Liigikirjeldused

Kirsipuu

Kirsipuu (Prunus)

kuulub ploomipuu (Prunus) perekonnast, roosõieliste (Rosaceae) sugukonda; umbes 140 liiki, neist pooled Hiinas. Viljapuuna kasvatatakse 4–5 liiki, ilupuu ja -põõsana paljusid liike. Jaapanis Hokkaido mägedes, Sahhalinil ja Kuriili saartel ning Koreas kasvatatakse roosaõielisi kirsse dekoratiivpuudena. Puud võivad kasvada kuni 20 m kõrguseks. Valged või roosad viietised kahesugulised õied paik­nevad ühe- või kahekaupa või väheõielistes sarik- või kännasõisikuis ja puhkevad lehtimise ajal või pisut varem. Vili – kirss – on kerajas, mahlaka viljalihaga vahakirmeta luuvili. Eestisse toodud liikidest kasutatakse kirsisortide pookealusena mustade söödamatute vil­jadega lõhnavat ehk mahaleb-kirsipuud (P. mahaleb). Põhja-Hiinast pärinevat 1–2 m kõrgust karvaste lehtede ja võrsetega vilt-kirsipuud (P. tomentosa) kasvatatakse vilja- ja ilupõõsana. Harva kasvatatakse 1 m kõrgust stepi-kirsipuud (P. fruticosa), kes on olnud hapu kirsipuu kultuursortide üks aretuskomponente, ja Põhja-Ameerikast pärinevat 1 m kõrgust liiv-kirsipuud (P. besseyi). Viltjas ja liiv-kirsipuu on ploomipuule lähedased liigid, mõlema kirsipuu hübriidide kasutatakse ploomipuu vegetatiivalusena. Lehed on pungas voldituna. Üheaastastel okstel on hall paljas koor ja oksast eemale hoidvad pungad. Enamasti puhtõiepungadest arenenud õied paiknevad sarikas. Aedades kasvatatakse maguskirsipuid ja hapukirsipuid, mis erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Nende liikide viljadel on pikk viljavars. Valmivat saaki tikuvad hävitama linnud. Kirsipuud eelistavad karbonaatse lähtekivimiga mulda. Aias kasvava kirsipuu eluiga on harilikult 25–35 aastat.

Haigustest kahjustavad kirsipuud peamiselt luuviljaliste mädanik, kirsipuu-lehevarisemistõbi, luuviljaliste lehepõletik ja kummivoolus (gummoos), kahjuritest kirsipuu-nälkvaablane, kirsipuu-õiekoi ja kirsipuu-lehetäi. Täiesti haigus- ja kahjurikindlaid sorte ei tunta.

