Liigikirjeldused

Siilkübar

Siilkübar (Echinacea)

Korvõieliste (Compositae) sugukonnast pärinev taimeperekond ca 9 liiki kõrgeid ja poolkõrgeid suvelõitsevaid püsikuid, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerika lõuna ja idaosas. Siilkübarad levivad risoomide abil ning võivad pärast istutamist mõnede aastate möödudes hõivata üsna suure kasvuala. Siilkübaraid on aegade jooksul laialdaselt kasutatud rahvameditsiinis ravimtaimena. Peamiselt on kasutatud juureekstrakte immuunsüsteemi tugevdamiseks. Siilkübara tinktuur suurendab organismi vastupanuvõimet nakkustele. Eriti kiidetakse seda, et siilikübar tugevdab immuunsust ja aitab hästi viirusnakkuste vastu. Ravimina kasutatakse ka taime maapealset osa: õisikuid, lehti ja varsi. Siilkübarad kasvavad jõudsasti mõõduka kliimaga parasvöötmes, eelistavad avatud päikeselist paika ja hea läbilaskvusega huumuserikast ja suvisel ajal niiskust hoidvat pinnast. Paljundatakse puhma jagamisega või seemnetega. Seeme vajab idanemiseks üsna kõrget temperatuuri, 20...25ºC. Külvatakse mulla pinnale ning külv kaetakse kuni tärkamiseni musta kilega või paberiga. Idanemine võib kesta kuni kaks nädalat. Seepärast arvestage külviaja valikul, kas tahate taimi pikeerida või soovite istutada külvikastist otse avamaale. Kui seemet on palju, võib mai teisel poolel proovida ka avamaakülvi teha.

Punane siilkübar (E. purpurea, syn. Rudbecia purpurea) on tuntud ka kui purpur-siilkübar ja punane päevakübar. Ta on tugevate, püstiste väheharunenud varte ja tumeroheliste karedate lehtedega taim. Kõrgus põhiliigil 80...100 cm ja õitseb juuli keskelt sügiskülmadeni. Korvõisikud on olenevalt sordist läbimõõdus 10...13 cm ja värvus varieerub valgest heleroosa, oranži ja punakaspruunini. Siilkübar kasvab peaaegu igasuguses aiamullas, kuid õitseb paremini päiksepaistelises parasniiskes kasvukohas ja huumusrikkas mullas. Soovitav on ümber istutada ja jagada 4-6 aasta järel. Rühmiti istutamise korral taimede vahekauguseks jätta 30...40 cm. Taimed on paljudele kahjurputukatele ebameeldivad, mistõttu putukkahjustusi tuleb purpur siilkübara puhul äärmiselt harva ette. Sordivalik on viimastel aastatel muutunud üsna rikkalikuks: ‘Alaska’ – kreemvalged õied tumeda südamikuga pakuvad omavahel meeldivat kontrasti, kompaktse kasvukujuga, sobib ka konteineraianduses kasutamiseks; ’Alba’ – valgeõieline, kõrgus 70 cm, headeks kaaslasteks on kõrrelised, suvi- ja sügisastrid, leeklilled, kukekannused, õnnehein, kipslill ja punane hiidiisop; ‘Coconut Lime’ – väga rikkaliku õitsemisega valgete täidisõitega pika õitsemisajaga kõrgekasvuline sort; ‘Fatal Attraction’ – lillakasroosad õied paiknevad 65 cm kõrguste tumedate varte tipus, rikkalikult õisi pakkuv sort; ‘Green Envy’ – väga kompaktse kasvuga kuni 50 cm kõrgune taim sobib hästi konteineraianduses kasutamiseks, õied omapärased roheka-roosakirjud õiekroonlehed tumerohelise kuni pruunika südamiku umber; ‘Kim’s Knee High’ – õiekroonlehed on puhasroosad, südamik punase varjundiga, kuni oranzikas, korduvõitseja, kompaktse kasvukujuga kuni 50 cm kõrge; ‘Pink Double Delight’ – suurte pompoonjate roosade täidisõitega rikkalik õitseja, sobib ka konteineraianduses kasutamiseks; ‘Pica Bella’ – õied pealt lamedad, veidi säbrus kroonlehtedega, värvus arbuusiroosa, õisikuvars küündib 55 cm-ni; ‘Ruby Giant’ – väga suurte lillakasroosade õitega kauaõitsev kõrge ja tugevakasvuline sort, soodsate tingimuste korral kasvab 125 cm kõrgeks; ‘Ruby Glow’ – väga pika õitsemisajaga 90 cm kõrgune karmiinroosade õitega sort; ‘Sunrise’ – suured sügavkollased õiekroonlehed paiknevad umber pruunika südamiku, healõhnaline õis, kompaktse kasvuga, sobib kasutamiseks konteineraianduses; ‘Sunset’ – säravoranzhid kroonlehed ümbritsevad pronksjat südamikku, magusalt lõhnav, 75 cm kõrgune, USA-s väga suure populaarsuse võitnud sort; ‘The King’ – lillakasroosad kroonlehed paiknevad umber oranzhikaskollase südamiku, lehed tumerohelised, sobib kasutamiseks konteineraianduses, kõrgus kuni 70 cm; 'White Swan' – valged õied oranzi südamikuga 70 cm kõrgustel vartel.

