Elupuu (Thuja) perekonda kuuluvad liigid on igihaljad ühekojalised puud või kõrgemad põõsad. Okkad soomusjad, kinnituvad võrsele vastakuti. Käbid väikesed, piklikmunajad, seemned lamedad, varustatud 2 tiivaga või tiivutud, valmivad sama-aasta sügisel. Perekonnas 5 liiki, kasvades Jaapanis, Hiinas ja Koreas, 2 liiki aga Põhja-Ameerikas.
Harilik elupuu (T. occidentális) Occidentalis – läänepoolne; viitab liigi päritolule Ameerikast (läänest). Puud kasvavad 15…25 m kõrgeks, tüveläbimõõduga 0,5 kuni 1 m. Haabitus enamasti koonusjas kuni silinderjas, tüve koor hallikas ja pikuti lõhestunud, juurestik maapinnalähedane. Harilik elupuu oli ilmselt üks esimesi võõrpuuliike, milline toodi Ameerikast Euroopasse ja see toimus aastal 1545 (1536). Hariliku elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika idaosa, kasvades lubjarikastel soostunud jahedatel aladel. Moodustab segapuistuid koos Picea glauca, P. mariana, Betula papyrifera, Acer rubrum, Abies balsamea jt. liikidega. Võrsed vähem või rohkem lamedad, kaetud soomustega. Pungad väikesed, lamedad, soomuste alla peidetud. Okkad soomusekujulised, katusekivi taolise asetusega, keskmiste soomuste keskel õlinäärmed, 2,5…4 mm pikad, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Käbid munajad, umbes 1 cm pikad, 8…10 soomustepaariga, helepruunid, veidi rippuvad. Seeme ümbritsetud kileja tiivaga. Eestis on osutunud liik täiesti külmakindlaks ja seetõttu on leidnud väga laialdaselt kasutamist haljastuses. Harilikku elupuud kasutatakse sageli ka kalmistute haljastuses, samuti kasutatakse hariliku elupuu oksi leinakimpude valmistamiseks. Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Harilik elupuu talub hästi kärpimist ning liiki on palju kasutatud pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Parim aeg heki pügamiseks on augusti algul, siis jõuavad haavandid veel sügise jooksul kinni kasvada. Hiljaks jäädes põhjustavad liigsed haavad puule ülearust veekadu ning taimed võivad jääda veevaegusse. Harilikku elupuud on kerge paljundada nii seemnetega kui vegetatiivselt. Kuivõrd elupuu on kerge paljundada ja ta on meeldiv liik kasutamiseks haljastuses, on aretatud harilikust elupuust hulgaliselt sorte. ‘Columna’ – korrapäraselt kitsassammasjas võra, 4..6 m kõrge; oksad ja võrsed lühikesed, soomused läikivalt tumerohelised; ‘Fastigiata’ – laisammasjas, kuni 15 m kõrgune heleroheliste soomustega sort; ‘Malonyana’ – kitsassammasjas 10…15 m kõrgune tihedaoksine sort; ‘Pendula’ – kuni 5 m kõrgune rippoksaline leinavorm, soomused sinakasrohelised; ‘Filiformis’ – madal, koonusjas, väheharunevate külgokstega rippoksaline sort. Kera- ja munakujulised sordid on; ‘Danica; ‘Dumosa’; ‘Globosa’; ‘Hetz Midget’; ‘Hoveyi’; ‘Little Champion’; ‘Little Gem’; ‘Mecki’; ‘Recurva Nana’, ‘Tiny Tim’, ‘Umbraculifera’, ‘Woodwardii’. Koonusjad; ‘Holmstrup’; ‘Rosenthalii’. Kollased sordid; ‘Cloth of Gold’; ‘Europe Gold’; ‘Golden Globe’; ‘Holmstrup Yellow’; ‘Lutea’; ‘Lutea Nana’; ‘Semperaurea’; ‘Sunkist’; ‘Vervaeneana’; ‘Wareana Lutescens’.
