Liigikirjeldused

Mets-harakputk

Mets-harakputk (Anthriscus sylvestris)

Mets-harakputk (Anthriscus sylvestris (L.) Hoffm.) kuulub sugukonda sarikalased (Apiaceae), perekonda harakputk. Rahvapärased nimetused on koerputk, penipütsk, koeraköömen, putkes. Kahe- või mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,4¼1 (1,5) m. Mõlemasugulised väikesed õied. Kroonlehed valged, pügaldunud tipuga, veidi sissepoole käändunud. Viljalehtede ülemine osa on muutunud meekettaks. Õied on koondunud sarikatesse (neid on 8¼15), mis omakorda kännasteks. Liitõisikud asetsevad varre ja külgharude tipul. Katis enamasti puudub, osakatis olemas (5¼6 lehte), ripsmelise servaga allapoole käändunud lehekestest. Õitseb maist juulini. Õitel on tugev magus lõhn. Viljad on kaksikseemnised, mustad või tumepruunid, siledad, läikivad, tipu suunas ahenenud nokaks, pikkus 6¼7 mm, laius 2 mm. Kaheli- või kolmelisulgajad liitlehed, üldkujult kolmnurksed. Pealt enamasti paljad, kuid alt hõredalt karvased. Alumiste lehtede pikkus ja laius 15¼30 cm, need on pikarootsulised. Ülemised lehed lühirootsulised. Viimase järgu sulglehekesed (2) 3¼5 (6) cm pikad ja kuni 1 (1,5) cm laiad, sulgjalt lõhestunud ja peeneripsmelise hambulise servaga. Püstine, õõnes, sügavalt vaoline, enamasti vaid alusel lühikarvane, alaosas ka kare. Ülemises osas haruneb, harva karvane. Esineb lühike risoom. Tugev sammasjuurestik on veidi kõverdunud jämeda ja tugeva peajuurega. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka vegetatiivselt juurekaela külgpungadega. Levinud laialdaselt Euroopas, Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eestis väga sage, kõige tavalisem sarikaline. Kasvab päris-, lammi- ja rannaniitudel, puisniitudel, võsastikes, metsaservadel, aedades, parkides, prahipaikadel ja teeservadel. Eelistab parasniiskeid varjukaid kasvukohti, kus võib esineda massiliselt. Väheväärtuslik toit taimtoidulistele loomadele. Võtab enda alla suure maa-ala ja tõrjub teised taimed välja. Õisikutel elavad paljud putukad, sagedamini siklased. Saaki püüavad mitmed ämblikuliigid, kes toituvad magusast nektarist toituma tulevatest väikestest kärbestest ja teistest putukatest. Hea meeallikas ka mesilastele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Hea meetaim. Kasvab umbrohuna aedades, heinamaadel. Peajuur on tärkliserikas.  

Mets-harakputk on meie putketest ehk nagu botaanikud ütlevad, sarikalistest, kõige tavalisem liik. Teda võib kohata peaaegu igal pool. Mets-harakputk kasvab igal niidul ja ka varjukates metsaservades ning hõredamates metsades. Kõige enam meeldivad talle aga varjukad ja parajalt niisked prahipaigad lehtpuude varjus. Enamasti on mets-harakputk tuntud suure nuhtlusena, sest kui heinamaad jätta niitmata, siis on kümne aasta pärast seal valdav taim just tema. Sellist pilti võib sageli näha vanades taluaedades. Õige ruttu kasvatab mets-harakputk tugeva juurika, mida on peaaegu võimatu mullast kätte saada. Üks taim elab mõnikord vaid paar aastat, tavaliselt aga tunduvalt kauem.

Mets-harakputk ei talu niitmist ning alustades uuesti iga-aastast heinategu, kaob ta niidukamarast kiiresti.

Mets-harakputke viljadeks on seemnised, nagu teistelgi sarikalistel. Võite näiteks ette kujutada köömneid, need on küllaltki sarnase kujuga. Mets-harakputke seemnised on kas tumepruunid või isegi mustad, need on siledad, ribide ja vagudeta. Ühes viljarao otsas on aga kaks seemnist. Kui nad kasvavad, siis hoiavad nad tihedalt üksteisest kinni, kuid valmides lasevad lahti. Siis hoiab neid maha kukkumast vaid peenike niidike. Suurem tuulehoog või möödajooksev loom murrab ühenduse taimega ja seemnis lendabki uut elupaika otsima. Kui ta lend õnnestus, siis võib juba järgmisel aastal kerkida temast uus mets-harakputke taim.

Kõikidele inimestele ei ole ta siiski vaid nuhtluseks. Mesinikud hindavad mets-harakputke kui kauaõitsevat head meetaime. Kuid sarikaliste lihtsatest pisikestest õitest saavad magusa toidu kätte ka peaaegu kõik teised putukad. Nii võime nende ümber lendamas näha alati arvukalt pisikesi olevusi. Nende seas on nii kärbseid, sirelasi kui ka igasuguseid triinusid. Väga sageli võib sarikaliste õitel näha pikkade tunnaldega sikkusid. Püüdes neile lähemale minna nad kaovad: neil on komme end kiiresti varjavasse metsaalusesse kukutada, kui väikegi oht ähvardamas on. Kuid seal kus palju putukaid, seal ka palju putukapüüdjaid. Sarikõisikute vahel peituvad hea kaitsevärvusega ämblikud, kes ootavad igat parajalt väikest putkat, et siis söösta tema kallale.

Mets-harakputke kirjeldades äratuntavaks teha pole kuigi lihtne, teda peab lihtsalt korra nägema. Olgu siinkohal vaid öeldud, et ta lehed on üldkujult kolmnurksed ning nad mitu korda harunenud peenteks lehekesteks. Värvuselt on nad tumerohelised. Karvu on tavaliselt vaid alumisel küljel, ja sealgi vähe. Vars on tal vaoline.

 Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html  

« Tagasi