Liigikirjeldused

Kobarpea

Kobarpea (Lingularia)

kuulub mitmeaastaste rohttaimede perekonda korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Perekonna umbes 125 liiki kasvavad peamiselt Aasias. Normaalseks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks vajab kobarpea huumusrikast, hästi haritud, küllaldase niiskusega mulda ja päiksepaistelist kasvukohta, kuid kasvavad ja õitsevad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Üsna talvekindel ja pikaealine püsilill, mis võib kasvada ühel kohal üle kümne aasta. Soovi korral võib ümber istutada ja jagada üle 3...4 aasta. Taluvad ümberistutust ja jagamist hästi. Paljundada saab jagamisega kevadel ja ka seemnetega. Seemned tuleb külvata kasti märtsis-aprillis. Õitsema hakkab teisel aastal pärast külvi. Nad sobivad suurepäraselt kasvatamiseks suurte rühmadena murus, nende lehed ja õied on ühtviisi kaunid. Rühmiti istutamisel on sobivaks vahekauguseks 60...80 cm. Kobarpead on head kasutamiseks suurematel haljasaladel, samuti ka heaks lõikelilleks.

Suurte kolmnurksete juurmiste lehtedega ning kollaste keel- ja putkõitega harilikku kobarpead (L. sibirica) leidub Eestis vähe, peamiselt Ida-Eesti soistel niitudel.

Hambuline kobarpea (L. dentata, syn. L. clivorum), mis on varretippudes asetsevate oranžkollaste kobarõisikutega ja suurte ümarneerjate lehtedega. Looduses on leitud kasvamas Hiinas ning Jaapanis. Kasvukõrgus olenevalt sordist jääb vahemikku 75...150 cm, ning sõltuvalt kasvukõrgusest vajab vastavalt kasuruumi 75...150 cm. Tugevad püstised õisikuvarred harunevad ülemises osas laiuvalt kandes iga haru tipus kuldkollaseid õisi. Eesti oludes igati vastupidav nii talvele kui ka erinevatele ilmastikele, võib kannatada tigude ja nälkjate rüüstete all. Tõhus kaitse selle vastu on tigude graanulite puistamine ümber taimede ühel kuni kahel korral suve jooksul. Sordid: ’Britt-Marie Crawford’ – üha populaarsust koguv suurte tumedate, kuni mustjate lehtedega taim, mis kannab rikkalikult lehestiku kohal puhkevaid kuldkollaseid õisi pakkudes suurepärast kontrasti. Kompaktse kasvukujuga, kõrgus 80 cm. Patendi nr EUBR12794, PPAF. Sobib kasutamiseks konteinerhaljastuses, aedades, haljasaladel nii grupiti kui ka soolotaimena; ’Desdemona’ – pikka aega populaarne ja Eestiski hästituntud sort, kasvukõrgus 90 cm, lehed on pealt rohelised ja alt poolt purpursed, hea grupi ja soolotaim haljasaladel, aias ja konteineraianduses; ’Othello’ – kuldkollaste karikakra laadsete õitega rikkalikult õitsev 90 cm kasvukõrgusega püsik kasutamiseks haljasaladel, aedades ja konteineraianduses grupiti ning soolotaimena.

Prževalski kobarpea (L. pržewalskii) millel on sõrmjalt hõlmised lehed ja helekollased korvõisikud paiknevad pikkades kitsastes tähkõisikutes. Põhiliigi kasvukõrgus jääb harilikult vahemikku 100...120 cm. Jõulise kasvuga Hiinast pärinev püsik, mis on meilgi Eestis hea talvele vastupidavusega ja väärib aedades senisest rohkem kasvatamist.

Sale kobarpea (L. stenocephala) on leitud looduses kasvamas Jaapanis, Hiinas ja Taivanis. Kasvukõrgus jääb põhiliigil vahemikku 120...150 cm. Lehed on südajad kuni kolmnurksed, hambulised, juurmised, kuni 30 cm pikad ja laiad. Varred on sügavpunased ja kollased õied umbes 5 cm läbimõõdus. Sort: ’The Rocket’ – kõrgus 170 cm, hea tagaaia taim.

 

Nõuandeid kobarpea kasvatamiseks

06. august 2011 Maakodu

Astrid Lepik

Kobarpead on uhked ja dekoratiivsed hilissuvised õitsejad.

Oma valdavalt kõrge kasvu ja suurte lopsakate lehtedega on kobarpead (Ligularia) kaunid ja pikaealised taimed, mis sobivad suurepäraselt soolotaimeks, rühmana haljasalale või tiikide-basseinide äärde. Hilissuvel ilmuvad lopsakate lehtede kohale pikkadesse õisikutesse koondunud kollased või oranžikad korvõied.

Kobarpea vajab rikkalikuks õitsemiseks päiksepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Liigselt varjulises kasvukohas kasvades on tal küll lopsakad lehed, kuid õitsemine jääb kasinaks. Et taimel oleks jõudu kasvatada uhkeid ja suuri lehti, vajab ta ka head, huumus- ja toitaineterikast parasniisket, vett hästi läbilaskvat mulda. Kevadel ja sügisel võib kasvukohta multšida sõelutud kompostimullaga, kevadel-sügisel võib lisaks anda mõnda kompleksväetist.

Pikematel põuaperioodidel (eriti kui taim kasvab täispäikeses) tuleks taime ka regulaarselt ja korralikult kasta. Vastasel korral jääb lehemass väikeseks ja õisikuvars lühikeseks, sügisesed õiedki on kasinad. Kuigi tegu on kõrgekasvulise taimega, siis tema toestamine pole aga vajalik.

Niiskemates aedades tükivad kobarpeadele liiga tegema teod. Nende vastu aitavad teograanulid.

Paljundada ja uuendada saab kobarpead kevadel puhma jagamise teel. Ümberistutamist oleks mõistlik ette võtta umbes 4-5 aasta tagant, kuid midagi ei juhtu kui taim kasvab ühe kohapeal pikemalt. Istutuskoht võiks olla eelnevalt hästi puhastatud juurumbrohtudest, sest nende hilisem kättesaamine taime vahelt on tülikas, kui mitte võimatu. Istutamisel arvestada, et tegu on suurekasvulise taimega ning sobiv vahekaugus oleks 60-80 cm.

Kuna kobarpea talvitub võrdlemisi hästi, siis taimede katmine pole vajalik. Soovi korral võib peale visata lume paremaks kogumiseks mõne kuuseoksa.

« Tagasi