Liigikirjeldused

Piimalill

Piimalill (Euphorbia)

on ca 2000 liigiga kasvuvormilt ja -kujult väga varieeruvate taimede perekond piimalilleliste sugukonnas. Siit leiab nii ühe- kahe kui mitmeaastaseid rohtseid,  puitunud,  heitlehiseid kui igihaljaid puhmaid, põõsaid  ja isegi puid erinevatest kasvukohtadest nii parasvöötmes kui troopikas. Eestis kasvab looduslikult 3 piimalille liiki ja üks aedadest metsistunult. Seetõttu edaspidi vaid aianduses enim kasvatatud liikidest (mis Eesti tingimustes on külmakindlad) ja nende kasvunõuetest.

Küpress-piimalill (E. cyprissias) - meie aedades juba  taluaegadest ja on metsistunud. Taim on püstise kuni 40 cm kõrguse varrega, mis haruneb tugevasti. Okstele kinnituvad nõeljad hallikasrohelised kuni 4 cm pikkused lehed täisnurga all, mistõttu oksad meenutavad mändi.  Hiliskevadest kesksuveni moodustuvad väikesed õisikud, mille all olevad kõrglehed värvuvad selleks ajaks tumekollaseks või veidi punakaks. Sügisel värvub kogu taim kollaseks. Teda on kerge paljundada tänu maa-alustele võsunditele. Nende abil moodustab ta ka peenras puhma. Kasvuks eelistab kuivemat liivast pinnast, kuid kohaneb hästi igasuguse mulla ja kasvukohaga. Temast aretatud sordid erinevad üksteisest ja liigist  eelkõige kõrglehtede värvuse, mõningal määral ka kõrguse poolest.

Kibe piimalill (E. esula) on looduslikult levinud eelkõige Põhja-Eestis kuivadel niitudel ja teeservadel. Tema kõrgus ulatub 80 cm ja ka lehed on eelnevast liigist pikemad (3-6 cm). Seega meenutab mõneti soo-piimalille. Kõrglehed värvuvad kollaseks. Kasvuks eelistab päikeselist kasvukohta ja toitainetevaest kuiva pinnast. 

Soo-piimalill  (E. palustris) on 40-90 cm kõrgune rohtne puhmik. Teda iseloomustavad tugevad püstised sinakashallid varred ja erkrohelised elliptilised kuni 6 cm pikkused lehed. Lehtede laius on üle 1 cm, mis on ka üheks erisuseks kibedast piimalillest. Õitseb maist juulini, sarikõisiku kiiri 4-5 ja õisiku all paiknevad lehed värvuvad kirgaskollaseks. Kogu taim värvub sügisel kollaseks. Eestis kasvab looduslikult saartel ja Lääne-Eestis soostunud niitudel ning veekogude kallastel.  Aedades lepib ka kuivema pinnasega. Eelistab päikeselist kasvukohta.

Magus piimalill (E. dulcis) on ca 30 cm kõrguseks kasvav rohtne risoomtaim. Varred on püstised kuni tõusvad, rohkelt harunevad. Lehed on varreümbrised, vastakad,  lantsetjad, kuni 7 cm  suurused tume- või pronksjasrohelised. Varasuvel moodustuvad lehtede kaenaldes ja varte tippudes 5-12 cm  laiused  rohekaskollased õisikud ja kõrglehed. Sügisel värvub vars punaseks, lehed  punase, kollase ja oranzi seguseks. Tuntuim sort  'Chameleon' on purpursete lehtede ning purpurse alatooniga kollakasroheliste õisikute ning kõrglehtedega. Kasvuks eelistab niiskemat huumusrikast mulda ja poolvarjulist kasvukohta, kuid talub hästi ka kuiva mulda.

Griffithi piimalill (E. griffithii) on kuni 90 cm kõrguseks kasvav rohtne risoomtaim. Varred on tugevad, püstised, noorelt punakasroheliseks värvunud. Lehed on piklik-lineaalsed (9-15 cm), tumerohelised punaste roodudega ning punase ja kollase sügisvärviga. Varasuvel moodustuvad varte tippudesse 7-12 cm suurused kollased õisikud, mida altpoolt ümbritsevad oranzid kuni punased kõrglehed. Sordid on enamasti liigist madalamad ja erksamate värvidega: 'Dixter' on tumeroheliste lehtede ja sügavoranzide kõrglehtedega; 'Fireglow' aga oranzikaspunaste kõrglehtedega ja kasvab kuni 75 cm kõrguseks.  Kasvuks eelistab viljakat parasniisket  mulda ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta.