 

TERVISTAV SIILKÜBAR Purpur-siilkübarat peetakse ka üheks parimaks lõikelilleks

1.detsember 2000 Kodukiri

Kaja Kurg

Suurte punakasroosade õitega purpur-siilkübar, mis sügiskülmadeni aias õilmitseb, ongi see sama taim, millest valmistatud tinktuuri soovitab arst külmetushaiguste vältimiseks ja leevendamiseks.

Küll on tüütu niipea, kui suvi läbi, on kohe ka haigused platsis. Paljud ägasid tänavu juba septembris mingite viiruste käes. Külmetustest on ikka soovitatud looduslike vahenditega jagu saada ning nii hakibki tõbine endale võileiva peale küüslauku, teeb suvel keedetud mustsõstramoosist kuuma jooki ning otsib leevendust tinktuuridest.

Purpur-siilkübar (Echinacea purpurea), mida kutsutakse ka punaseks siilkübaraks ning mida rahvas enamasti punaseks päevakübaraks nimetab, on vana tuntud ravimtaim. Pärit on ta USA kaguosa preeriatest. Seal elanud indiaanlased teadsid, et siilkübar teeb vastupidavaks ning ravib haavu. Eestis hakati seda efektsete suurte õisikutega lille kasvatama kaks sajandit tagasi ning praegu on see tore taim meie aedades laialt levinud.

Sügise rõõmus värvilaik

Siilkübara õisik on keskelt kuplina kummis ning jäigalt turris nagu väike siil, sellest on taim oma armsalt naljaka nime saanudki. Botaaniliselt on „siil” õisikupõhi, kust ulatuvad välja teravad sõklad. Kroonlehed hoiavad, sõltuvalt sordist, vähem või rohkem allapoole. Korvõisikud on pilkupüüdvalt suured, läbimõõduga 10-15 cm, vahel rohkemgi. Õitsemist alustab purpur-siilkübar juuli keskel ning lõpetab alles külmade saabudes.

Purpur-siilkübar on uhke kasvuga rohtne püsik, sageli sirgub ta meetrist kõrgemakski. Õisikuvarred võivad ulatuda koguni pooleteise meetrini. Nad on püstised ja tugevad ega lamandu. Tumerohelised lehed on karedad. Siilkübar on täiesti külmakindel.

Purpur-siilkübar õitseb rikkalikult siis, kui muld on kerge ja rammus ning kasvukoht päikseline. Talle ei meeldi liigniiskus, pigem olgu kasvukoht kuiv. Vihmasel suvel on siilkübarad märgatavalt viletsamad kui päikselisel.

Nelja kuni kuue aasta tagant võiks taime jagada ja ümber istutada. Sorte ongi õigem jagamise teel paljundada. Seemnest paljundades võib külvata kevadel otse avamaale, sest seemned idanevad kiiresti paari nädalaga. Kuna pärast tärkamist arenevad taimed umbes kuu aja jooksul väga aeglaselt, peab maa olema võimalikult umbrohupuhas, muidu lämmatab umbrohi noored taimehakatised ära. Külvata võib ka sügisel oktoobri algul. Noored taimed hakkavad õitsema teisel kasvuaastal.