Hiigel-elupuu ( T. plicáta) Kodumaal võib saavutada kõrguse kuni 60 m ja tüveläbimõõdu kuni 2…3 m. Võra noortel puudel koonusjas, vanemas eas võib muutuda veidi laiuvaks. Tüve koor noortel puudel sile ja punakas, vanematel puudel pikirõmeline ja hallikaspruun. Hiigel-elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika, kasvades rannikualadel ja jõeorgudes alates Alaska lõunaosast kuni California põhjaosani. Kaljumäestikus tõuseb kuni 2100 m. kõrgusele üle merepinna. Moodustab segapuistuid koos teiste okaspuuliikidega (Picea glauca, P. sitchensis, P. engelmannii, Pseudotsuga menziesii, Pinus monticola jt.). Võrsed lapikud, lamedad, vanemad helepruunid, ümarad, kaetud soomustega. Pungad väikesed, peidetud soomuste alla. Okkad soomusjad, keskmisel soomusel pealküljel piklik õlinääre. Soomused pealt tumerohelised, alt üsna valkjad. Külgmised soomused hoiduvad võrsele. Käbid munajasovaalsed, helepruunid, 1…2 cm pikad, 10…12 soomustepaariga. Seemned valmivad esimesel aastal ja on ümbritsetud tiivaga. Puud eelistavad kasvada suure õhuniiskusega aladel. Euroopasse toodi hiigel-elupuu veidi üle 3 sajandi hiljem kui harilik elupuu ja on meil osutunud üsna külmahellaks. Palju puid hukkus 1939/40 aasta karmil talvel, kuid siiski on mõned puud osutunud üsna külmakindlateks ja kasvavad ilusasti. Üks suurematest puudest kasvab Valgamaal, Taagepera pargis, ja Saaremaal, Järvseljal jm. Eestis kasvavaid hiigel-elupuid paljundades peaks neist saama võrdlemisi külmakindlaid järglasi. Hiigel-elupuu külmakindlus suureneb koos vanusega ja noored puud tuleks istutada põhjapoolt varjatud kohtadesse, hea oleks harilike kuuskede varju, millised siis, kui hiigel-elupuu on juba 3…4 m kõrgune, võiks järk-järgult maha raiuda. Saaremaal kasvavad hiigel-elupuud annavad ka tublisti looduslikku uuendust. Sorte on aretatud mitmeid, kuid meil need talvekahjustuste tõttu väga pole levinud. Nimetamist väärivad siinkohal vaid: ‘Aurescens’ – kasv nagu põhiliigil, noored võrsete soomused rohekaskollased; ‘Hillierii’ – ebasümmetrilise kasvuga kääbussort, võrsed tihedad, väga lühikesed; ‘Zebrina’ – laikoonusjas suur puu, okastik sebraviisil noorelt kollaste vöötidega, hiljem valgete vöötidega.
Korea elupuu (T. koraiénsis) Korea elupuu kodumaaks on Korea poolsaar, kasvades seal kõrgema laiuva põõsana või madala kuni 10 m kõrguse puuna. Vanemad võrsed jämedad, ümarad, kaetud üsna tihedalt pruunide soomustega, noored võrsed samuti tugevad, tömbid, võrsele hoiduvad. Pungad pisikesed, paistavad tipusoomuste vahelt helepruunide täppidena. Soomused, tömbid, tihedalt võrsele hoiduvad, pealt läikivrohelised, noortel võrsetel tipuosas pealt valkjate servadega, soomuste alaküljed peaaegu kriitvalged (kõige valkjama soomuste alaküljega elupuuliik). Käbid munajad, valminult helepruunid, 1…2 cm pikad, seemneid 2, tihti 3 iga soomuse all. Seeme piklik, ümbritsetud tiivaga. Vanem dendroloogiline kirjandus annab miskipärast kirjelduse, kus mainitakse, et korea elupuu on meil külmahell. Tegelikult on tegemist meie oludes üsna külmakindla puuga, millist sobib tänu oma kriitvalgele soomuste alaküljele senisest palju enam kasvatada. Praeguseks on korea elupuu eksemplare leida vaid botaanikaaedades, erakogudes, Järvseljal jm. Ida-elupuu (T. orientális) Hiina ida- ja kirdeosas ning Korea poolsaarel kasvav kuni 20 m kõrgune puu on meil kasvatamiseks liiga külmahell. Lõuna- ja Lääne-Euroopa haljastuses kasutatakse liiki ja tema peaaegu sadakonda sorti rikkalikult.
