Liigikirjeldused

Pune

Pune (Origanum)

on väikeste roosakate õitega aromaatsete püsikute perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast. 15-20 liiki kasvab looduslikult peamiselt Vahemeremail. Pune eeterlik õli sisaldab tümooli. Eestis kasvab kuivades kasvukohtades harilik pune (O. vulgare) , mida kasutatakse toiduvürtsina (vorstirohuna) ja rahvameditsiinis. Laialt levinud Itaaliapäraste liharoogade maitseainena. Taim on üldiselt vähenõudlik, kuid paremini kasvab kuivas päiksepaistelises kasvukohas lubjarikkal pinnasel, mis ei  ole eriti rammus. Paljundatakse kas seemnetega, puhmiku jaotamise teel või varspistikutega. Seemnete idanevus säilib 3-4 aastat, parim idanemistemperatuur on 15-18° ja tõusmed tärkavad 15-25 päeva pärast. Istikud on soovitav katmikalal ette kasvatada ja istutada kasvukohale vahedega 25 x 30 cm. pärast öökülmade ohu möödumist. Saak koristatakse täisõitsemise ajal, varred lõigatakse maha 5-8 cm kõrguselt maapinnast. Suve jooksul võib saada 2-3 saaki. Iga 3-4 aasta järel on taim soovitav ümber istutada.

Harilik pune (Origanum vulgare L.) Kuulub sugukonda huulõielised (Lamiaceae), perekonda pune (Origanum). Rahvapärased nimetused on puna, vorstirohi, mindid, unerohi. Mitmeaastane ühekojaline iseloomuliku tugeva lõhnaga rohttaim. Kõrgus 25¼50 (75) cm. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied (harvem esineb ühesugulisi emasõisi). Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp umbes 2 mm pikkune, putkest tunduvalt lühemate hammastega. Kroon 5¼10 mm pikkune, helepurpurpunane või lillakasroosa, harvem valge, tupest pikema putkeosaga. Kroonist ulatub välja 2 tolmukat (teised 2 ei ulatu). Õied asuvad väikestes tähkades, mis moodustavad hõreda kännasja pöörise. Õisiku pikkus kuni 15 cm ja läbimõõt kuni 10 cm. Õisikus on teravatipulised harilikult punakad kandelehekesed. Õitseb juulist septembrini. Putuktolmleja. Viljad on ümmargused või ellipsikujulised nürilt kolmekandilised paljad pähklikesed. Pikkus 0,5¼1 mm, värvus beez. Viljad valmivad alates augustist. Lehed on tavaliselt piklikmunajad tömbilt teritunud tipu ja kiilja alusega rootsulised vastakuti kinnituvad lihtlehed. Leheserv on terve või hõredate madalate hammastega, ripsmeline. Pealt on lehed enamasti tumerohelised või punakad, veidi läikivad, alt tuhmimad ja heledamad, näärmetäppidega. Lehe pikkus kuni 1 cm. Varred on püstised (harvem alusel veidi tõusvad), ülemises osas harunevad, sageli punakad. Jagunevad õitsvateks ja vegetatiivseteks võsudeks. Risoom on viltune, arvukate lisajuurtega. Paljuneb seemnetega. Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne-Siberis, Kesk-Aasias, Põhja-Aafrikas, tulnukana Kaug-Idas. Eestis tavaline. Kasvab päris- ja looniitudel, hõredates loo- ja nõmmemetsades, põõsastikes, puisniitudel, jõgede ja järvede kallastel, ka põllupeenardel. Sagedamini esineb hulgaliselt. Valguslembene. Eelistab kuivemaid kasvukohti, mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rikkalikult nektarit. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine: Kultiveeritakse mee- ja maitsetaimena. Sisaldab märkimisväärsel hulgal vitamiine. Seemnetest saadakse meeldiva lõhna ja vürtsika, veidi kootava maitsega õli ravimitööstuse tarbeks. Kasutatakse parfümeeriatööstuses kölni vee ja seepide valmistamisel, toiduainete- ja likööritööstuses. Iseloomuliku tugeva lõhnaga lehti on laialt tarvitatud maitseainena kurkide soolamisel, vorsti valmistamisel vorstirohu asemel, lihasuppide maitsestamiseks. Värvitaim, kelle lehtedest, õitest ja vartest saadakse musta, õitest ka oranzpunast värvi. Ravimtaim, kasutatakse valuvaigistina (näiteks vannidena), seespidiselt rindkere- ja külmetushaiguste, peavalu, kõhulahtisuse ja unetuse puhul, parandab soolestiku tööd, välispidiselt paljude nahahaiguste vastu. Rahvameditsiinis on kasutatud reuma ja valuliste menstruatsioonide korral. Kogutakse taime ülemist osa õitsemise ajal.

Punet võib segi ajada piparmündiga. Tõepoolest on nende õied üsna sarnased, võib-olla ka taime välimus, kuid ülejäänu siiski mitte. Pune lehed on piparmündi omadest tunduvalt väiksemad (vaid kuni ühe sentimeetri pikkused) ja enamasti terveservalised. Ka on pune tavaliselt punakat värvi, piparmünt aga eelkõige siiski roheline. Piparmündi õisik on pune omast mõnevõrra pikem ja piklikum. Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud.

Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime, siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest. Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.

Pune raviomadused on juba ammust ajast väga laialt tuntud. Teda on kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka päris ravimitööstuses. Punest saadud rohtudel on palju kasutusalasid, näiteks mitmete valude korral. Varem tarvitati teda küllaltki palju hambavaluvastase vahendina, nüüd eraldatakse tema lehtedest vaid toimeaine ja tehakse sellest hambavalutablette. Kui lihased või liigesed valutavad, võib teha pune maapealsetest osadest kompresse. Viimaseid on tehtud ka reumavalude leevendamiseks. Kuid kompressid aitavad ka paljude nahahaiguste vastu: sobib näiteks käsnade ja ohatiste, aga ka haudunud kohtade raviks. Ka külmetushaiguste puhul saab temast hea köhavastase ning palavikku alandava tee. Selleks tuleb võtta paar supilusikatäit taime ülemist osa koos õitega (parem on kui varred on eemaldatud) ja lisatakse klaasi keevat vett. Jook on valmis peale veerandtunnilist soojas seismist. Punetee aitab ka unetuse ja kõhulahtisuse puhul, samuti on tal rahustav toime.

Kui räägime punest, võib õigustatult arvata, et selle taime nimi on tekkinud punasest lehtede ja õite värvusest. Kuid pune on punase värviga tegelikult veelgi tihedamalt seotud. Nimelt on pune õitega pikka aega värvitud villa oranzikaspunaseks. Seevastu mõnede ainetega töötlemisel annavad need hoopis musta värvuse. Musta on võimalik saada ka lehtedest ja vartest.

Kuid punest on palju rohkem kasu kui siin sellest rääkida jõuame. Seega olgu välja toodud veel vaid üks väga tähis asi. See tuleneb sellest, et punel on suur õisik väga paljude pisikeste õitega. Iga tema õis sisaldab aga suurel hulgal nektarit. Seega on iga punetaim mesilastele (ja mesinikele) lausa unistuseks. Punes on nähtud koguni nii head meetaime, et temast on rajatud suuri põlde.

Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html  

« Tagasi