Kassikäpp (Antennaria) rahvakeeli tuntud ka kui kiisukäpad, salakoirohi, kooljavearohi, kõõmaheinad. Umbes 45 liigiga perekond korvõieliste (Asteraceae) sugukonnast. Looduslikult on levinud Aasias ja Põhja-Ameerikas. Igihaljale taimele on iseloomulik madal kasv (kuni 40 cm), hästi levivad risoomid ja tihe viltjas lehestik. Väikesed õisikud asetsevad lehtedest kõrgemal. Kassikäppa sobib kasutamiseks nõmme- ja alpiaedades pakkudes omapärase lehestikuga head kontrasti. Kasvab hästi päikeselisel kasvukohas, vett hästi läbilaskval kergel sõmerjal mullal. Paljundada saab seemnetega ja vegetatiivselt roomavate ning juurduvate võsundite abil. Paljundatakse ka jagamise teel.
Kassikäpp on omapärase välimusega taim. Kassikäpp on kahekojaline. Selliseid ei ole meie looduses just kuigi palju. Kahekojaline on selline taimeliik, kellel on emasõied ühel, isasõied aga teisel taimel. Seega ei saa üksinda kasvavatel kahekojalistel taimedel seemneid kunagi valmida. Nii kasvavadki kassikäpad sageli hulganisti koos, emastaimed ja isastaimed lähestikku. Kassikäpad on asustanud tavaliselt kõige kuivemad kasvukohad männimetsades, metsateedel ja lagendikel, harvem võib neid kohata ka niidul. Oma kehva pinnasega kasvukohas moodustab kassikäpp terve suure “koloonia”. Nii on sageli kogu maa kassikäppadega kaetud.
Et kassikäpp saaks tiheda muruvaiba moodustada, selleks on tal hästi arenenud vegetatiivne paljunemine. See on paljunemine, milleks ei ole vaja seemneid. Kassikäpa maa-alustest roomavatest vartest kasvavad välja võsundid, mis võivad soodsates tingimustes juurduda ja anda alguse uuele taimele. Noored taimed kasvatavad vaid lehekodariku ja nii tekibki tihe kassikäpamuru. Vanemad taimed hakkavad ka õitsema. Siis kerkib neil päikse poole paarikümne sentimeetri pikkune vars, mis on kaetud kitsaste viltkarvaste lehtedega. Valgeviltjad karvad ongi õite kõrval teised selle taime kaunistajad. Ka juurmised kodarikulehed on noored mõlemalt pinnalt valgeviltjad, hiljem vaid alumiselt küljelt.
Kuid eriti huvitavad on siiski kassikäpa õied. Täpsemalt mõeldakse nende õite all tavaliselt õiskuid, korvõisikuid, mis koosnevad paljudest väikestest putkõitest ja üldkatise lehtedest. Ühe varre tipus on kassikäpal tavaliselt koos neli kuni kümme õisikut. Koos moodustavad nad väga pehme välimusega liitõisiku, mille järgi ongi sellele taimele nimeks pandud kassikäpp. Ühtedel taimedel on vaid emasõitest koosnevad õisikud. Kuid teistel pole mitte isasõitest, vaid mõlemasugulistest õitest koosnevad õisikud. Siiski on nendest mõlemasoolistest õitest kasu sama palju kui isasõitest, sest seemneid neist ei arene. Kes mai- või juunikuus õitsvat kassikäpamuru näinud, see teab, et osa kassikäppasid on valgete õisikutega, osa aga roosad või koguni päris tumepunased. Selle värvi järgi saab öelda, millised on emasõied ja millised mõlemasugulised. Mõlemasoolised õied on kassikäpal alati valged, emasõied aga enamasti roosades või punastes toonides.
Selline ilus taim sobib hästi loomulikesse iluaedadesse, näiteks kiviktaimlasse või kuiva liivase koha katmiseks. Kuid kassikäppa on ka rahva seas ravimtaimeks peetud. Temast on abi saadud nii maopõletiku kui kõhulahtisuse korral, samuti paisete ja isegi lihtsa köha puhul.