Maguskirsipuu (P. avium) on Eestis mitteküllaldase külmakindlusega kirsipuuliik. Looduslikult kasvab Kaukaasias, Anatoolias ning Kesk- ja Lõuna-Euroopas 20–30 m, kultuursordina 6–7 m kõrguseks puuks. Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias kasvab maguskirsipuu looduslikult metsades. Maguskirsipuul tugevad oksad, suu­red, enamasti piklikmunajad lehed (lehevarrel või -alusel kaks nääret) ja valkjaskollased, punased või mustad viljad. Viljaliha konsistentsi järgi eristatakse pehmeid südakirsse ja tiheda lihaga kõhrkirsse. Viljad sisaldavad süsivesikuid (10–16%), vitamiine, mineraalaineid ja vähesel määral happeid. Vilju tarvitatakse peamiselt värskelt, kuid neist valmistatakse ka kompotti ja mahla. Maguskiripuust kujunenud sorte kasvatatakse aedades ja neid nimetatakse sageli ebaõigesti mureliteks. Tõelised murelid on maguskirsipuule sarnaneva võraga hapukirsisordid. Sordid: ’Arthur’ – keskvalmiv vili on suur, laiümar, mustjaspunane. Viljaliha on tihe, tumepunase värvusega, väga hea maitsega, mahl punane. On vastupidav meie talvedele ja saagikas. Isesteriile, tolmuandjateks sobivad ’Leningradi Must’, ’Polli Murel’ ja ’Mupi’; ’Dönisseni Kollane’ – hiljavalmiv vili on väike, ümar või südajas, kollane, sageli päikese käes kergelt roosaka kattevärvusega. Mahl värvitu, viljaliha kollakas, tihe, heamaitseline. Rahuldav isetolmleja. Saagikuse tõstmiseks sobivad tolmuandjateks ’Meelika’, ’Norri’ ja ’Nõmme Liivakirss’; ’Leningradi Must’ – keskvalmiv vili on väike, südajas, punakasmust. Mahl tumepunane, viljaliha pehme ja magus. Talvekindel ja saagikas. Isesteriilne, tolmuandjateks sobivad ’Meelika’ ja ’Polli Murel’; ’Meelika’ – keskvalmiv vili on väike, ümarovaalne mustjaspunane või must. Mahl on tumepunane, viljaliha pehme, heamaitseline. Nõrk kuni rahuldav isetolmleja ja hea tolmuandja samal ajal õitsevatele sortidele. Tolmuandjateks sobivad ’Leningradi Must’, ’Dönisseni Kollane’ ja ’Norri’; ’Mupi’ keskvalmiv vili on suur, ümar või südajas, tumepunane. Mahl ja viljaliha on tumepunane, hapukasmagusa maitsega. Isesteriilne, tolmuandjateks sobivad ’Arthur’, ’Norri’ ja ’Polli Murel’; ’Norri’ – keskvalmiv vili on suur, laisüdajas, mustjaspunane. Mahl tumepunane, viljaliha keskmise tihedusega, meeldiva vürtsika maitsega. Isesteriilne, tolmuandjateks sobib ’Meelika’; ’Polli Murel’ – keskvalmiv vili on suur, ümar, kollase põhivärvusega, millel on roosat puna ja tähne. Mahl on värvitu, viljaliha pehme, valkjaskollane, väga meeldiva maitsega. Vähesaagikas. Tolmuandjateks sobivad ’Leningradi Must’ ja ’Arthur’.

Hapukirsipuu (P. cerasus) on tekkinud stepp-kirsipuu ja maguskirsipuu looduslikul ristamisel. Sarnaneb nii välimuselt kui ka külma- ja haiguskindluselt rohkem stepp-kirsipuuga. Luuviljaliste mädaniku ja lehevarisemistõve ulatusliku leviku tõttu on üldiselt külmakindlad hapukirsipuud aedades välja langenud. Hapukirsipuu lehed on nahkjad ja siledad. Viljad on maitselt hapumad maguskirssidest, värvuselt helepunased kuni tumepunased. Hapu kirsipuu vilju kasutatakse suure hapete (0,8–1,9%) ja süsivesikute (10–15%) sisal­duse tõttu (peale värskelt söömise) mahla, keedise, kompoti, želee, koogitäidise jm valmistamiseks. Puukoolid paljundavad hapukirsisorte. Kasvu- ja viljakandelaadilt on neid kahesuguseid. Ühed sarnanevad maguskirsipuuga, millel on palju neosoksi. Neid nimetatakse mõnikord ka värdkirssideks (hübriidkirssideks). Teistel sortidel on ülekaalus allarippuvad viljaraod, nagu on stepp-kirsipuulgi. Hapu kirsipuu rohked vormid ja sordid liigitatakse põõsas- ja tüvikirsipuudeks. Põõsaskirsipuudel on pikad längus oksad ja madal kerajas võra; nende hulka kuuluvad tumepunase vilja ja värvika mahlaga veikslid ning heleda vilja ja vähevärvika mahlaga amarellid. Tugevate võraharudega tüvikirsipuud kasva­vad 6–10 m kõrguseks. Tumedamat värvi viljadega tüvikirsipuu sorte nimetatakse morellideks ehk mureleiks, heledaviljalisi klaaskirssideks. Sordid: 'Diemitzi Amarell' – varaviljuv vili on suur, helepunane, värvitu mahlaga, hapu, veidi mõrkja maitsega. Õiepungad on talveõrnad. Peaaegu isesteriilne sort. Hea tolmuandja on ’Hindenburg’; ’Hindenburg’ – varaviljuv vili on keskmine või suur, ümar, tumepunane. Viljaliha tumepunane, mahl punane, väga hea magushapu, vürtsika maitsega. Saagikas. Peaaegu isesteriilne, tolmuandjateks sobivad ’ 'Diemitzi Amarell', ’Nõmme Liivakirss’ ja ka maguskirsisort ’Dönisseni Kollane’; ’Kampesur’ – hilja valmiv vili on suur, ümar kuni laiümar, pruunikaspunane. Viljaliha ja mahl on punased, meeldiva magushapu maitsega. Vähesaagikas. Tundlik lehevarisemistõve suhtes ja talveõrn. Tolmuandjaks sobib ’Läti Madalkirss’; ’Läti Madalkirss’ – keskvalmiv vili on väike, ümar, tumepunane. Viljaliha ja mahl on punased, mahlased, magushapu maitsega. Sort on isetolmleja ja saagikas. Vastuvõtlik lehevarisemistõvele; ’Nõmme Liivakirss’ – hilise valmimisajaga vili on väike, laiümar kuni laimunajas, helepunane, magushapu, veidi mõrkja roosaka viljaliha ja värvitu mahlaga. Saagikas. Isetolmleja ja hea tolmuandja teistele sortidele. Hea haiguskindlusega ja suhteliselt talvekindel.

