Liigikirjeldused

Mailane

Mailane (Veronica)

on ühe- kuni mitmeaastaste rohttaimede, poolpõõsaste või põõsaste perekond samanimelisest sugukonnast. Perekonnas on erinevatel andmetel 180...300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt põhjapoolkera paraskliimaga aladel. Eesti looduses on laiemalt levinud üle kümne liigi (näiteks harilik mailane, külmamailane, kassisaba, ojamailane jne). Mailaste lehed on enamasti vastakud, harvem männasjad või vahelduvad. Õied enamasti sinised või valged, harvem roosad või lillad, mis enamasti on koondunud pikka õisikusse. Õiekroon neljatine, milles ülemine kroonleht on teistes suurem, viljaks paljuseemneline kupar. Mailased vajavad heaks edenemiseks päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta ning toitainetevaest kuni keskmise toitainetesisaldusega vett hästi läbilaskvat pinnast. Taluvad normaalselt ka tavalist aiamulda. Talvel tundlikud pinnase liigse niiskuse suhtes. Madalad liigid sobivad kiviktaimlasse ja kattetaimedeks, poolkõrged ja kõrged aga püsikupeenrale, kalda- ja niidutaimedeks. Võivad samale kasvukohale jääda kümnekonnaks aastaks, kuid näevad paremad välja, kui 4...5 aasta järel neid harvendada ja jagada ning ümber istutada. Istutamisel on sobiv vahekaugus 20...25 cm.

Harilik mailane (V. officinalis) kasvab kuivadel maadel – mägiaasadel ja raielankidel. Tihedate, talvehaljaste võrsete tõttu sobib pinnakattetaimeks ja muruasendajaks viletsasse päikselisse või poolvarjulisse kohta. Seltsib sibullillede ja muude pinnakattetaimedega. Heledad punakaslillad õied on üsna vähemärgatavad.

Pikalehine mailane (V. longifolia) kasvab looduses jõgede ja ojade kaldavõsastikes ning niisketel niitudel, sellest tulenevalt ka sortidele kasvukoha valik. Varred ei vaja üldiselt toestamist. Lehed kitsad tihedalt ja sügavalt hambulise servaga. Väikesed sinised õied on koondunud tihedatesse tipmistesse õisikutesse. Taimede kõrgus olenevalt sordist on 50...120 cm. Sobib püsikupeenrale, kaldataimeks, metsaaeda ja niiskele niidule. Kasvatatakse mitmeid häid sorte: ’Alba’ – valgeõieline; ’Blaubart’ – tumesiniste õitega; ’Blaureisin’ – 60 cm kõrgune tumesiniste õitega; ’Rosea’ – roosade õitega; ’Schneereisin’ – valgete õitega, kõrgus 70 cm.

Kassisaba (V. spicata) kasvab looduslikult lubjarikkal liivasel pinnasel (looniitudel) ning peetakse liivase pinnase indikaatortaimeks. Sellest tuleks lähtuda ka temast aretatud sortide kasvatamisel. Vastakuti kinnituvate lehtede servad on harvade ja madalate hammastega. Taimede kõrgus olenevalt sordist on 15...50 cm. Aretatud on erinevate õitevärvidega sorte: ’Alba’ – valgete õitega; ’Erika’ – oranzikaspunaste õitega; ’Heidekind’ - roosade õitega; ’Kattegat’ – tumesiniste õitega; ’Red Fox’ (syn. ’Rotfuchs’) – tumeroosade kuni redisepunaste õitega 30 cm kõrgune sort; ’Rosea’ – heleroosade õitega.

Roomav mailane (V. repens) moodustab üsna madala, 5...10 cm kõrguse, maad mööda roomava pinnakatte. Pärineb Hispaaniast ja Korsikalt. Atraktiivne oma väikeste heleroheliste kuni kollakasroheliste ovaalsete, mõnikord hambuliseservaliste lehekestega, mis ei ole suuremad kui 12 mm. Õied veelgi pisemad, vaid 6 mm laiused roosad, valged või helesinised mais juunis. Vajab kasvamiseks hästi vett läbilaskvat mulda ja talvekatet.

Virgiinia männasmailane (V. virginica, syn. Veronicastrum virginicum) on harva kasvatatav, kõrge, 1,5...2 meetri kõrgune püsik. Erineb teistest mailastest, kuna lehed kasvavad männasjalt varre ümber. Sellepärast eristatakse taim sageli eraldi perekonda Veronicastrum. Lehtede arv männastes ulatub kolmest üheksani, tavaliselt on neid kuus. Väikesed sinised õied on koondunud pikkadesse, veidi longus tipmistesse õisikutesse, mis meelitavad ligi mesilasi. Ta on ilus suve teisel poolel õitsev püsik, mis kasvab hästi päikselises või poolvarjulises kasvukohas. Selle naabrusse sobivad kasvama muuhulgas käokingad, piimjaõieline kellukas, salu-siumari, verev vesikanep, monarda ja lursslilled. Sordid: ’Alba’ – valgeõieline; ’Diane’ – veelgi kaunim valgete õitega sort; ’Rosea’ – pehmeroosade õitega.

« Tagasi