Viirpuu (Crataegus) Ladinakeelne nimetus Crataegus tuleneb kreekakeelsest sõnast „krataios”, mis iseloomustab tema tugevat puitu. Viirpuu taimeperekonnas, mis kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, arvatakse olevat üle tuhande liigi, mõnedel andmetel vaid ligemale 200. Viirpuu erinevad liigid ristuvad omavahel üsna hõlpsasti ja annavad raskesti määratavaid mõlema liigi vahepealsete tunnustega taimi. Eestis kohtab viirpuid sageli, mil nad kasvavad kõrge põõsana või harvem madala puuna. Peamiselt näeme neid siiski parkides ja aedades, kus võib leida kokku üle kuuekümne liigi. Looduslikult kasvab Eestis (peamiselt lääneosas) kümmekond liiki. Mõned neist on aga tekkinud Eestis ja levinud ka ainult siin – pole kusagil mujal maailmas. Sellised on näiteks saaremaa viirpuu ja viidumäe viirpuu. Tavalisem on Eestis harilik viirpuu. Enamasti kasvavad kõik viirpuud kas valgusküllasel aasal või salumetsa serval.
Siiski on selle mitmekesise ja kiiresti muutuva perekonna liikidel ka ühtteist ühist. Kõigil neil on korrapärased viie kroonlehega õied. Neil õitel aga on alati üsna ebameeldiv lõhn. Viljaks on õunvili, millel on lihakas kest. Vahel on see söödav, kuid mõnikord õhuke ja mõru. Hariliku viirpuu viljad on suured ja veidi jahuse maitsega, seetõttu on talle rahva poolt ka jahumarjapuu nimeks antud. Need marjad on kasutamist leidnud kosutava söögipoolisena, aga ka ravimina. Ravimiseks sobivad sama hästi ka õied. Viirpuust on abi saadud mitmesuguste südamehäirete ja liiga kõrge vererõhu puhul. Huvitav on ka viirpuu puit. See on kollast või punast värvi, kõva ja raske, mistõttu on viirpuu osa rahvapäraseid nimesid luupuust ja kontpuust lähtuvad. Puit sobib hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppideks. Koort, lehti ja juuri võib edukalt kasutada riide kollaseks värvimisel.
Viirpuu omab peamiselt tähtsust ilutaimena. Teda võib istutada nii üksikuna, rühmana kui ka hekina. Ta laseb end vabalt pügada ja suured astlad okstel muudavad heki läbimatuks kaitsemüüriks. Astlad on tekkinud varrest. Selles võite veenduda, püüdes ühte neist ära tõmmata: ta tuleb koos koore ja puiduga. Eriti ilusad on viirpuud kevadel õitsemise ja sügisel viljade valmimise ajal. Õied on sagedamini valged, kuid iluvormidel ka kollased, roosad, punased kuni peaaegu mustad, sageli täidisõielised ja paiknevad alati suurtes kobarates. Viljad võivad olla punased, mustad või kollased. Viirpuul on ka kaunis lehestik: mõnikord tugevasti läikiv, teinekord huvitava värvi või kujuga.
Õied on kahesugulised, koondunud sarikasse või kännasesse. Tupp- ja kroonlehti tavaliselt 5. Kroonlehed valged, harvem roosad või punased, kuid sortidel sageli erksamad. Tupplehed püsivad ka valminud viljadel, kas püstised või tagasikäändunud. Emakakaelu 15 (7). Lõhn on ebameeldiv. Putuktolmlejad. Vili on kerajas, ellipsikujuline, silinderjas või äraspidimunajas õunvili. Viljaliha on õhuke ja puine või küllaltki paks ja jahune, läägemagus kuni mõrkjas, osadel liikidel viljad lihakad, hapukad ja maitsvad. Seemnekest kõva, paks. Värvuselt vili kollane, punane või must. Levivad loomade abil. Lehed enamasti hõlmised, lõhised kuni jagused lihtlehed. Kinnituvad varrele vahelduvalt. Abilehed püsivad paljudel liikidel sügiseni. Osadel liikidel pehmed ja tuhmid, teistel nahkjad ja läikivad.
Viirpuu on üsna raskesti paljundatav. Pistikud juurduvad halvasti, vaid 10-15 %, seejuures on kindlasti vajalik kasutada kasvustimulaatoreid.