Lõhnav kirsipuu (P. mahaleb) leiab meil kasutamist kirsisortide pookealusena. Kui vilju pole näha, siis peetakse lõhnavat kirsipuud tihtipeale ekslikult pirnipuuks.  Kahtluse korral tuleb vaadata kasvava võrse ladvalehti või lehtede paiknemist pungades. Kirsipuudel on lehed pungas volditud, pirnipuudel rullunud. Lõhnava kirsipuu lehtede hõõrumisel eraldub iseäralikku kumariini lõhna. Hästi lõhnavad õied on 5-10 kaupa kobarataolises püstises õisikud. Väikesed mustad viljad meenutavad toomingavilju, neil on mõru maitse ja määriv mahl. Mahla on kasutatud likööridele ja veinidele purpurpunase värvuse andmiseks.

Stepp-kirsipuu (P. fruticosa) on nõrgakasvuline, rohkesti juurevõsusid andev, väga külma- ja põuakindel liik, levinud looduslikult Kesk-Euroopast Siberini. Hapukirsipuule on ta pärandanud lisaks välimusele ka vastuvõtlikkuse seenhaigustele (luuviljaliste mädanik, lehevarisemistõbi). Stepp-kirsipuu on varaviljuv liik. Lehed on läikivad, tumerohelised, kuni 5 cm pikkused. Valged õied arenevad pikkade ja peenikeste viljaokste külgpungadest. Viljaoksa tipp-pungast areneb uus võrse, mille külgedel moodustuvad õiepungad järgmise aasta saagiks. Sellise viljakandelaadi tõttu kujunevad puule rippuvad ja laasunud oksad. Aedades kasvatatakse mõnikord ka 1-2 m kõrguseks kasvavaid stepp-kirsipuu sorte.

 

Kirsipuude hooldamine ja kasvatamine

29.10.2013

www.rodoaed.ee

Viljapuuaiad on Eesti aladel olnud levinud juba alates 12-13 sajandist. Siinkandis on kasvatatud nii õunu, pirne, ploome, kui kirsse. Uurime lähemalt kirsipuude kasvatamise ja hooldamise kohta, et endagi aias kirsipuude kasvatamine õnnestuks ning saaks suvel maitsvaid punaseid marju noppida.

Kirsipuude elutsükkel

Kirsipuude eluiga võib kujundlikult jagada kolme faasi. Kasvamine, viljakandmine ja vananemine.  Kasvamise periood kestab olenevalt sordist 3-5 aastat ja sellel ajal ajab kirsipuu oma juured sügavasse mulda ning kasvatab endale võra. Edasi kasv aeglustub ning lõppeb sootuks. Pärast kasvu lõppu algab saagi kandmise aeg.  6-10 eluaastal on kirsipuu kõige saagikam ning edasi hakkab tema viljakus järjest langema, kuni puu on jõudnud vananemise perioodi. Eesti oludes kannavad kirsid tavaliselt vilja kuni 14 eluaastani. Harvadel juhtudel kauem.

