Liigikirjeldused

Priimula

Priimula (Primula)

Ka nurmenukk, kuulub nurmenukuliste (Primulaceae) sugukoda. On juurmiste lehekodariku ja värvikate õitega madalad kuni poolkõrged mitmeaastaste taimede perekond samanimelisest sugukonnast, milles leidub üle 400 liigi ning mille esindajad kasvavad peamiselt parasvöötmes ja mägedes. Eestis kasvab kuivades kohtades kollaste õitega harilik nurmenukk (P. veris), rahvakeeles ka kanavarvas, kikkapüks, neitsipisar, titepüksid, sõrmkinnas ja niiskeis paigus pääsusilm (P. farinosa). Kevadel õitseva madalakasvulise püsilillena kasvatatakse Eestis priimulaid: kõrget priimulat (P. elatior), pehmekarvast priimulat ehk aed-kõrvikpriimulat (P. x pubescens, syn. P. auricula ), hambuselehist priimulat (P. denticulata), varretut priimulat (P. denticulata), sieboldi priimulat (P. sieboldii), jaapani priimulat (P. japonica), roosat priimulat (P. rosea) ja tsehhi priimulat (P. x pruhoniciana), enamasti nende suurte, paljudes värvitoonides õitega teisendeid, vorme ja sorte ning juulia priimulat (P. juliae) ja kaljupriimulat (P. saxatilis). Mitut liiki priimulaid ajatatakse talvel. Potilillena kasvatatakse Eestis peamiselt kuhikpriimulat (P. obconica, lehtede näärmekarvad sisaldavad nahka ärritavat alkaloidi primiini) ja õrna priimulat (P. malacoides) ja nende rohkeid sorte.

Priimulad kasvavad hästi haritud ja väetatud niiskel aiamullal päikesepaistelisel ja poolvarjulisel kasvukohal. Neid on soovitav kasvatada rühmiti, ääristaimena, kiviktaimlas, veekogude ääres või lihtsalt maapinna katteks. Nende õite ilu jätkub varakevadest poole suveni: kohe peale lume sulamist hakkab õitsema varretu priimula, seejärel hambuselehine-, kõrvik-, kõrge-, roosa- ja juulia priimula. Paljundatakse jagamise teel või seemnetega enamasti kevadel aprillis mais või augustis. Istutamise vahekauguseks jäetakse 20-25 cm ning võivad ühel kohal kasvada 3-5 aastat. Seemnetega paljundamisel külvata seemned poolsooja kasvuhoonesse märtsis-aprillis lehemulla ja liiva segusse. Seemned idanevad 10-30 päevaga, soovitav on seemikud seejärel pikeerida ja alles korralike taimedena istutada kasvukohale.

Hariliku nurmenuku seemneid võib külvata kevadel ja sügisel. Sügisese külvi puhul võib külvata otse kasvukohale, rehitseda seemned korralikult mulda ning jätta need sinna talvituma. Kevadise külvi puhul oleks hea külvata seemned esmalt potti, asetada nad koos potiga 5 kraadise temperatuuri juurde külmkappi kolmeks nädalaks. Pärast seda too pott sooja kohta (13-16ºC). Õue võib istutada siis, kui seemikud on piisavalt suured. Taimed õitsevad järgmise aasta kevadel aprillis, mais. Nurmenukud sobivad suurepäraselt kiviktaimlasse. Eelistavad hea drenaažiga pinnast ja päikeselist kasvukohta. Taluvad ka lühiajalist varju. Paljundada saab nii seemnetega kui ka juurepuhmikute jagamise teel. Nurmenukud tunnevad end hästi rohumaadel ja neid on kerge kasvama panna köögiviljaaedadesse ning ojade jõgede kallastele. Kui esimesed taimed on juba hästi kasvama hakanud, levivad nad ise kergesti edasi.

 

Priimulad - rõõmsavärvilised meeleoluloojad

16. jaanuar 2013 Aialeht

Astrid Lepik

Kuigi õues on endiselt külmakraadid, pole kevad enam kaugel. Sellest annab märku järjest suurenev priimulate müükijõudmine.

Armas ja rõõmsavärviliste õitega varretu priimula (Primula vulgaris) ei jäta küll kedagi külmaks. Oma roheliste lehtede taustal asetsevate värviküllaste õitega aitab ta meid häälestada kevadelainele.

Poest tasuks valida kõige elujõulisem taim, millel lehed oleks terved ja rohelised ning kodariku keskel oleks veel küllaldaselt õiepungi tulemas. Kollakate ja räbaldunud lehtedega ja õitsemist lõpetava eksemplariga jääb rõõm taimest üürikeseks.

Taime tasuks uurida ka võimalike kahjurite suhtes, sest boonusena võib kaasa saada nii lehetäisid kui punase kedriklesta või muid pahalasi, kes soodsais tingimustes ka teistele toataimedele kipuvad.

Olgugi, et priimula tahab kasvamiseks suhteliselt jahedat, tasuks külma ilmaga (eriti kange pakasega) taime transportides ta korralikult sisse pakkida. Külma saanud taimest ei pruugi hiljem asja saada ja rõõm lillest jääb olematuks.

Kodus leidke taimele võimalikult valge, kuid jahe kasvukoht. +5º...+10º C juures pakub priimula õierõõmu 3-4 nädalat. Soojas jääb õieilu üürikeseks ja avanevate õite värv kahvatuks. Kasta tuleks priimulat regulaarselt, vältida mullapalli läbikuivamist ja liiga märga mulda. Mõlemaile reageerib taim lehtede kolletumisega, liiga märjas mullas tabavad taime ka mitmesugused haigused. Alusele kogunenud kastmisvesi tuleks kindlasti ära valada.

Priimulat võib ka nõrga väetiselahusega väetada. Selleks sobib kaaliumirikas (õitsvatele toalilledele mõeldud väetis) väetis. Et mitte taime väetiselahusega kõrvetada, vältida selle sattumist lehtedele-õitele ja lehekodariku keskele.

Et priimulal oleks jaksu vastu pidada ja pikemalt õitseda, tuleks kolletama kippuvad lehed ja õitsenud õied koheselt ära korjata.

Kuna priimula on mõeldud hooajataimena, siis pole vaja meelt heita kui ta ilu ja jaks ühel hetkel raugeb. Kui aga õnnestub taime hoida kevadeni, siis võib ta soojade ilmade saabudes aeda püsilillepeenrasse istutada. Varretu priimula edeneb tavalisel kergemal aiamullal ja päikselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal üsna kenasti. Väga märg või kuiv muld talle ei sobi. Kevad-suvel jõudu kogunud taim talvitub üsna hästi ja rõõmustab juba tuleval kevadel meid püsilillepeenras.

« Tagasi