HETEROAUKSIIN (2 tbl. 10 l vee kohta, leotada selles 16 tundi). Kõiki sorte ja dekoratiivvorme paljundatakse pookimisega. Kõige lihtsam paljundamise viis on kevadine või sügisene juurevõsude ümberistutamine, aga see ei sobi kõikidele liikidele. Viirpuu seemnetel on väga kõva seemnekest ja sügav puhkeperiood, seepärast on idanevus ka peale pikka stratifitseerimist vaid 15-20%. Viljalihast hoolikalt puhastatud seemned pannakse niiske liivaga täidetud kasti ja hoitakse kogu talve 0C juures. Tõusmed võivad ilmuda alles 1,5-2 aasta pärast. Kui esimesed idulehed on ilmunud, pikeeritakse 60×10 cm vahedega. Sügiseks kasvavad 2 aastased seemikud 80 cm pikkuseks ja neid istutatakse alalisele kasvukohale.
Viirpuu kuulub ka mitmete Euroopa maade farmaatsiatoodete nimekirja. Tema viljad on vitamiinirikkad (kuni 25mg% askorbiinhapet, kuni 600 mg% P – vitamiini, kuni 10 mg% karotiini), suhkrutest sisaldab ta fruktoosi, on sorbiidirikas, temas on ka orgaanilisi happeid, pektiini ja parkaineid.
Kuna viirpuu on küllalt saagikas (1 hektarilt saadakse 4-5 t vilju), siis mõnedes maades kasvatatakse teda kui viljapuud. Üsna suured istandused on Kirde-Hiinas, Türgis, Iraanis, Hispaanias ja Itaalias.
Verev e. siberi viirpuu (C.sanguinea). Kõige tavalisem liik, sageli kasutatav haljastuses. Leidub teda metsalagendikel Venemaa loodeosast kuni Lääne-Siberini . Väga külmakindel ja vähenõudlik. Viljade ereda värvuse ja rikkaliku viljakandvuse tõttu kutsutakse teda „bojaariks”. See on suur põõsas, mõnikord ka sarnane puule, kõrgus kuni 4m. Purpur-pruunidel okstel paiknevad pikad (2-5 cm) sirged astlad. Lehed on suured. Õitseb rikkalikult juunis, siis puhkevad kännasjates õisikutes olevad valged õied, milledes on arvukalt punakate tolmukapeadega tolmukaid. Kannab vilja juba 5-7 aasta vanuses. Erepunased viljad on söödavad, mahlased-jahused viljad jäävad põõsa külge isegi talveks. Enamuse viljast võtavad enda alla 3-5 viis luuseemet. Õisi kogutakse ravieesmärgil, aga viljad sobivad keediste ja tõmmiste tegemiseks.
* huvitav, et just seda liiki kasutas I. Mitðurin laialdaselt tuntud suurte magushapude ja ilma kibeaineta tumepunaste viljadega granaatpihlaka aretamiseks. Tegelikult on see pihlaka ja viirpuu uus hübriid viirpihlakas -(Crategosorbus), mis on saadud pihlaka tolmeldamisel vereva viirpuuga.
Tömbilehine viirpuu (C.oxyacantha) Kasvab samuti Euroopa metsades. Eelmisest liigist erineb seetõttu, et tal on palju väiksemad (kuni 5 cm pikad) lehed, laimunaja kujuga ja 3-5 hõlmaga . Põõsas on kuni 5 m kõrge, ovaalse võraga, samuti ogadega. Õisik koosneb 5-8 valgest õiest, ümmargused viljad on purpurpunased ja kollase viljalihaga, nendes on 2-3 luuseemet. Eriti dekoratiivsed on selle liigi sordid ’Plena’ – õrn-roosade täidisõitega, ’Rosea Flore Pleno’ – intensiivroosade täidisõitega , ’Paul’s Scarlet’ – ere-vaarikpunased täidisõied, nende värv ei pleeku õitsemise jooksul. ’Crimson Cloud’ on suurte vaarikpunaste lihtõitega, mille keskosa on valge.
Üheemakane viirpuu (C.monogyna) Kõigi tunnuste poolest sarnane tömbilehisele viirpuule, ta kasvab Venemaa Euroopa-osa metsasteppides, Krimmis ja Kaukaasias. Tal on veel uhkemad õisikud, mis koosnevad 10-15 õiest, viljad punased, vahel ka kollased, kuid alati on neis vaid 1 luuseeme. Võrsed noorelt rohelised, paljad, hiljem punakad. Astlad kuni 1,5cm pikkused, peened, sirged. Lehed pealt tumerohelised, paljad, läikivad, alt pearoo nurkades nõrgalt karvased. Õisikud hõredad, väheõielised, õitseb juunis. Viljad väikesed, punased, paljad, valmivad septembris-oktoobris. Edeneb hästi tavalisel keskmisel pinnasel valgusküllasel kasvukohal. Sobib mitmesuguse kõrgusega pöetavaks või vabakujuliseks hekiks. Eestis küllaltki populaarne. Suurepäraselt sobib maakodude juurde ulukikaitse hekiks. Tuntakse ka sorte ’Biflora’, millel on üheseemnelised viljad ja kaks õitsemisperioodi ning ’Stricta’, mis on sammasja kasvukujuga.