Kirsipuu istutamine

Noorte kirsipuude istutamisel aeda tuleb kaevata meetrise läbimõõduga auk, mis on umbes poole meetri sügavune. Kaevamisel võib panna viljaka pealiskihi ühte hunnikusse ning sügavamalt võetud vähemviljaka mulla teise hunnikusse.  Istutamisel võib augu põhja panna murukamara, seejärel istiku ja kui on vajalik tugiteivas, siis see samuti paika panna. Edasi asetatakse auku viljakas muld, seejärel sõnnik või kompost ning kõige peale vähemviljakas muld. Kui kirsipuu istik on väiksem, tuleb pärast murukamara asetamist augu põhja lisada viljakat mulda ja alles seejärel istik. Istutusaugu parajat suurust tuleb otsustada kohapeal ja istutamise käigus.

Pärast istutamist peab mulla istiku ümber hoolega kinni tallama ning kastma istikut vähemalt 10 liitri veega. Kõige parem on istutada kahekesi, kuna istiku juured peavad jääma sirgelt ja parem on, kui üks hoiab istikut püsti samal ajal kui teine auku täidab. Üldiselt pannakse kirsipuud kasvama kevadel.

Kirsipuude istutamisel tuleb arvestada, et kirsipuud vajavad enda ümber palju ruumi. Täiskasvanud kirsipuude juurestik paikneb suhteliselt maapinna lähedal ning on horisontaalsuunas võrdlemisi lai, ületades tavaliselt 2-3 korda ladva pikkuse. Maapealse osa järgi jagunevad kirsipuud tüvikirsipuudeks ja põõsaskirsipuudeks.  Esimesed on 3-5 meetrit kõrged ning üldjuhul ühe tüvega, kirsid kasvavad kõrgemal võras ning teised 1-3 meetrit – oksad on pikad ja längus ning võra on madal ja ümara kujuga.

Kirsipuude õitsemine ja viljumine

Kirsipuud õitsevad tavaliselt aprillis/mais, kui ilm hakkab soojenema. Kirsipuu alustab õitsemist kui keskmine temperatuur on 10 kraadi või rohkem ning teeb seda koos lehtimisega või natukene varem.  Kirsipuude õitsemise aeg on väga ilus ning kestab lühikest aega. Üldiselt kuni 6 päeva, kuid olenevalt sordist võib see kesta ka kuni 10 päeva.

Kirsipuu taime oma aeda ostes tasuks valida selline sort, mis on iseviljuv. Hapukirsipuu puhul on selliseid sorte palju. Maguskirsipuude puhul on aga vastupidi. Enamus sorte on sellised, mis vajavad aias kasvatamiseks enda kõrval teisi sordi taimi. Jälgida tuleb ka seda, et osa kirsitaimi on teiste sortide suhtes pirtsakad ning erinevate sortide õietolmud ei sobi kokku. Sellepärast ongi maguskirsipuude puhul hea valida aeda vähemalt 4-6 erinevat sorti kirsipuid!

Kirsipuude viljastamine sõltub ilmastikust ning temperatuur peaks jääma üle 13-15 kraadi. Vastasel korral võib juhtida, et kirsiõied langevad maha ning selleks aastaks on kirsisaak rikutud.

Kirsipuu viljad ehk kirsid valmivad suvel olenevalt sordist, kuid hapukirsipuudel on see keskmiselt 60-80 päeva ja maguskirsipuudel 45-70 päeva. Mida ilusamad ja kuivemad ilmad, seda kiiremini kirsid valmivad.

