Liigikirjeldused

Käoking

Käoking (Aconitum)

kuulub mitmeaastaste rohttaimede perekonda tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Neid leidub looduses umbes 300 liiki, mis kasvavad peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Euroopas kasvab looduses 12 liiki. Liike on keeruline eristada ja nende nimed on sageli muutunud. Käokingal on korrapäratud kobarana paiknevad kiiverjad õied ja vahelduvad sõrmjagused lehed. Taime osad, eriti juured sisaldavad väga mürgiseid aineid, peamiselt akonitiini. Inimesele on surmavaks annuseks 2...4 g juuremugulaid või 3...6 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Käokingad vajavad kasvuks huumusrikast sügavapõhjalist parasniisket mulda, mis pole liiga raske ega märg. Ei talu pinnale seismajäänud vett, eriti sügisestel sajuperioodidel. Paljundada on lihtne juurepuhmiku jagamisega. Paljundamiseks ja istutamiseks sobivaim aeg on kevad, kuid seda võib teha ka sügisel. Vanu, liiga tihedaks kasvanud puhmikuid tulebki üles kaevata ja väiksemaks tükeldada, et saada intensiivsemat kasvu ja õitsemist. Paljundada saab ka seemnetega. Seemned tuleks külvata juba sügisel, siis idanevad nad järgmisel kevadel. Külvata on soovitav kohe otse peenrasse ning külv katta pealt õhukese multšiga. Õitsema hakkavad taimed teisel aastal pärast külvi. Käoking eelistab päikeselist kuni poolvarjulist, kuid talub hästi ka varjulist kasvukohta, mis teeb ta eriti väärtuslikuks aiailu taimeks. Sobib hästi ka lõikelilleks. Naabrusesse sobivad püsikud on päevakübarad, kaunis aster ja sügisastrid, kortsleht, tähtputked, kuningakepid, metsvitsad, päevaliiliad, monardad, mesiohakad, kobarpead, kitseenelad, rodgersiad ja astilbed, dekoratiivkõrrelised ja lursslilled.

Kollane käoking (A. lasiostomum) on nii haruldane taim, et Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas. Leida võib teda niisketel metsaservadel ja võsastikes, salumetsas. Kollane käoking on meil I kategooria kaitsealune taim kasvades Eestis oma levila äärmisel loodepiiril. Sarnaneb väga sinisele käokingale, millest eristab teda peamiselt vaid kollane õievärv. Lehed ja vars on karvased. Kasvukõrgus jääb 1..1,5 m piiresse, harva ka kuni 2 m. Õitseb taim juunist augustini.

Värdkäoking e. Stoerki käoking (A. cammarum syn. A. x stoerkianum) on meil kõige tavalisem aias kasvatatavatest käokingadest. Seda on peetud sinise ja kirju käokinga (A. variegatum) ristandiks. Sageli peetakse teda ekslikult siniseks käokingaks ja see on üks vanimatest aiataimedest. Erinevalt sinisest käokingast on tema õisik karvutu ja harunenud, õitseb juulist septembrini. Taime kasvukõrgus olenevalt sortidest on 80...150 cm, sobiv istutusvahekaugus on 40-50 cm. Lausistutuse korral arvestada 9 taime m2-le. Sortidest on tuntud: ’Bicolor’ – valged tumesinise servaga õied, kõrgus 120…130 cm; ‘Pink Sensation’ – kahvaturoosad õied, kõrgus 90…100 cm; ‘Spark 's Variety’ – intensiivselt sinakas-lillakate õitega, 120 cm kõrge; 'Bergwacht' ja 'Doppelgänger' on mõlemad atraktiivsed ühevärviliste sinivioletsete õitega

Sinine käoking (A. napellus) meenutab suuresti värdkäokinga, aga selle lehekesed on kitsamad, harunemata või vähe harunenud ja karvased. Juulist septembrini õitsev õisik on kitsas ja harunemata ning karvane. Taim võib kasvada kuni 120-180 cm kõrgeks, on pikaealine. Sinist käokinga kasvatatakse harva liigiehtsalt, enam on levinud erinevad sordid: ’Album’ – valgeõieline, liigist madalama kasvuga; ’Carneum’ – tuhmroosade õitega; ’Newry Blue’ – siniseõieline ja kõrgekasvuline.

Carmichaeli käoking (A. carmichaelii) tuntuim on sort 'Arendsii'. Tumesinised kuni violetsed õied paiknevad kõrgete traatjate varte (120...130 cm) tippudes tihedalt koos. Varsi katavad ligi 6 cm pikkused sõrmjagused lehed. Alates kesksuvest ilmuvad tipmistesse kobarõisikutesse umbes 4 cm pikkused õied. Õitsemine jääb peamiselt augustisse ja septembrisse. Sobib hästi poolvarjulisele parasniiske pinnasega kasvukohale. Paljundada saab juurepuhmiku jagamisega kevadel. Seemnetega paljundamisel saadavad taimed pole küll sordiehtsad, kuid ei erine viimasest kuigivõrd.

« Tagasi