Liigikirjeldused

Kerria

Kerria (Kerria)

on monotüüpne perekond roosõieliste sugukonnast, liigiks vaid jaapani kerria (K. japonica) Kasvab kuni 2 m kõrguse püstise ja peente okstega põõsana, pärineb Hiinast, Jaapanist. Heitlehine, vahelduvate lihtlehtedega põõsas. Võrsed rohelised, haprad, lehed piklikmunajad, pikalt teritunud tipuga, nõrgalt hõlmised ja kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad, alt nõrgalt karvased. Õied kuldkollased, võrsete tippudes, läbimõõt 2-4 cm, õitseb mais - juunis. Vili üheseemneline luuvili. Võrdlemisi külmakindel, valguslembene kuid talub väga hästi ka varju. Edeneb hästi keskmise viljakusega vett läbilaskva mullaga kasvukohal. Paljundatakse vegetatiivselt poolpuitunud pistikutega suvisel ajal. Haljastuses meil harva, kuigi oleks otstarbekas kerriale rohkem tähelepanu pöörata. Euroopas kasutatakse haljastuses kerriat üsna tihti. Sortidest on levinumad 'Pleniflora'- kuldkollased, kuni 4 cm läbimõõdus täidetud õied; 'Picta' - kääbuspõõsas, valkjaservaliste hallikasroheliste lehtedega. ’Variegata’ on kirjude lehtedega harva üle 1,5 meetri kõrguseks kasvav põõsas.

 

Kerria põõsad on kaunid nii suvel kui talvel

30. jaanuar 2010 Maakodu

Anu Kaur

Heitlehiste põõsaste hulgas püüavad aias talvel pilku kerria ja ebakerria. Esimene võlub oma rohelise koorega okste, teine aga kaua põõsal püsivate viljadega.

Kerria pole meil haljastuses tundmatu põõsas – oma kuldkollaste õite ja heleroheliste võrsete järgi on ta kergesti äratuntav. Ebakerriat meil puukoolides seni müüdud pole, kuid paistab, et uuel aastal asi muutub.

PÄIKESEKULD PÕHJAMAISES AIAS
Paljudel Hiinast pärit taimedel on liigiepiteediks japonica – jaapani või Jaapanist pärit. Põhjus on ilmselt selles, et need taimed on muule maailmale tuntuks saanud Jaapani kaudu.

Nii ei peaks ka kerria (Kerria japonica) – ainus liik perekonnas – olema mitte jaapani kerria, vaid lihtsalt kerria. Looduslikult kasvab ta Kesk- ja Lääne-Hiinas, Jaapanisse on ta arvatavasti sisse toodud. Kesk-Euroopas on samuti paiku, kus see põõsas on naturaliseerinud, nt Šveitsis ja Venemaa lääneosas.

Kerria on madal heitlehine põõsas, mis kipub rohkem laiuma kui kõrgusse kasvama. Kodumaal võib tema kõrgus olla isegi üle 2 m, aga meil kerria siiski palju üle meetri ei kasva. Meie normaalsetel talvedel külmuvad selle põõsa võrsed sageli lumepiirini. Sellest pole siiski hullu, sest põõsake taastub kergesti. Hea taastumise tagab talle muuhulgas võime moodustada juurevõsusid. Külmunud oksad tuleb kevadel tagasi lõigata ning see ei pärsi, vaid isegi suurendab õierohkust, kuna kerria õied moodustuvad sama aasta võrsetele. Kerria kuldkollased õied puhkevad mais, üksikuid aga jätkub pea kogu suveks. Kerria õitseb kaua ja rohkesti, kuid viljuda meil ei taha. Küllap jääb siinne suvi talle lühikeseks.

ROHELISED OKSAD JA LEHED

Kerria helerohelised lehed on saagja serva ja pikalt teritunud tipuga. Võrsed on samuti helerohelised, peened ning võnklikud. Kõik see kokku annab põõsakesele erilise graatsilisuse. Roheliste võrsete omapärast haljastuslikku kaunidust saab nautida just pärast lehtede langemist, sest põõsas paistab oma roheliste võrsetega silma ka talvel.

Pärast korduvaid suuri külmasid roheline värvus küll kaob, aga enamasti ei juhtu see enne jaanuari lõppu või veebruari. Soojal talvel, nagu meil on olnud viimased kaks talve, jäävad võrsed peaaegu külmakahjustuseta. Rohelised võrsed pakuvad huvi ikebana tegijaile, väidetavalt kasutatakse taimekompositsioonides ka kerria lõikeõisi. Kui hindate aias vaid õitsvaid põõsaid, võite kerria maani maha lõigata kohe pärast õitsemist.

MITU ILUSAT SORTI
Euroopasse toodi kerria 19. sajandi keskpaiku. Oma nime on ta saanud briti aiandustegelase William Kerri järgi, kes on muuhulgas eurooplastele tutvustanud ka nandiinat ja Banksi kibuvitsa. Briti saartel peetakse kerriast siiani lugu.

Kerrial on mitmeid sorte, millest levinuim on täidisõieline ‘Pleniflora’ (Euroopasse toodud juba 1804. a, tuntud ka nimetuse all ‘Flore Pleno’). See sort jõudis Euroopasse kolmkümmend aastat varem kui liik ise ning aedades on ta siiani rohkem levinud. ‘Pleniflora’ kõrgus võib küündida isegi 3 meetrini.

