Liigikirjeldused

Sinilill

Sinilill (Hepatica)

(harilik) sinilill (Hepatica nobilis Schreber) kuulub sugukonda tulikalised (Ranunculaceae), perekonda sinilill (Hepatica). Rahvapärased nimetused on keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10¼20 (25) cm. Mõlemasugulised lahklehise õiekattega õied, mille alusel on kolm rohelist, umbes 1 cm pikkust kõrglehte. Tupplehti on (5) 6¼7, taevassinised, harvem roosad või valged. Kroonlehed puuduvad. Tolmukad on valged, punase tolmukapeaga. Õied paiknevad vartel üksikult, läbimõõdus 2¼3 (4) cm, avatud 8¼10 päeva, sulguvad öösel ja halva ilmaga. Ühel taimel moodustub looduses 8¼12 õit. Õiepungad tekivad suvel või sügisel. Õitseb aprillis ja mais. Vahel õitsevad sügisel veel teist korda. Viljad on piklikud siidkarvased lühikese nokaga pähklikesed. Peale õitsemist painduvad õievarred maapinnale. Seemne alusel on õlirikas lise. Valmivad juunis. Levivad peamiselt sipelgate abil. Lehed talvituvad juurmise kodarikuna. Noored lehed tekivad kevadel peale õitsemist, on algul tihedalt siidkarvased, hiljem muutuvad nahkjateks ja siledateks. Pealt tumerohelised, alt punakaslillad. Kujult südaja alusega, kolmeks hõlmaks jagunenud. Asetsevad risti päikesekiirtega. Õie alusel on kolm kõrglehte. Õisi kandvad varred on peenikesed, punakaspruunid ja karvased. Risoom on lühike, veidi viltune, tumepruun, kaetud valgete soomusjate piklik-munajate alalehtedega. Asub 2¼4 cm sügavusel. Rohkete niitjate lisajuurtega, mis ulatuvad 15¼20 (25) cm sügavusele. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil, mille külgpungadest tekkinud harudele võib kasvada maapealne osa. Paljundatakse nii vastvalminud (kaotavad kiiresti idanemisvõime) seemnetega kui taime jagamise teel. Levinud Ida-Euroopas ja Skandinaavias, Kesk-ja Lääne-Euroopas katkendlikult, teine osalevila on Ida-Aasias. Eestis sage. Kasvab leht- ja segametsades, puisniitudel, põõsastikes, sageli sarapikes. Loo-, salu- ja vähem laanemetsas. Varjulembene. Eelistab kobedat huumusrikast mulda. Pinnase ülakiht peab juurte arenguks olema piisavalt niiske. Seemneid kannavad laiali peamiselt sipelgad, kes saavad söögiks seemnete küljes oleva õlirikka lisandi. Talvituvaid pungi söövad hiired, kahjustavad seened. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Ravimtaim hingamisteede- ja kõhuhaiguste korral. Rahvameditsiinis kogutakse õisi ja noori, alt viltjaid lehti, karvaseid varsi. Teed tarvitatakse reuma, hambavalu ja lastel esineva nahatuberkuloosi, vähem kopsutuberkuloosi korral, sisalduvate parkainete tõttu samuti maksa- ja sapiteede haiguste puhul. Sobilik aedades ilutaimena, ka ajatamiseks. Dekoratiivsed on nii õied kui lehed. Mürgine, eelkõige risoom. Korjamisel nahale sattunud mahl võib põhjustada villide teket. Kuivamisel tekib taimes südamemürk. Mürgisuse tõttu ei soovitata ravimiseks kasutada.

 

Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia. Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei maksa teda liialt korjata. Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta on juba paljudes Euroopa maades, näiteks Soomes ja Rootsis.

Muuga saab sinilill ise suurepäraselt hakkama. Tal on rida huvitavaid kohastumusi. Kõigepealt on ta just loodud suvel varjukas, kuid kevadel valgusküllases salumetsas elama. Selleks on tema valgusenõudlus aasta jooksul pidevalt vähenev. Ka on laiad ja suured risti päikesekiirtega asetsevad tumerohelised lehed ideaalsed päikesekiirte püüdmiseks. Tumeroheline värvus viitab klorofülli rohkusele. Tema lehed elavad tavaliselt 13¼14 kuud. Seega annavad need taimele jõudu ka varakevadise õitsemise ajal. Sinilill õitseb enne suurte puulehtede ilmumist, sest siis on valgust rohkem. Õiepungad aga moodustuvad juba õitsemiseelse aasta suvel ja peidavad end talvel mullapinna lähedal pindmises, kuid soojas kõdukihis. Osa saab neist siiski külma, parasiitseente või loomade tõttu hukka, kuid need, kes ellu jäävad, saavad avaneda kohe esimeste soojade ilmadega. Seega ei pea sinilill õitsemise alustamiseks ära ootama pinnase sulamist.

Kuid huvitavat on sinililles veel palju. Kas te näiteks teate, et tema seemneid levitavad eelkõige sipelgad? Selleks on taimel kaks abivõtet. Esiteks pööravad sinilille algul lühikesed, kuid õitsemise lõpuks küllaltki pikad, punakad õievarred end viljade valmimise ajal peaaegu vastu maad. Nii saavad sipelgad need kätte. Kuid ega sipelgaid neid niisama taha. Lill on kaval: ta paneb valminud seemnete külge magusa lisandi. Just selle järgi sipelgad suurel hulgal tõttavad. Suurepärast saaki koju vedades jääb ikka mõni seeme kuhugi maha või süüakse lisand ära ja seemet polegi enam vaja.

Natuke ka sinilille ehitusest. Eelkõige huvitavad inimesi õied, kuid ilmselt harva teatakse sinilille õie osade nimetusi. Olgu nad siinkohal öeldud. Need kaunid sinised, harvem ka roosad, lillad või valged, on tupplehed. Ja need rohelised lehekesed õie alusel ei ole siis mitte tupplehed, vaid varrele kuuluvad kõrglehed. Kroonlehti sinilillel polegi.

Sinilillest oleks veel paljugi huvitavat rääkida, kuid piirdugem siinkohal vaid vähesega. Olgu veel öeldud, et ta on olnud mitmete haiguste vastu kasutatav ravimtaim, kuid on ka mürgine. Viimast peab arvestama eriti neid korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinilille närides on aga tagajärjed kurvemad.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html  

 

« Tagasi