Liigikirjeldused

Lubikas

Lubikas (Sesleria)

- rahvakeelese nimega ka libahein, lips, hõbehein, marjakörred, mustpea. Kuulub kõrreliste (Poaceae) sugukonda, perekonda luikas. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (10) 20...40 (60) cm. Kasvab laiuvate madalate mätastena. Õied moodustavad sinakas- või lillakashalli (vahel mustja) pähiku, millel ohteid pole näha või on väga lühikesed. Tolmukapead on kollased või lillad. Pähikus on tavaliselt 2 õit. Pähikud on koondunud suhteliselt tihedasse munajasse või ovaalsesse ruljasse pööristähka. Õisiku pikkus on 1...2 cm ja laius 0,7...1 cm. Õitseb mais. Helepruun, umbes 2 mm pikkune, ovaalne ja lühikarvane teris. Varrel on heleda sinaka kirmega üksikud kitsad lehed, mis on pealt ja servalt karedad. Lehe ülakülg on matt, alakülg tumeroheline ja läikiv. Lehe keskroo kõrval on 2 läbipaistvat triipu. Lehe laius on 2...4 mm. Lehetupel on väga väike (alla 0,5 mm pikkune) keeleke. Juurmised lehed on 5...15 cm pikkused, neid on varrelehtedest märgatavalt rohkem. Maapealsed varred on püstised või alusel tõusvad, ümbritsetud rohkete vanade lehetuppedega. Kõrs on sile ja paljas, nagu ka lehetuped. Risoom on lühike ja peenike, kuid narmasjuurestik tungib küllaltki sügavale mulda. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Üpris kitsa levilaga liik, esineb paiguti Kesk-Euroopas ja Balkani poolsaarel ning Skandinaaviamaades ja Laadoga-Ilmeni järve piirkonnas. Lääne- ja Põhja-Eestis on sage, mujal leidub kohati, Lõuna- ja Ida-Eestis haruldane. Kasvab niiskematel päris-, loo-, lammi- ja sooniitudel, hõredates metsades (loomets) ja ka puisniitudel, samuti madalsoodes. Eelistab lubjarikast savikat pinnast, on väga lubjalembene. Niisketel niitudel ja kuivematel rohusoodel on sageli tähtis kamara moodustajana. On ka mõningatele taimtoidulistele loomadele toiduks. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Heinataim lubjarikaste alade looduslikel niitudel ja karjamaadel. Suuremat majanduslikku tähtsust pole.

Lubikas on omapärase välimusega Lääne- ja Põhja-Eestis levinud kõrreline. Kesk-Eestis kasvab ta hoopis harvem ning Lõuna- ja Ida-Eestis on päris haruldane. Sellise leviku põhjuseks suur lubjalembesus. Kui muld pole piisavalt paene, siis ta lihtsalt ei hakkagi seal kasvama. Lubikas ei kasva ka päris kuivadel niitudel, ta eelistab tavalistest niiskemaid ja võib vahel isegi soodes kasvada.

Lubika kõige iseloomulikumaks osaks on tema õisik. See on tal lühem kui enamikel teistel meie kõrrelistel. Õisik on munakujuline kuni ovaalne, vahel peaaegu ümmargune. Vahel võib lubika õisik segi minna süstlehise teelehe nutiga. Sellise nutitaolise õisiku pikkus on vaid üks-kaks sentimeetrit. Iseloomulik on ka õisiku tume rohekas, lillakas kuni peaaegu must värvus.

Lubika võib siiski ära tunda ka ainult lehtede järgi. Ülaküljelt on need valkjas- või hallikasrohelised ja tuhmid, alaküljelt aga tumerohelised ja läikivad. Kui lubika leht tihedalt sõrmede vahele võtta ja siis leht nende vahelt läbi tõmmata, jääb sõrmedele valge kiht. Ka lubi on valge ja välimuseltki sarnane sellele "lubikalubjale". Nii hakkasidki soomlased seda taime lubikaks kutsuma ja eestlased võtsid selle nimetuse neilt üle. Lehtedel on veel teinegi huvitav tunnus. Nimelt selle vaid mõne millimeetri laiuse lehe keskel märkame kaht läbipaistvat triipu. Tavaliselt on lehed koondunud väikeseks puhmaks.

Lubikas pole aga päris rahvapärane nimi. Meie esivanemad on teda kutsunud näiteks marjakõrreks, sest tema otsa oli hea korjatud metsmaasikaid lükkida. Maasikate valmimise ajal on lubikakõrred juba sageli kuivanud ja omandanud kauni vasekarva helgi. Kõige rohkem nimesid viitab aga lubika sitkusele. Nimelt pidi teda väga raske niita olema - nii kui vikatiga tõmbad, kohe libiseb eest ära. Selle omadusega on seotud nimed libahein, lips ja teised seesugused. Loomasöödana tal erilist väärtust pole ja seetõttu teda ka põldudel ei kasvatata. Looduslikel karjamaadel ja metsaelanike toidulaual on lubikal tähtsus siiski olemas.

« Tagasi