Harilik kassikäpp (A. dioica) kasvab kuni 20 cm kõrgeks. Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas esineb väga lähedane liik. Eestis tavaline. Moodustab viltjaid hõbehalle padjaneid. Õisikud võivad olla valged, kreemikad, roosad või punased. Õied moodustavad valgeviltja raoga keraja korvõisiku, mille läbimõõt on 5…8 mm, pikkus 8…13 mm. Üldkatis koosneb katusekividetaoliselt asetunud lehekestest, üldkatise alusel on villkarvad. Korvõisikud on koondunud 4…10- (12) kaupa varre tippu tihedasse kändasse. Õitseb mais ja juunis, vahel kuni augustini. Lehtede mõlemalt pinnalt valgeviltjad lihtlehed. Taimel on olemas nii varrelehed kui ka juurmine lehekodarik. Juurmised lehed on mõlajad kuni äraspidi munajad, ahenevad rootsuks, tömbi tipuga. Juurmiste lehtede ülakülg on viltjas vaid noortel lehtedel. Varrelehti on 7…15, need on rootsutud, varrele ligistunud, peaaegu lineaalsed, teravatipulised, 1…2 mm laiused ja 1…4 cm pikkused. Taime maapealseid osi on kasutatud rahvameditsiinis maopõletike ja kõhulahtisuse raviks, ka köhavastase tee koostises. Kompressina aitab ka paisete vastu. Taim sobib hästi iluaedadesse: kiviktaimlasse ja kattetaimena kuivadele kohtadele. Dekoratiivsed on nii õisikud kui valgeviltjad lehed ja viljatutid pärast õitsemist. Kultuurist teada alates 16. sajandist. Sordid: ’Rosea’ on sügavroosade õisikutega; ja ’Australis’ – hõbehallide vartega ja valgete õitega.
Alpi kassikäpp (A. alpina) kasvab 15-20 cm kõrguseks. Levinud Põhja-Ameerikas. Õisikud on valkjad roosakat värvi ja 4-8 mm läbimõõduga. Õitseb juuni-august.
Karpaadi kassikäpp (A. carpatica) kasvab 30-40 cm kõrgeks. Moodustab kompaktseid padjandeid väikeste särav rohekashallide kuni hõbedaste lehtedega. Lühikestel vartel õhulised valged õisikud ilmuvad hiliskevadel.
Laialehine kassikäpp (A. plantaginifolia) kasvab kuni 15 cm kõrguseks. Levinud Ida-Ameerikas. Lehed on ovaalsed kuni ümarad, 3,5-7,5 cm pikad ja 1,5-3,5 cm laiad, silmapaistvate soontega. Lehe alumine pool on kaetud paksult hõbedaste karvadega. Õied on kreemikad.
Roosa kassikäpp (A. rosea) kasvab kuni 40 cm kõrgeks. Levinud Põhja-Ameerikas, sealhulgas enamik Kanada ja Ameerika Ühendriikide lääneosas. Lehed on 1-4 cm pikad, õisikud on roosat värvi, mis on andnud liigile nimetuse, kuid võivad olla ka valget, kollakat või pruunikat värvi.
Pisilehine kassikäpp (A. mocrophylla) kasvab 30-40 cm kõrguseks. On levinud Kesk- ja Põhja-Ameerikas. Valgete, ümarate, lusika-kujuliste, 12 mm pikkuste lehtedega padjandeid moodustav püsik. Õied rohekaskreemikad kuni roosad, õitsevad hiliskevadel.
A.parvifolia on kuni 25 cm kõrgune padjandeid moodustav püsik Lääne-USAs ja Kanadas. Lehed väikesed peaaegu valged, spaatli-kujulised. Õied valged kuni keskmine-roosad, õitsevad hiliskevadel.