Purpur-siilkübar moodustab püsilillepeenras kena rühma. Koos tokkroosiga tekitavad nad sügiseses aias külmadeni kestva pilkupüüdva värvilaigu. Purpur-siilkübara kaaslasteks sobivad ka aed-monardad, laikellukad, kuldastrid ja floksid, mis on õites kesksuvest septembri lõpuni.

Purpur-siilkübarat peetakse üheks parimaks lõikelilleks, tema pikad tugevad varred ja suured õisikud peavad vaasis väga kaua vastu. Kui õisikult eemaldada keelõied ning see ära kuivatada, saab toredat materjali talviste taimeseadete jaoks.

Roosad, lillakad ja isegi valged

Lillakasroosade keelõite ja mustjaspunaste läikivate putkõitega liigist on aretatud mitmeid sorte. ’Pink Flamingol’ on heledad roosakaslillad kroonlehed ning kuldse helgiga tume südamik. Säravalt roosakaspunased keelõied on sordil ’The King’. Purpurpunaste kroonlehtede ja tumeoranži südamikuga ’Magnuse’ õisikud võivad olla erakordselt suured.

Kuigi liiginime järgi punane, võib purpur-siilkübar olla vahel ka valge. Sordil ’White Swan’ on puhasvalged kroonlehed, mis on silmatorkavalt longus, südamik on kuldkollane ning oma koonilise kujuga hästi esile tõusev. Suured õisikud lõhnavad meeldivalt. Võrreldes teistega on sort madal, kasvades vaid 45-60 cm kõrguseks.

Ei lase viirustel levida

Rohupudelil olev silt soovitab hakata tinktuuri sisse võtma kohe, kui on tunda esimesi märke külmetuse ligihiilimisest. Kui tõbi juba käes, tasub ikkagi tõmmiselt turgutust otsida, sest see aitab kergemini taluda nohu ja köha ning vähendab kurguvalu. Välispidiselt saab leotisega ravida putukahammustusi, paiseid ja mädanevaid haavu, vabaneda võib ka vistrikest. Tõmmis vähendab valu ja paneb uued koed kiiremini kasvama. Kui sul kasvab aias siilkübar, võiksid suvel huvi pärast proovida mõnda kriimustust värske siilkübara lehega ravida.

Purpur-siilkübara ravivõimed tulenevad temas sisalduvatest ainetest, mis ei lase viirustel levida. Tal on võime suurendada valgete vereliblede hulka, mis pärsib põletike teket. Selle ilusa taime tõmmis puhastab verd, tõstab organismi vastupanuvõimet haigustele ja kiirendab ainevahetust. Eeterlike õlide, glükosiidide, mõruainete ja vaikude kõrval sisaldab siilkübar ka mitmesuguseid suhkruid ja C-vitamiini.

Kodune tõmmis

Ravitseva tõmmise võib teha siilkübarast ka ise. Mõttekam on taime leotada alkoholis, mitte vees, sest viimane ei suuda paljusid väärtuslikke aineid ürdist välja tõmmata. Tõmmist valmistades arvesta, et värske siilkübar sisaldab mitu korda rohkem toimeaineid ning nende mõjugi on tugevam kui kuivatatud taimel. Kui kohe pole võimalik tinktuuri teha, võib siilkübara panna sobiva ajani sügavkülma.

Paras aeg siilkübaralt tõmmisematerjali hankimiseks on teise kasvuaasta augustis, kui taim õitseb täie hooga. Kui tarvitad ära taime kogu maapealse osa, jäta tüügas paarikümne sentimeetri kõrguseks, siis suudab ta talve üle elada. Haki saadud materjal kohe ja pane piirituse sisse tõmbama. Kui otsustad taime ikkagi kuivatada, siis tee seda võimalikult ruttu, paari päeva jooksul. Kuivatatud ürt pane hoiule kuiva kohta valgust mitte läbi laskvasse pakendisse.

Kolmandal aastal sobivad tõmmise valmistamiseks ka juured. Kuna siilkübaral on palju narmasjuuri, siis on kõige mugavam taim üles võtta kuival ajal, et kõik väärtuslik kätte saada ja et oleks hõlbus muld ära raputada. Pese juured, haki peeneks ning pane piirituse sisse tõmbama või siis kuivata ära.

« Tagasi