tihti ka pooltäidetud: ’Jenny’ – üks varajasemaid õitsejaid, on suureõisikuline tume karmiinpunaste õitega kuni 40 cm kõrgusega; ‘Prof. Anton Kippenberg’ – veidi hilisem, sama kõrge, pooltäidetud puhassiniste õitega; Samasse kõrgusklassi või veidi madalamad on: ‘Alice Haslam’ – purpursete õitega; ‘Lady in Blue’ – lillakassiniste õitega; ‘Peter Pan’ –  tumeroosade õitega; Päris madal, ca 20…25 cm on: ‘Appollo’ – valgete õitega; ‘Sternkissen’ – helesiniste õitega. Mõningate allikate järgi loetakse sorte õieka astri (A. novi-belgii) sortideks.

Kanarbikulehine aster (Aster ericoides), tuntud ka sügismirdina, on ca 90…110 cm kõrgune ja 30…40 cm läbimõõduga septembris – oktoobris õitsev puhmastaim. Iseloomulikud on kitsad, tugevad teravatipulised lehed. Keelõied on enamasti valged, väikesed korvõisikud asetsevad varte tippudes suurte rohkearvuliste kännastena. Sordid on enamasti veidi madalamad ja erinevad värvuse poolest: ‘Erlkönig’ – õied on helesinakad; ‘Golden Spray’ – kollakate õitega, mõlemate sortide puhmaste kõrgus peaks ulatuma 80…90 cm.

Frikarti aster (Aster x frikartii) on tekkinud kahe liigi A. amellus x A. thomsonii ristamisel. Õitseb hilissuvest sügiskülmadeni. 5…8 cm läbimõõduga lillakassiniste keelõite ja oranžikaskollaste putkõitega korvõisikud on koondunud varte tippudes kännastesse. Lillepuhmaste kõrgus on ca 70 cm ja läbimõõt kuni 45 cm. Sordid erinevad üksteisest vähe: õite sinine toon varieerub ja õite kestus, aga ka kõrgus ja lehtede toon: ‘Floras Light’ – lehed on hallika tooniga ning ta on kompaktsema kasvuga, kõrgus ca 50 cm; ‘Mönch’ – tuntuim sort oma lavendelsiniste suurte õitega, mida on korduvalt auhinnatud; ‘Wunder von Stäfa’ – eelnimetatuga sarnane, kuid puhassiniste õitega, mõlemate kõrgus ca 70 cm.

Laialehine aster (Aster laterifolius) on lineaalsete kuni süstjate lehtede ja tugevate püstiste vartega umbes 1,2 m kõrgune puhmas, mis õitseb alates septembrist. Väikesed valged keelõied ja õrnroosad putkõied on koondunud kuni 15 cm suurustesse pööristesse.

Kollane aster (Aster linosyris) on puhmastaim õrnade kitsaste 5…8 cm pikkuste lehtede ja väikeste kollaste õitega, mis on koondunud tihedatesse kuni 15 cm laiustesse pööristesse. Õitseb alates hilissuvest, puhma kõrgus kuni 70 cm.

Suurelehine aster (Aster macrophyllus) on laimunajate juurmiste ning süstjate varrelehtedega kuni meetri kõrgune risoomtaim. Õitseb juulist septembrini, väikesed valgete keelõite ja kollaste putkõitega õisikud on koondunud varte tippudes suurtesse pööristesse. Tänu kiirele kasvule ja suurtele dekoratiivsetele lehtedele on võimalik kasutada ka pinnakatteks või kasvatada suuremate gruppidena. Sort ’Twilight’ on sinakaslillade õitega.

Kaunis aster (Aster novae angliae) on kuni 1,8 m kõrgune puhmas, mida iseloomustavad karedakarvalised varred ja terveservalised süstjad pehmekarvased lehed. Liigi lillakasroosad 2…4 cm läbimõõduga korvõisikud koonduvad varte tippudes suurtesse pööristesse. Õitseb septembrist külmadeni. Sortide kõrgus jääb 1,2…1,5 m vahele, erinevad eelkõige keelõite värvuse poolest: ‘Andeken an Alma Põtschke’ – lõheroosade õitega; ‘Andenken an Paul Gerber’ – karmiinpunaste õitega, ‘Barr’s Pink’ – pooltäidetud säravroosade õitega; ‘Barr’s Blue’ – lillakassiniste õitega; ‘Purple Dome’ – õied tumelillad (purpursed); ‘Autumn Snow’ –  (‘Herbstschnee’) valgete õitega jne.

Õiekas aster (Aster novi-belgii) on paljaste (vähemalt alumises osas) varte, kitsassüstjate kuni munajate terveservaste (või ebaselgelt saagjate) lehtedega kuni 1,5 m kõrgused puhmastaimed. Lillakate keelõite ja kollaste putkõitega korvõisikud on koondunud suurtesse pöörisjatesse liitõisikutesse. Õitseb augusti lõpust külmadeni, sordid enamasti alates septembrist. Sordid on kasvult madalamad, jäädes enamasti alla meetri, ja erineva  värvitooniga ning täituvusega õitega: ‘Marie Ballard’ – helesiniste täidisõitega; ‘Patricia Ballard’ – tumeroosade pooltäidisõitega; ‘Apple Blossom’ – roosakaskreemide täidisõitega; ‘Beechwood Challender’ – karmiinpunaste õitega; ‘Lassie’ – puhasroosade õitega; ‘Crimson Brocade’ – tumepunaste täidisõitega; ‘White Ladies’ – valgete täidisõitega; ‘Sandford White Swan’ – valgete pooltäidisõitega.

