Liigikirjeldused

Jaapani juudapuulehik

Jaapani juudapuulehik (Cercidiphyllum japonicum)

harva ühetüveline, enamasti mitme võrdselt arenenud tüvega kuni 30 m kõrgune laiavõraline ja tihedate okstega ning kuni 2 m tüvediameetriga hallika ja sügavarõmelise tüvekoorega puu on kasvamas Hiinas ja peaasjalikult Jaapanis, tõustes mägedes kuni 1800 kõrguseni üle merepinna leht- ja segapuistute koosseisus. Võrsed punakaspruunid, läikivad, paljad. Lehed peaaegu ümarad kuni laimunajad, 3…10 x 2…9 cm, ümara kuni lühidalt teritunud tipu ja südaja alusega, täkilissaagja leheservaga, pealt ja alt sinakasrohelised, noorelt alt veidi karvased, leheroots kuni 3 cm pikk, punakas; lehed puhkedes punakad, sügisvärvus helekollasest kuni sarlakpunaseni. Lehtedel esineb heterofüllia, samuti asetsevad nad võrsete tipuosas vastakult, kuid võrsete alaosas tihti vahelduvalt. Õied ilmuvad mais lehtede puhkemisega üheaegselt, silmapaistmatud. Umbes 2 cm pikkused banaanitaoliselt kõverdunud kukkurvili, milline jääb kuni talveni puudele. Liiki on meil kasutatud haljastuses üsna rohkesti ja ta on väga dekoratiivne ning vastupidav. Suuremaid puid on meil päris palju kasvamas, kuid ilmselt suurim kasvab Tartus, Tähtvere pargi servas Jakobi tn 2, on mitmetüveline, väga heas elujõus. Juudapuulehik sobib haljastusse suurepäraselt soolopuuna, on kevadel puhkevate lehtede faasis ja sügisel värvikirevate lehtedega atraktiivne pilgupüüdja. Sügisesed lehed lõhnavad veidi karamelli järele. Kasvukohana sobib toitaineterikas ja märjem aiamuld ning päikesepaisteline kuni veidi varjuline kasvukoht. Noorena on veidi hiliskülmakartlik, samuti tundlik põua suhtes. Happelisemas mullas on lehtede sügisvärvus dekoratiivsem. Paljundatakse seemnetega, Kesk-Euroopas on paljunenud ka isekülvi teel.

var. magnificum Nakai – siledama tüvekoore ja suuremate, kuni 12 cm läbimõõduga peaaegu ümarate, tugevasti südaja alusega lehtedega; viljad kahepoolse lennutiivaga; Tuntuim on sort ’Pendulum’ – pikkade, peente, allarippuvate okstega madalam, aeglasekasvuline puu.

 

 

Juudapuulehik toob sügisesse uskumatut koogilõhna

23. oktoober 2009 Maakodu

Tapio Vares

Mille järgi sügis lõhnab? Eks eeskätt ikka kõdunemise eri järkude järele. Mõrkjalt, raskevõitu, seeneliselt. Sekka külma vihma ning lumeaimduse järele. Null kraadi poole langenud õhus on looduse lõhnu kahjuks väga väheks jäänud.

Võiks arvata, et nii ongi siin põhjamaal seatud ning sellega jääb vaid alistunult leppida. Kuid sugugi mitte! Hoolimata 60nda põhjalaiuse lähistest võib tänu mereäärsele asendile üritada Eestis kasvatada nii mõndagi Maa soojemast parasvöötmest pärit taimveidrusi. Suisa talvel õitsevate lodjapuude ning jasmiinideni (Jasminum nudiflorum) välja.

Kes Eestis enam erilist katsetamist ei vaja, on juudapuulehik (Cercidiphyllum japonicum). See Hiinas ning Jaapanis levinud eripärane tegelane suudab suureks sirguda isegi karmide talvedega Tartus.