Meie taimemüüjad on juba mõnda aega pakkunud ka kirjude lehtedega sorti ‘Picta’ (Euroopasse jõudis 1844. a, võib esineda ka nime all ‘Variegata’). Selle sordi õied on lihtsad kollased nagu liigil, lehed aga hallikasrohelised ja kreemikasvalge servaga.

Kerria ei ole väga nõudlik pinnase suhtes, kuid eriti hästi kasvab ta kohevas parasniiskes aiamullas. Teda võib istutada nii päikeselisse kui kergelt varjulisse kohta. Mõni kirjandusallikas soovitab kerriat ka suisa varjuaeda. Seda soovitust ei oska ma kogemuste puudusel kommentaarida. Arvatavasti kehtib see lõunapoolsemate laiuskraadide puhul, kus ka kirjulehelisi sorte soovitatakse istutada varju, et nad liiga intensiivse päikese käes niiskuse puudusel ei kõrbeks. Meil tuleks vähemalt kirjuleheliste sortide puhul eelistada just päikeselist kasvukohta, kuna vähese klorofüllisisaldusega taimed võivad meil valguse puuduse tõttu kiratsema hakata. Küllap tuleb erinevates kliimatingimustes arvestada erinevate nüanssidega.

Kerria sobib eriti hästi lausistutuseks. Üksikistutus on samuti mõeldav, kuid taimel pole ilusat kompaktset kuju. Seetõttu annabki grupina istutamine selle liigi puhul tõhusama tulemuse. Põõsa talvine võlu – peenestruktuuriline roheline oksastus – tuleb samuti esile just massistutuse puhul. Kerria annab suuremal istutusalal toreda värvilaigu, väiksemas kompositsioonis võib toimida hea taustana.

VALGETE ÕITEGA EBAKERRIA
Valgete õitega põõsastest pole meil mingit puudust, neid on lausa palju: enamik enelaid, kõik ebajasmiinid, deutsiad, põis-enelad, õisenelad, kobarenelad jne on ju valgete õitega, sekka veel hulk kibuvitsu. Koos viimastega kuuluvad samasse roos-õieliste sugukonda ka kerria ja ebakerria (Rhodotypos scandens).

Ebakerria kasvab looduslikult Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Euroopasse toodi ka ebakerria 19. sajandi keskpaigas, aga ilmselt just valge õievärvusega põõsaste külluse tõttu ei saa see liik eriti hiilata populaarsusega. Pigem on ta jäänud vähetuntud põõsaks.

Siiski on ebakerria huvitav ja roosõieliste sugukonnas mitmeski mõttes ebatüüpiline taim. Tema puhasvalged õied, mis puhkevad mais-juunis, paiknevad üksikult lehtede vahel. Kroonlehti pole õitel mitte 5 nagu roosõielistel üldjuhul kombeks, vaid hoopis 4. Suhteliselt suurtele (läbimõõt 3–4 cm) õitele järgnevad läikivad mustad viljad. Kuna linnud nende vastu huvi ei ilmuta, püsivad ebakerria viljad talvel kaua põõsal.

Peale ebatüüpilise neljatise õiekuju ei paikne ka ebakerria lehed vahelduvalt nagu roosõielistel kombeks, vaid hoopis vastakult. Meil kasvab ebakerria umbes 1–1,5 m kõrguseks, aga Jaapanis võib ta olla kuni 5 m kõrgune põõsas.

Ebakerria kasvab nii päikeselises kui varjulises kohas. Muld võiks olla parasniiske ja hea drenaažiga. Talvel ei ole ebakerrial ette näidata nõnda kaunist oksastust kui kerrial, kuid temal on selle asemel toredad viljad. Võib-olla on liialdus nimetada neid dekoratiivseks, kuid olemas ja omapärased on nad sellegipoolest.

HEA, ET MEIL ON KÜLMAD TALVED
Huvitava tõsiasjana on nii kerria kui ebakerria Ameerika Ühendriikide mõnes osas invasiivsete taimede nimekirjas, muuhulgas näitab see nende toredate taimede vitaalsust. Küllap valmivad seal siis kerria viljad, ehkki see liik suudab edukalt levida ka vegetatiivselt. Kerria on naturaliseerunud (st annab seemnelist järelkasvu) ka meie mandri soojemates piirkondades. Seega võime rõõmustada, et piisavalt külmade talvede tõttu ei ole meie looduses karta eukalüptide, jumalapuude, kerriate ega väga paljude teiste invasiivsete taimede kontrollimatut vohamist.

Meil viljuvat ebakerriat saab paljundada seemnetega. Need võib külvata kohe pärast valmimist, kuna nad ei hakka idanema enne, kui on läbinud mõnekuise külmaperioodi.

Kuigi kerria meil enamasti ei vilju ja täidisõielistest sortidest ei tasu seda lootagi, on kerriate paljundamine veelgi lihtsam. Piisab, kui hangite juurevõsusid või poolpuitunud pistikuid, mida saate juurutada potis või külmlavas. Loomulikult saate nõnda paljundada ka ebakerriat.

« Tagasi