Kuldne piimalill (E. polychroma, syn. E. epithymoides) on kompaktse kasvuga kuni 40 cm kõrgune rohtne puhmasliik. Tal on kaarduvalt laiuvad harunenud  varred ja munajad kuni elliptilised ca 4-10 cm suurused, pehmekarvased  tumerohelised lehed, mis mõnikord on punase alatooniga.  Kevadel  moodustuvad kollased õisikud, mida ümbritsevad erkkollased kõrglehed.  Eriti dekoratiivne on taim seetõttu, et kollased kõrglehed püsivad kaua, kuni suve teise pooleni. Sügisel värvuvad lehed oranzikaspunaseks. Sordid erinevad eelkõige kõrglehtede värvuse poolest: 'Candi' ehk 'Purpurea' on punakasroheliste varte ja lehtedega ning helekollaste kõrglehtedega; 'Emerald Jade' aga erkroheliste kõrglehtedega, mis sügisel  punaseks värvuvad, samas on madalam kui liik (35 cm). Kasvuks eelistab huumusrikast vett hästi läbilaskvat mulda ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta.

Kõikide eelpool käsitletud liikide ja nende sortide paljundamiseks on parim viis puhmiku jagamine kevadel või augustis.  Paljundada saab ka pistikutega (võtta varre alumisest osast), mida tuleks teha kevadel või varasuvel. Soovi korral võib liike paljundada ka seemnetega, mis idanevad 15-20˚C juures.

 

Lohakusest sündis terve muru mürt-piimalilli

01.    juuli 2013 09:35,  Aialeht

Tapio Vares, Hiiumaa  

Mul on kiiks õitsenud taimede varsi mitte ära lõigata. Seda võib nimetada ka lohakuseks.

Teisalt meeldib mulle talvelgi vaadata, kuidas näiteks lavendlipead lumest välja turritavad. Alles kevadel lõikan need tüükad maha. Tänu sellele külvavad lavendlid end ise massiliselt laiali.

Üks mu lemmikuid on mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites). Erinevalt meie kodumaisest soo-piimalillest ja aedades tuntud küpress- ja kuldsest piimalillest on tegu talvehalja sukulentse taimega. Kasvukuju on küll roomav, ent kiviktaimlas jätavad sinakasrohelised soomuslehised varred mulje nagu mingitest veidratest käbidest.

Mürt-piimalille nägin tänavu aprillikuus tema kodumaal Bulgaarias, kus ta oli juba viljunud. Sealsetel lamba- ja kitsekarjamaadel ning kruusajärsakutel olid nad suhteliselt kidurad. Vaat kus mul aias on vägevaks rammusaks vohanud! - tundsin seal uhkust.

Mai algul tagasi kodus, avastasin, et mu mürt-piimalill ei kavatsegi õitsema hakata, hoopis kippus järjepanu kuivama. Tjah, ja kuivaski täitsa ära. Miks küll? Tänavune talv oli väga imelik, näiteks ei meeldinud see teps ka viigikaktusele, kes kõvasti mädanema kippus. Õnneks on mu viigikaktus lõpuks siiski toibunud, kuid mürt-piimalill hukkunud mis hukkunud. Hävis ka 4-5 isekülvist tekkinud seemikut. Vaid ühelainsal seemikul jäi eluvaim sisse.

Nojah, nüüd jõuan tagasi selle lohakuse teema juurde. Ka mürt-piimalille õitsenud õisikuid ei lõika ma ära. Roheliste viljamummudega kobarad on tegelikult igati ilusad. Pärastised kuivetuvad raod enam mitte. Igatahes tähendas lõikamata jätmine, et enne oma surma pani emastaim aluse suurele järeltulevale põlvele. Mai jooksul ilmusid kiviktaimlas ja sellest eemalgi imelikud idandid. Nüüd on mul vähemalt nelikümmend noort mürt-piimalille hakatist! Kui kõik oma kohale jätta, siis upuks kiviktaimla ainult mürt-piimalille vaipa ja muudele taimedele ruumi ei jääkski.

Vast tuleb järgmine talv mürt-piimalilledele soodsam. Pole ju enam alles vana emastaime, kes seemnetega kindlustaks karmi talve järgse tärkamise nii või teisiti. Nüüd püsib lootus ainuüksi praegustel pisikestel piimalillehakatistel.

