Liigikirjeldused

Lutiklill

Lutiklill (Perilla)

on üheaastaste rohttaimede perekond, huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast. Taimeperekonna 4-6 liiki kasvavad peamiselt Kagu-Aasias (Indiast Jaapanini). Rohelised või pruunikad lehed lõhnavad tugevasti (veidi ebameeldivalt), õied on väikesed ja valged. Pronkslutiklille ehk pronkslehte (P. frutescens) kasvatatakse õli-, maitse-, ravim-, lõhna-, mee- ja ilutaimena peamiselt Hiinas, Jaapanis, Koreas, Vietnamis, Birmas ja Indias, hilisemal ajal ka USA-s, ja mujal. Eestis kohtab teda harva aiailutaimena. Lutiklille seemned sisaldavad kuni 50% kiiresti kuivavat hinnalist tehnilist õli, mida kasutatakse lakkide, värvide, kunstnaha, linoleumi ja jaapani õlipaberi tootmisel. Seemned külvatakse taimede ettekasvatamiseks märtsis aprillis toas potti või kasvuhoonesse niiskesse ning viljakasse mulda. Idanemistemperatuur jääb vahemikku 15–20ºC. Vältida tuleks külvide läbikuivamist, samuti liigset niiskust. Seemikud pikeeritakse kastidesse vahedega 5x5 cm ja taimed istutatakse kasvukohale juuni esimesel poolel vahedega umbes 45 cm. Soovides taimi kujundada põõsakujuliseks võib võrseid 4–5 cm kõrguselt kärpida. Eelistab päikeselist kuni poolvarjulist ning viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohta. Eesti oludes kasvatatakse üheaastase taimena. Lutiklille lehti võib kasutada jaapanipäraste toitude valmistamisel.

 

Pronksleht - maitsetaim, mis sobib ka lillepeenrasse

Aialeht.ee
20. mai 2011 09:00

Läikiva mustjaslilla lehestikuga pronks-lutiklill ehk pronksleht (Perilla frutescens) on põnev lehtdekoratiivne suvik, mille noori lehti saab kasutada maitseandjana salatites, suppides ja marinaadides.

Kultuurtaimena kasvatatakse lutiklille Indias, Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Kaukaasias kasvatatakse teda köögiviljapeenral segus teiste maitsetaimedega ja lehedki leiavad ostjaid turul köögiviljaletilt, mitte aga lillepoest.

Pronkslehelisel perillal on aretatud mitmesuguseid erineva värvivarjundiga vorme, millest levinumad on kroogitud leheservaga. Lehtede värvus võib ka ühel taimel varieeruda helerohelisest purpurpunaseni, visates sekka pruunikaid toone, esineb ka laigulisi ja tähnilisi lehti.  

Seemned võib külvata otse avamaale, kuid eriti lopsakad taimed saab ettekasvatades.

Taimed taluvad hästi pügamist ja muutuvad nii veelgi ilusamaks. Pügamata taimed võivad kasvada kuni 80 cm kõrguseks, kuid kaotavad nii palju oma dekoratiivsuses. Pügatuna kasvavad perillad 40–60 cm kõrguseks. Oma kodumaal looduses võib perilla kasvada kuni pooleteisemeetriseks. Õitseb hilja sügisel, sest õitsemiseks vajab taim lühikest päeva. Meil seemned ei valmi ja nende saamiseks tuleks taimed istutada sügisel katmikalale.

Lehti kasutatakse segus teiste maitsetaimedega salatite ja liharoogade maitsestamiseks, kus tugevdab maitsesegude lõhna. Lehed sisaldavad olulises koguses β-karotiini ja seda mõnel aastal isegi porgandist rohkem. Lisaks sellele on lehtedes palju vajalikke mineraalaineid ja organismi immuunsüsteemi tugevdavaid eeterlikke õlisid.

Perillasalat. 100 g noori perillalehti, 100 g lehtsalatit, 100 g rediseid, 100 g murulauku või rohelist sibulat, 1–2 sl õli, 1–2 sl veiniäädikat ja maitseks veidi soola. Lehed haki peenteks ribadeks, redis lõika õhukesteks ühepaksusteks viiludeks, sega juurde peenestatud murulauk, õli ja äädikas ning tõsta tunniks külmkappi.

Allikas: "Maitsvad lilled", Toivo Niiberg, Maalehe Raamat; Viherpiha

« Tagasi