Liigikirjeldused

Luuderohi

Luuderohi (Hedera)

on väga vana taimeperekond, umbes 20...50 miljonit aastat tagasi olid selle perekonna esindajad laialt kasvamas üle kogu põhjapoolkera. Puitunud haardjuurte abil ronivad igihaljad liaanid, tõustes tugede abil kõrgele. Lehed vahelduvad, hõlmised, terveservalised nahkjad lihtlehed. Õied sarikjates õisikutes, ühe- või kahesugulised, viie kroonlehega, kollakasrohelised, meerikkad, õitsevad hilissügisel. Vili marjataoline luuvili, tavaliselt viie (3) seemnega, valmib järgmisel aastal, must kuni kollane. Viljad sisaldavad saponiine, millised on tõsiselt mürgised.   Perekonnas osade autorite käsitluses kuni 10 liiki, millised kasvavad Euroopas, Kanaaridel, Asooridel, Madeiral, Põhja-Aafrikas ja Aasias. Meil esineb looduslikult üks liik.

Harilik luuderohi (H. helix) on haardjuurte abil kuni 30 m kõrgusele ning kuni 20 cm tüvediameetriga roniv või mööda maapinda väänduv igihaljas tugevakasvuline liaan. Kasvab Eestis oma areaali kirdepiiril, esinedes Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades. Areaal ulatub Euroopast Väike-Aasiani, langedes enam-vähem kokku hariliku pöögi areaaliga. Kultuurtaimena antiikajast alates. Võrsed steriilsed, haardjuurtega, vanemad võrsed hallisoomuselised. Lehed nahkjad, sõrmroodsed, kuni 10 cm pikad, terveservalised, munajad või 3-5 hõlmalised lihtlehed, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noorelt karvased. Leheroots sageli lehelaba pikkune. Õitsvatel võrsetel on lehed tavaliselt kitsad ja hõlmadeta. Õied kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates, sarikjates õisikutes, puhkevad sügisel. Kerajad, mustad, herneterasuurused marjataolised luuviljad, valmivad järgneval kevadel (meil väga harva). Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana. Selleks keedeti luuderohu varsi ja lehti ning võeti nende keeduvees vanni. Luuderohuga arstiti ka sammaspoolt. Tänapäeval valmistatakse loodusravitooteid näiteks köharohuks (ravim nimetusega Hedelix) jpm. Meil on liik looduskaitse all. Väga varjutaluv, aeglasekasvuline ja pikaealine. Kasvatamiseks sobivad viljakamad aiamullad. Talub suurepäraselt puude juurekonkurentsi. Mandril kannatab külmakahjustuste all. Üldiselt ei talu pikemaajalist temperatuuri langust alla - 25° C., siis külmuvad lumepealsed taimeosad. Paljuneb üsna hästi pistokstest. Liik on huvitav, kuid haljastuses kasutamist piirab külmahellus. Euroopas kasutatakse vertikaalhaljastuses väga sageli ja on aretatud ka palju sorte. Rehderi poolt on 1907. a. Riia lähedalt leitud ja sellejärgselt eraldatud Baltimaades ja Skandinaavia lõunaosas kasvav luuderohu teisendina var. baltica Rehd. – kõige külmakindlam teisend , lehed ja õied põhiliigist väiksemad; Sordid: 'Arborescens' (f. arborea Hort.) - väike põõsas, ei roni, lehed väikesed, hõlmadeta; 'Atropurpurea' - purpurrohelised lehed, keskmine lehehõlm pikaks venitatud; ’Aureovariegata’ (H. h. chrysophylla Hibb.) – lehed osaliselt kollased või helerohelised, osalt kollase- või punasekirjud samal taimel; 'Buttercup' - puhkevad lehed kollased, lehealus tugevasti südajas, lehed 3-5 tömbi hõlmaga; ’Congesta’ – aeglasekasvuline, madal ja tihe, võrsed jäigalt püstised; lehed väikesed 3-nurksed, lehealus südajas, 3-hõlmline, leheserv pole laineline; ’Glacier’ - krussis lehed, talvel punased; 'Goldheart' - tugevakasvuline liaan, lehesüdamik kuldkollane; 'Parsley Crested' - pitsilise servaga helerohelised lehed; ’Pedata’ - lehed talvel pruunikasvioletselt marmoreeritud; 'Tricolor' - väikesed hallikasrohelised lehed, suvel valge, talvel roosa servaga.

« Tagasi