 

 

Särav piimalill - ilus, mürgine ja torkav

08. november 2011 09:00 Maakodu

Astrid Lepik  

Ilus, mürgine ja torkav – kuid ometi on taim aastaid olnud populaarne nii meil kui mujal.

Madagaskarilt pärit särav piimalill (Euphorbia milii), tuntud ka kui kristusekroon, on pikka aega olnud populaarne toataim nii meil kui mujal. Kuigi praegusel ajal tundub tema populaarsus tagasihoidlik olema.

Kuulub ta koos jõulutähe (e kauni piimalille) ja kolmekandilise piimalillega piimalille perekonda. See tähendab seda, et ka tema eritab mürgist ja ärritusnähte põhjustavat piimmahla. Lisaks mürgisele piimmahlale on taimel teinegi relv, tema peened varred on kaetud pikkade teravate asteldega. Seega tasuks taimega ümberkäimisel olla eriti ettevaatlik ning kasutada kindaid. Väikelastega ja lemmikloomadega peredesse pole antud taim just parim valik.

Taime vars on peenike ja hästi harunev, kaetud pikkade asteldega. Väikesed lehed on piklikovaalsed ja säravrohelised. Heades kasvutingimustes püsivad nad taimel kogu aasta. Suurepärase kontrasti moodustavad ereroheliste lehtede taustal kleepuvatel raagudel säravpunaste (ka roosade, valgete) kõrglehtedega väikesed õied, mis ilmuvad võrse tippudes lehekaenaldes. Õisi jagub aastaringselt, eriti rohkelt aga varakevadest sügiseni.

Kuna tegu on sukulentse taimega, on tema kasvatamine võrdlemisi lihtne.

Eelistab kasvada soojas, väga valges ja päikselises kasvukohas. Seega on talle kasvuks ideaalne lõunakülge avanev aknalaud, ent üsna hästi sobib ida- või läänesuunda avanev asukoht. Väheses valguses venib välja, õitseb kasinalt või üldse mitte.

Kuna särav piimalill on soojalembene, siis talvine temperatuur ei tohiks langeda oluliselt alla +15° C. Tavalisel toatemperatuuril tunnevad nad end hästi.

Aktiivsel kasvuperioodil, eriti siis, kui taim õitseb, kasta veidi rikkalikumalt. Vältida mullapalli läbivettimist, liigniiskus hukutab taime. Kastmiskordade vahel lasta mullapinnal veidi kuivada. Kui mõni kastmiskord jääb vahele ja mullapall liigselt kuivab, ei hukuta see veel taime. Liigsele kuivusele reageerib ta vaid lehtede langetamisega. Kui mullas jagub taas piisavalt niiskust, kasvatab taim uued lehed. Talvel kasta võrdlemisi tagasihoidlikult.

Kasvuperioodil väetada vähe, sobib kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud väetis. Talvel üldse mitte väetada.

Ümberistutamist võtta ette 2-3 aasta tagant, parim aeg on kevadel märts-aprill. Kuna särava piimalille juurekava pole teab mis suur, siis istutuspott võiks olla pigem väiksem kui suurem. Istutamiseks sobib toitaineterikas ja vett hästi läbilaskev liivasegune muld.

Kui kasv väljub kontrolli alt ja taim muutub liiga suureks võib taime terava noa või kääridega tagasi kõigata.

Paljundada saab pistikutega. Piimmahla eritumise peatamiseks kasta pistikud leigesse vette. Seejärel kuivatada ööpäeva-kahe vältel ning panna juurduma niiskesse liiva või kaktustele mõeldud mulda.

 

Kirjulehine piimalill – justkui värske lumi kataks lehti

11. mai 2011 09:00 Maakodu

Astrid Lepik 

Kirjulehine piimalill (Euphorbia marginata) võlub, nagu ka nimi ütleb, eelkõige oma kaunite valgerohelise kirjude lehtedega.

Taim on pärit Põhja-Ameerika keskosast. Kuuludes piimalilleliste (Euphorbiaceae) sugukonda eritab ka kirju piimalill mürgist piimmahla, mis tundlikematel võib põhjustada nahaäritusi.

Inglise keeles teatakse taime nimetusega suvelumi või lumi mägedes (snow in sommer, snow on the mountain), nimetuse all lumi mägedes teatakse taime ka saksa keeles (schnee auf dem berge). Tõepoolest, taime silmitsedes jääb mulje, justkui oleks muidu rohelisele taimele äsja sadanud värske valge lumi.

