Liigikirjeldused

Kannike

Kannike (Viola)

enamasti ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede, harvem poolpõõsaste perekond samanimelisest (Violaceae) sugukonnast. Perekonnas on ca 400 liiki, mis looduslikult kasvavad kogu Maal, peamiselt parasvöötme aladel, Eestis kasvab looduses 16 liiki.

Lõhnav kannike (V. odorata), tänapäevaste populaarsete kannikese hübriidide üks eelkäijaid, kasvab looduslikult Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas ning on tuntud antiikajast peale. Ta oli vanal ajal Ateena linna embleem. Araablased kasutasid kannikesi šerbetti valmistamiseks. Keskajal olid kannikese suhkrustatud õied nõutud maiustus. Õied meeldiva lõhnaga, enamasti sinivioletse värvusega. Õitseb kevadel ja suvel. Kasvukõrgus kuni 15 cm. Muld taime kasvukohas peaks olema toitaineterikas ja hea drenaažiga, kasvupaik olgu päiksepaisteline või poolvarjus. Paljundatakse seemnetega, mida võib külvata kasvuhoonesse või otse avamaale, seemned idanevad 15°C juures 2...3 nädalat. Soovitatav vahekaugus istutamisel on 15x15cm. Noppige neilt pidevalt õisi ja nad õitsevad kaua. Sort: ’Sulphurea’ – aprikoosikollaste õitega.

Esimesed katsed aretada aaskannikesest aialill pärinevad 17 saj. Elanud Saksa taimeteadlaselt Camerariuselt. Kuid alles 18. saj lõpul ja 19. saj algul õnnestus inglise aednikel saada selliseid hübriide, mis on lähedased meile tuttavale aedkannikesele. Järgnevatel aastakümnetel ristati neid Euroopast pärit kollase kannikesega ja Aasiast pärit altai kannikesega ning tulemuseks olid juba paljud selliste sametiste õitega aedkannikese sordid, mida me tänapäeval tunneme võõrasema nime all. Ka aedkannikesel ehk võõrasemal on samad kasvunõuded kui tema eellasel lõhnaval kannikesel.

Püsikuna kasvatatakse Eestis sarvkannikest (V. cornuta), mis on roomava risoomiga. Tänu risoomile on ta lisaks seemnetele paljundatav ka puhma jagamise teel (risoomiosadega). Tal on pika kannusega 2...3 cm läbimõõduga õied, mille värvus varieerub olenevalt sordist valkjassinisest tume lillakassiniseni. Kui närtsinud õisi pidevalt eemaldada, õitseb maist kuni sügiskülmadeni. Paljundada tuleks kevadeti enne õitsemist kas siis jagamise teel, pistikutega või seemnetega. Viimased külvata potti või kasti kasvuhoonesse märtsis-aprillis, idanevad 15°C juures 2...3 nädalat, mai lõpus juunis istutada taimed kasvukohale. Õitsema hakkavad juba samal aastal.

Liblikjas kannike (V. sororia) Põhja-Ameerika idaosas looduslikult kasvav kevadsuvel õitsev püsik. Lehed laiad, ümarjad, teravate tippudega kuni 10 cm pikad kuid tavaliselt pisemad. Hambulise servaga ja kergelt tekstuursed. Võivad olla veidi udemelised. Kergelt lõhnavad õied enamasti violetsed, harvem valged violetsete soontega. Teisend viola sororia albiflora on valgeõieline. Eelistab viljakat, vett läbilaskva pinnasega päikeselist või poolvarjulist kasvukohta, kuid talub hästi ka täisvarjulist paika. Laieneb roomavate võsundite ja isekülviga. Parim viis paljundamiseks on jagamisega või ka seemnetega. Soodsate kasvutingimuste korral võib kujuneda kiviktaimla või peenraumbrohuks. Sortidest on haljastuses levinud: ’Blue Cloud’ – õied sinised valge keskosaga; ’Freckles’ – valged õied purpurvioletsete plekkidega; ‘Rubra’ – õied violetjaspunased.

 

Imelik imekannike

06. august 2013 Aialeht

Tapio Vares

See oli küllap Kingpool, kes nentis: “Loodus on ikka hiiglavõimas asi.” Just nõnda tahaks ma öelda imekannikese puhul.

Imekannike (Viola mirabilis) on Eestis kõikjal tavaline. Kuna kannikeseliike jagub me maale koos haruldustega suisa vähemalt kaheksateist, siis see arv on mind seni peletanud neid lähemalt tundma õppimast.

Lugeja pea kirjuks ajamise mõttes olgu nad kõik siinkohal üles loetud: võsakannike, metskannike, aaskannike (see on hästi eristuv väike n-ö võõrasema õitega lill), imekannike, lodukannike, laanekannike, lõhnav kannike, sookannike, mülgaskannike, kõrge kannike, pisikannike, nõmmkannike, turvaskannike, koerakannike, mägikannike, kinkkannike, karvane kannike, põldkannike. Oh.

Nõnda siis on enamasti kannikesed minu jaoks kõik lihtsalt kannikesed. Olgugi ilusad, pole ma vaevunud neid täpsemalt eristama. Kuni tänavuse suveni, mis vähemalt ühe uue liigi selgeks sain. 
Mu koduses metsaaias kipub üks kannike umbrohuna vohama, vallutades kiiresti peenrad. Iseenesest on tegu ilusa pinnakattetaimega – madalad lopsakad leherosetid. Juuli lõpul avastasin lehtede vahelt hulga rohelisi õiepungi. Ohhoo, saab veel hilissuvelgi kannikeste õieilu imetleda!

Läksin tuppa taimemäärajast uurima, kellega tegu. Selgus, et üldjoontes on Eestis kasvavad sinise- ja lillaõielised kannikesed pigem kevadised või suve esimese poole õitsejad. Septembrini õitsevad vaid kirjuõieline aaskannike ja valkja õiega põldkannike. Ning siis on üks kummaline erand: imekannike. Tema käitumine on tõesti kui mitte ime, siis vähemalt imelik. Nimelt on sellel liigil kahte tüüpi õisi. Kevadised nagu kannikesel olema peavad, suvised õied aga kinnised, rohekasse nuppu jäävad, mis on iseviljastuvad. Ja tõesti. Augustikuu saabudes leidsin õienuppude kõrvalt ka kolmetisi avanenud moodustisi, millele kleepunud pisikesed mustad seemned.

Ehkki ma nüüd tean imekannikese väikest n-ö saladust, ei suuda ma sellega hästi harjuda. Kuidas ikkagi siis nii, et kevadel on õied, suvel justkui kah nime poolest õied, kuid tegelikult rohelised nupud, mille varjus käib iseviljastumine. Veider.

« Tagasi