Elupuu paljundamine pistikutega
- august 2011 Maakodu
Olev Abner, Tallinna Botaanikaaia dendroloog
Eelkõige paljundatakse pistikutest elupuu sorte, sest osa sorte annab vähe seemet ja osade sortide külvidest ei tärka vanemale sarnased taimed.
Sordiehtsatele sarnaseid järeltulijaid annavad küllalt hästi sammasjad vormid, halvem ümara võraga sordid ning halvasti erilise okkavärvusega ja võrsekujuga sordid.
Sobivaim aeg pistikute tegemiseks on kevadel märtsi lõpp ja aprilli algus ning sügisel septembris-oktoobris. Kui teha pistikuid suvel soojade ilmadega võib haavakude – kallus – vohama hakata ning juuri moodustub vähe või on need nõrgad. Substraadi temperatuur ei tohiks tõusta üle +20 C.
Elupuude pistikud tehakse tavaliselt 12-15 (25) cm pikkused. Sügisesed pistikud tehakse pikemad. Pistikud tuleks lõigata võra ülaosast, kuna võra allosast pärit pistoksad võivad moodustada mitte sordile omase võrakuju (pistikust kasvatatud taimed ei taha moodustada latva või on kõrguskasv nõrk). Võimalusel tuleks pistikud panna substraati kohe peale varumist. Säilitada saab pistikuid lühemat aega kilekotis (ja tavalises külmkapis).
On soovitatud teha elupuu pistikud „kannaga”, see tähendab tõmmatakse pistik suurema oksa küljest koos vanema puiduosaga. See on mõnel juhul soodustanud juurte teket. Siiski liiga pikk „kand” tuleks oksakääridega lühemaks kärpida.
Substraadiks sobib turba ja liiva segu mahulises vahekorras umbes 1:1. Substraadi pH võiks olla 4,8 kuni 5,5, see tähendab happeline. Kui pistikud on kavas jätta peale juurdumist kauemaks samasse kohta, siis on kasutatud ka kahekihilist substraati – all on muld ja peal umbes 5-10 cm kihina turba ja liiva segu. Siis jõuavad juured kasvades mullani ja varustavad taime toitainetega.
Tavalist mulda juurutamisel substraadina kasutades on oht pistikud nakatada erinevate mädanikku tekitavate seentega, mida mullas on palju.
Pistikute hulgast olenevalt pannakse need kas lillepotti, pikeerimiskasti, lavasse või veel suurema hulga korral avamaale peenrale või kiletunnelisse. Tootmismajandites suure hulga pistikute puhul juurutatakse pistikuid kasvuhoonetes, udutunnelites ja lihtsamates kiletunnelites.
Kuna elupuu pistikud on suhteliselt suured, võiks pistikute vahekaugus olla umbes 5 cm. Pulgaga tehakse substraati auk ja pistikud surutakse umbes 1/3 ulatuses substraati. Substraati surutavalt pistiku osalt võetakse enne ettevaatlikult terava noaga ära kõrvalharud. Pistikute ümbruses tihendatakse substraat sõrmedega seda kinni vajutades. Peale pistikute substraati paigutamist kastetakse substraat läbi, et veelgi tihendada pistiku kokkupuudet substraadiga. Kuivõrd pistikutes jätkub fotosüntees, siis peaksid pistikute pealmised okkad olema pööratud kõik ühte suunda – valguse peamise langemise suuna poole.
Hea on mitme sordi pistikute tegemisel kõik sordid varustada segimineku vältimiseks etikettidega.
Pistikute puhul on tähtis kõrge õhuniiskuse säilitamine. Enamasti kaetakse juurdumist ootavad pistikud kilega. Jälgida tuleb, et kile ei puutuks pistikutega kokku. Kokkupuutepindadel võivad areneda mädanikud. Kui on päikselised päevad, siis varjutatakse pistikuid. Aeg-ajalt pistikuid piserdatakse. Kuumadel päevadel on vaja seda teha igal päeval. Pilves ilmadega pole iga päev piserdada vaja.
Juurdumine toimub tavaliselt 2-3 kuu jooksul, sügisel tehtud pistikud, mis jäävad õue talvituma, juurduvad kevadel. Algul on juurestik nõrk ja võimalusel tuleks juurdunud pistikud ühe aasta hoida juurdumiskohas ja alles siis ümber istutada peenrale või pottidesse.