Ma ise tegin juudapuulehikutega lähemat tutvust tänavu juulis Saaremaal Audaku botaanikaaias. Seal elab kaunis kolmepundiline juudapuulehikute rühm, ulatudes vast nii 10 m kõrgusele. Juudapuulehikul ei ole silmapaistvaid õisi, ta on puhtalt n-ö lehtdekoratiivne. Südamekujulised lehed sarnanevad meie oma Euroopa juudapuu omadega, luues õhulise litrilise võra. Sügise edenedes värvuvad need kollastesse ja roosakatesse toonidesse. Ent kõige peamine on LÕHN. Audakul ringkäiku juhendanud aednik Marju kinnitusel lõhnavat sügisesed lehed tugevalt vanillipannkookide järele. Urmas Rohu ”Lehtpuude” raamatus räägitakse aga karamellist. Nii nagu ilu olla vaataja silmades, ehk kehtib ka siis ütlus: lõhn on nuusutaja ninasõõrmeis?

Mõistagi soetasin endalegi ühe juudapuulehiku. Üsna kogemata kombel sattus ainsana kätte sort ‘Morioka Weeping’. See kasvavat toestust vajamata algul luuataoliselt üles taeva poole ning alles aastate möödudes hakkab alla riputama graatsilisi okstekardinaid. Ideaalne vorm Läänemere saarte aedadesse, kuhu liiga vägevalt laiutama hakkav leinapöök ära ei mahu. Iseküsimus on taolise uudissordi talvekindlus meie kliimas, ent eks aiandus olegi siin põhjamaal üks piiripealne ja katsetamist nõudev värk. Esialgu võin vaid kujutleda, kuidas ta tulevikus mu Hiiu saare südames asuvas koduaias tiigi kohale litrilisi lehekardinaid riputama hakkab…

Mis aga juba kohe sel viinakuul ilmnes, on juudapuulehikule ainuomane LÕHN. See on täiesti uskumatu. Lehtede värvumise ja langetamise ajal avastasin ühtäkki, et puuke lõhnab otse pööraselt. Tõesti magusalt, vist nagu jah vanillipannkookide järele. Süljenäärmed hakkasid jalamaid täiel aurul tööle. Mingil teisel hetkel ja teises meeleolus tuli aga tunnistada: vist siiski karamell…

See kõik on ju väga tore, ent kahjuks sai juudapuulehik istutatud tiigikaldale lemmikistumiskoha kõrvale. Ja nüüd on tõsine mure tuleviku ees: mismoodi sa seal istud ja mediteerid, kui üle pea käib näljaseks tegev maailma parim koogilõhn?!

Teisele poole jääv kõmri lodjapuu (Viburnum x bodnantense) õnneks säärane kõhuorjuse tekitaja pole. See Hiina lodjapuude iseäralik hübriid pärineb Briti saartelt ja teda tasuks meil üritada kasvatada. Minu põõsahakatis veel väljas talvitunud pole. Üldse hakkas ta peale puukoolist toomist murettekitavalt käituma. Terve põõsakese lehestik lahvatas keset suve erksalt veinipunaseks, üks haru kuivas sootuks. Siis aga langesid kõik lehed varakult robinal maha. Nojah, tühja temaga, üritasin end lohutada. Aias peabki võimalikult paljude eksootidega katsetama, siis jäävad kaotused õnnestumiste varju.

Aga näe, keset liiga varakülma viinakuud avanes ühest pungast arglik tumeroosa õis. Nüüdseks on ta valkjaks pleekunud, ent kõrvale ilmub aina uusi. Ja need õied lõhnavad oma väiksusest hoolimata mis jaksavad. Võibolla märtsikellukeste järele, mu meelest siiski vist eeskätt nartsisside moodi. Kusjuures paotuvaid õisikupungi tuleb raagude tippu järjest juurde. Elav nartsissilõhn meelte turgutuseks läbi terve talve? Just see, mida vaja!

Tegelikult õitsebki kõmri lodjapuu Euroopa soojemas osas oktoobrist märtsini, meil pakutakse õiteajaks märtsi-aprilli. Kui see imevorm Eestis vastu peab, hakkab ta küllap käituma sarnaselt me oma looduse näsiniinele, kelle õitsemine keset sooje talvi pole üldsegi ennekuulmatu. Ainult et näsiniin on üks mürgipomm, kes nõuab lähenemisel teatavat respekti. Talviseid kõmri lodjapuu õisi võib aga usutavasti nina vastu lõhnaallikat julgesti nautida.

On ikka alles imelikke imelisi veidrusi Maa looduse varasalves olemas – mõtled siis keset reumat tekitavat karmi kaamost.

« Tagasi