Kirsipuude talvekindlus ja talveks valmistumine

Kirsipuud taluvad üldiselt talvel hästi külma.  Ohtlikuks võib saada 30 kraadine või suurem pakane, kuid kui kirsipuud hästi ette valmistada, siis ei saa ka see neile saatuslikuks. Kirsipuude ettevalmistamise hulka kuuluvad näiteks enne suuremate külmade saabumist puutüve ümber lume kuhjamine. Samuti võib tüved ja põhioksad kinni mähkida. Selleks sobib hästi tihedam paber, riidekotid, vanad riided, kuuseoksad.

Kirsipuu kinni mähkimine aitab hästi ka loomade vastu, kes armastavad kirsipuu koort närida.  Näiteks jänesed ja kitsed.

Kevadel on suurim oht öökülm, sest see võib hävitada õiepungad. Levinud nipp öökülma ohuga võitlemiseks on piserdada õisi enne temperatuuri alla nulli langemist veega, see aitab neid kaitsta, kuna tekkinud jää tekitab kaitsekihi. Nipi negatiivseks pooleks on muidugi see, et hoolega tuleb jälgida kraadiklaasi, et õigeaegselt tegutseda. Ja teiseks aitab see ainult juhul, kui öökülm pole suurem kui -1 või -2 kraadi. Teine levinud nipp on tugevalt suitseva lõkke tegemine aias, mis aitab samuti  temperatuuri langemise vastu.

Kirsipuude teised väärtused

Kirsipuud on kevadel õitsedes väga ilusad. Kirsipuude õitsemise aeg on küll suhteliselt lühike aga kui on palju erinevat sorti kirsse aias, siis võib seda õiteilu pikendada. Jaapanlaste jaoks on kirsipuude õitsemine lausa rahvuslik püha ja kirsi õite ilu inspiratsiooni allikaks.

Eestimaa aias tasub aga teada, et kirsid ise on väga väärtuslikuks toiduallikaks paljudele laululindudele nagu rästad ja teised. Kui meil on plaanis oma aias kirsse müügiks kasvatada ja iga kirsimari võrdub rahaga ja parema eluga, siis on arusaadavalt raske taluda aias linde. Samas ei oleks meil ilma nende samade lindudeta kindlasti ka ühtegi kirssi puudel. Linnud hoolitsevad kahjurite tõrje eest meie aias ning koostöös putukatega tagavad puudele tolmlemise. Seega pole väikese osa annetamine marjasaagist lindudele sugugi palju.

Kuidas saada maksimaalset saaki kirsipuudelt

Kui aga soovite oma aias või istanduses saada lausa maksimaalselt kirsisaaki, tuleks astuda paar praktilist sammu.

Esiteks hankige vastavalt aia suurusele paras kogus korralikke pesakaste lindudele ning paigaldage pesakastid üles viljapuudele või nende ümber. Just väikesed laululinnud nagu tihased jt on parimad kahjuritõrje tegijad teie aias. Vaja on nad lisaboonusega oma aeda meelitada. Suur abi on ka talvisest lisatoitmisest, mis pole eriti kulukas aga tagab püsiva lindude populatsiooni teie aias. Nii pole teil kunagi vaja osta keemilisi tõrjevahendeid putukate vastu. Milleks rääkida sellest sügisel? Aga sügisel on kõige parem aeg uusi pesakaste panna. Esiteks pole teil vaja veebruari külmaga lumes sumada nagu vene aeg tehti. Ja teiseks on pesakastid eluliselt vajalikud lindudele ka talvel, et pakaseid üle elada. Linnud käivad pesakastides suurte puntidena ööbimas. Kui muidugi on pesakaste kuhu minna.

Teiseks hankige ja paigaldage kindlasti maamesilaste ja kimalaste nn pesakaste oma aeda. Just nemad teevad ära suure tolmutamise töö ja nendest sõltub kas on üldse marju ja kui palju neid on. A.Einstein arvutas omal ajal välja, et kui looduslikud mesilased peaksid meie Maal välja surema, siis jääb inimesel ja teistel loomadel elada ainult 4 aastat. Paneb mõtlema küll.

Praegu vastu talve enam kirsipuid ei istuta aga kasulike lindude kohalemeelitamisega saab alustada just täna. Vali omale välja meeldiv linnusöögimaja ja alusta lindudega pikaajalist sinasõprust.

« Tagasi