Põõsasja kuju ja püstise kasvuga kirju piimalill saavutab olenevalt sordist kasvukõrguseks kuni 70cm. Alumised lehed on rohelised, suured ja munajad, varte tippudes olevad lehed aga laia valge servaga. Õitsema hakkab piimalill alles suve teisel poolel, augusti lõpus, septembri alguses. Vaevumärgatavad väikesed, rohekasvalged õisikud on ümbritsetud valgete kõrglehtedega.

Piimalille kasvatamine pole keeruline. Taime võib ette kasvatada (külv teha märtsis), kuid üsna edukalt saab piimalille kasvatada ka külvates seemned kohe kasvukohale. Ettekasvatatud taimed istutada õue alles peale öökülmade möödumist.

Kasvukoht võiks olla päikseline, eelistab vett hästiläbilaskvat ja rammusat mulda. Raskes mullas ja varjus kasvades ei edene hästi ja õitsemine on kasin. Kuumale ja kuivale peab taim aga vapralt vastu. Seetõttu sobib piimalill hästi kiviktaimlasse. Kirju piimalill on hea kaaslane eredavärvilistele suvelilledele, hästi kasvab ta ka amplis.

Kirju piimalill on ka hea lõikelill - vaasis püsib ta võrdlemisi pikka aega. Eelkõige sobib ta lillekimpudesse ja -seadetesse, aga miks mitte kasutada teda vaasis vaid üksiklillena. Piimmahla eritumise peatamiseks kasta äsja lõigatud varred korraks kuuma vette.

 

Kaktuse moodi kera-piimalill

09. mai 2009 11:42 Maakodu

Astrid Lepik  

Umbes kümne aasta eest ostsin oma lillekollektsiooni kummalise taime, kes meenutas veidi dekoratiivkõrvitsat või siis ogadega rohekat palli.

Tabavalt kirjeldavad taime olemust ka inglise keelsed nimetused - Sea urchin (merisiilik) ja Baseball (pesapall). Ehkki, oma väljanägemiselt meenutab taim kangesti kaktust, on siiski tegemist piimalilleliste sugukonda kuuluva sukulendi kera-piimalillega (Euphorbia obesa), kelle kodumaaks on Lõuna-Aafrika.

Noor kera-piimalill meenutab kujult kuplit või poolikut kera, millel on pea aegu alati kaheksa ribi. Vananendes võib neid juurde tulla ja ribid muutuvad nurgelisemaks, vaod sügavamaks. Ka muutub algne kerajas kuju vananedes veidi silinderjaks. Pikaealise taimena ei kasva kera-piimalill suureks, kõrgus on maksimaalselt 20-30 cm, läbimõõt 9-10 cm.

Värvus on hallikasroheline, kus sees on heledates ja tumedates toonides rohelised triibud. Otseses päikesevalguses, eriti varakevadel, lisandub veel punakaid-pruunikaid triipe. Kuigi kera-piimalillel puuduvad lehed ja okkad, on ta selliselt triibulisena äärmiselt pilkupüüdev ja dekoratiivne.

Kera-piimalill õitseb kevad-suvisel perioodil, õied on tagasihoidlikud, oliivrohelised ja väljaulatuvate kollaste tolmukatega. Kera piimalille saab paljundada vaid semnetega. Kuna aga tegemist on kahekojalise taimega, siis on seemnete saamiseks vaja nii isas- kui emasõitega taime.

Mulla suhtes pole kera-piimalill eriti nõudlik, kasvades hästi nii kaktustele mõeldud kui komposti-liivaseguses (1:2) mullas. Kuid muld peaks olema kindlasti vett kergesti läbilaskev. Taime võiks ümber istutada paari aasta järel vaid natuke suuremasse potti.

Veidi rikkalikumalt, kuid nii, et vesi alusele seisma ei jääks, kasta kevadel ja suvel. Kuna kera-piimalill vajab puhkeperioodi, siis talvel hoida teda veidi jahedamas (jälgida, et temp ei langeks alla +5°C) ja kasta harva või üldse mitte.

Nii nagu kõik piimalilled, on ka kera-piimalille mahl mürgine.

Kuna kera-piimalill on aeglase kasvuga, pikaealine ja vähenõudlik sukulent, kes ei hiilga oma kasvuga, siis sobib ta hästi algajale, kitsastesse oludesse ja lõunapoolsele aknalauale.

« Tagasi