Muutlik aster (Aster pringlei) on rohkelt harunevate varte ja kitsaste teravatipuliste terveservaliste lehtedega kuni meetri kõrgune puhmas. Väikesed valgete keelõite ja kollaste putkõitega õisikud on koondunud suurtesse pöörisjatesse liitõisikutesse. Õitseb septembrist külmadeni. Soovitav meie tingimustes talveks katta. Tuntuim sort on ‘Monte Cassino’, mis erineb põhiliigist tihedamate õisikute ja kõrguse poolest (80 cm).

Sinakas aster (Aster tongolensis, syn. Aster subcaeruleus) pärineb Lääne-Hiinast ja Himaalajast. Ta on elliptiliste, alusel laienevate tumeroheliste lehtedega  45…50 cm kõrgune puhmas. Õitseb alates juulist. Üksikud õied on lillakassiniste harvade keelõite ja oranžika südamikuga. Sortidel on aga suured korvõisikud: ‘Berggarten’ – lavendelsiniste keelõite ja oranžide putkõitega; ‘Napsbury’ – keelõied lillakassinised ja oranžid putkõied.

15.09.2009, 15:30

Astrite kaunis ja keeruline maailm

Krista Kirotar, Maakodu

Paremat pilgupüüdjat kui aster on sügissuvisesse aeda raske leida. Kuna kõik astrid ei pruugi meil külmal sügisel õitsema hakata, tuleb valida õiged sordid ja liigid.

Taimeperekonda Aster kuulus kunagi peaaegu 600 liiki Euraasia, Aafrika ja Põhja-Ameerika taimi. Pärast perekonna kallal toimetatud põhjalikke morfoloogilisi ja molekulaarseid uuringuid 1990. aastatel otsustati aga, et Põhja-Ameerika liike on parem käsitleda omaette sugulasperekondadena. Seepärast ongi uuemates kirjatükkides astrite perekonnas vaid ligikaudu 180 liiki, millest kõik peale ühe kasvavad looduslikult Euraasias ja Kagu-Aafrikas. Ülejäänud, peamiselt Põhja-Ameerikast pärit liigid on nüüd ümber klassifitseeritud perekondadesse Symphyotrichum, Eurybia, Galatella, Chloracantha ja Tripolium. Kokku on neid umbes sama palju kui nn tõelisi astreid.

Selline segadus polegi ehk kuigi suur ime, sest astrite perekond ja selle uued sugulasperekonnad kuuluvad ju korvõieliste hulka, moodustades maailmas suurima õistaimede sugukonna 1590 perekonna ja 23 600 liigiga. Hoolimata taksonoomilistest muutustest, on aianduslikult tähtsaid liike äritegevuses sageli ikkagi esitletud kui astreid. Kuna õnneks on ka taimede eestikeelsed nimetused siiani astrid, on seegi lugu astritest ning esialgu suhteliselt harjumatud-hääldamatud uued ladinakeelsed nimetused on jutu sees lihtsalt infoks.

Kreeklaste tähelilled

Nimetus Aster tuleneb kreekakeelsest sõnast astron, mis tähendab (taeva)tähte. Sama tähendusega on ka ladinakeelne astrum, viidates õisiku kujule.

Astrid on peamiselt rohtsed, mõnikord aluselt puitunud püsikud. Ühe- ja kaheaastasi liike leidub vähe. Lehed on tavaliselt terved või saagja servaga ning asetsevad varrel vahelduvalt või juurmiselt. Alumised lehed on astritel suuremad, kõrgemal asetsevad aga väiksemad.Astrite korvõisikud on varrel üksikult või asetsevad pöörisjates või kännasjates liitõisikutes (üksikute korvõisikute raod on erineva pikkusega, kuid kokku moodustub pealtvaates ühetasane õisik). Õisikut ümbritsevad üldkatiselehed asuvad kas kahes peaaegu võrdses reas või kolmerealiselt. Katiselehed on soomusjad, välimised sisemistest palju lühemad. Kahesugulised putkõied korvõisiku keskel on tavaliselt kollased, õite küpsedes muutuvad nad sageli punakaks või pruunikaks. Keelõied “korvi” serval on kas emasõied või steriilsed, harilikult paiknevad nad ühes reas ning on valged, roosad, sinised või lillad. Mõnel liigil puuduvad keelõied aga sootuks. Viljaks on neil lendkarvadega lapik seemnis.Peale looduses tekkivate hübriidide ristuvad astrid ka kultuuris kasvades vabalt ning aedadest plehku pannud taimi on raske ära tunda isegi asjatundjatel. Astritega on segiajavalt sarnased veel õnneheinad (Erigeron), kuid viimaste keelõied on palju kitsamad ning tavaliselt mitmes reas.

Vana maailma astrid  Alpi astri (Aster alpinus) lemmik-kasvukohad on päikesepaistelised kuivad niidud ja lubjakivikaljud. Looduslikult kasvab see taim Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Lääne- ja Väike-Aasias, Iraanis ning Siberis. Teisendil var. vierhapperi on Põhja-Ameerika loode- ja keskosas kolm osa-areaali.Madalakasvuline, vaid 15–30 cm kõrgune alpi astri taim on tervenisti karedakarvane. Varred on püstised ja lehtedega, tipus on üks 3–5 cm läbimõõduga korvõisik. Terveservalised lehed on hallikasrohelised, piklikmõlajad. Ühes kuni kolmes reas asetsevad keelõied on lillakassinised, putkõied korvi keskel aga kollased. Alpi aster õitse