Väikselehine viirpuu (C.microphylla) On haruldane ja kaitsealune liik, looduses kasvab Lõuna-Euroopas. On perspektiivne liik haljastuseks, kuna on dekoratiivne ja vastupidav.
Kaukaasia viirpuu – (C.caucasica) Kultuuris leidub harvemini, kuid väärib laiemat tähelepanu, eriti Euroopa lõunaosas.
Erilise talvekindluse ja suure dekoratiivsusega paistavad silma viirpuu Kaug-Ida liigid.
Maitsev viirpuu – (C.pinnatifida) See Kaug-Ida liik leiab tihti kasutust haljastuses, ta on dekoratiivne kogu hooaja. Teda ei ole raske ära tunda sulglõhiste lehtede ja suurte astelde (kuni 2 cm) tõttu. Mai lõpul, juuni algul on rikkalik õitsemine, põõsal avaneb hulgaliselt lumivalgeid õisi, millel on ereroosad tolmukad. Lõhn on aga neil ebameeldiv, mistõttu mesilased neid õisi ei tolmelda, vaid hoopis kärbsed. See-eest on aga viljadel punane viljaliha, hea hapukas-magus maitse, mis teeb ta hinnatud viljakultuuriks. Viljad on pirnikujulised, tumepunased heledate õiepõhja jäänustega. Sügisel sobivad eredad viljad hästi kokku kuldkollaste lehtedega. Ta talub hästi põuda ja veidi ka varju, on võimeline andma arvukalt juurevõsusid, taastub kiiresti peale pügamist. Kui teda aga ei pügata, kasvab ta 5-7 m kõrguseks puuks.
Karvane viirpuu (C.submollis) Tema püramiidjas tihe võra koosneb tuhkhallidest võrsetest, milledel on peenikesed astlad ja munajad 3-4 hõlmaga lehed. Viljad on oranþikas – punakad, seest kollased ja jahused, varisevad kiiresti. Sügisel, kui rohkearvulised viljad valmivad ja ka lehed muudavad oma värvust, muutub kogu põõsas punakas-pruuniks. Sellel liigil on kõik omadused, mis on vajalikud läbimatu elavtara jaoks: tugevakasvuline ja vastupidav, hästi pügatav ja kiiresti taastuv. Külmad talved teda ei kahjusta, õitsemisajal (mai lõpp) või viljadega näeb ta väga uhke välja.
Soovitatakse meil kasvatada ka Põhja-Ameerikast pärit viirpuid. Neid võib peale laialdase dekoratiivpõõsana kasutamise kasvatada ka viljapuuna. Viimaste seas tasub ära märkida suurte asteldega kannus- viirpuud (C.crus-galli), mis kasvab lamedatipulise võraga puuna. Lehestiku sügisvärvus on punane. Sügavpunased viljad võivad puul püsida kogu talve vältel, mistõttu on ka hinnatud ilutaimena.
Täpiline viirpuu (C.punctata), mille viljadel on peenikesed täpid. Hea vastupidavusega eestimaisetele talvedele. Enimtuntud sort on telliskivi punaste viljadega ’Ohio Pioneer’.
Douglase viirpuul (C.douglasii) astlad peaaegu puuduvad.
Pikaastlane viirpuu (C.macracantha) Laialdaselt levinud. Teda võib ära tunda mitte ainult rippuvate võrsete, vaid ka väga suurte astelde tõttu (kuni 12 cm). Lehed ei ole sügavalt lõhestunud, suvel on üsna kahvatud, aga sügisel värvuvad kollakas – oranziks. Suured ja arvukad viljad on pigem kaunistuseks, nende tumekollane sisu on kuivavõitu, seetõttu ei ole ka maitsev. Kasvab lubjarikastel muldadel, sobib hästi elavtaraks.
Mordeni viirpuu (C.mordenensis) Moodne ja erakordselt populaarne viirpuu on mordeni viirpuu sort “Toba”, mõnikord kutsutakse ka kanada viirpuuks. Tal on laimunajas võra ja tumerohelised läikivad lehed. Tema dekoratiivsuse põhjuseks on õrnroosad täidisõied, mis õitsemise edenedes muutuvad vaarikaroosaks. Kui ta õitseb (mai-juuni), siis temalt on raske pilku ära pöörata. Seda sorti paljundatakse põhiliselt pookimisega. Keskvööndis vastupidav.
Ploomilehine viirpuu (C.persimilis) Astlad kuni 5 cm pikad. Õied valged, puhkevad mais, viljad on punased, valmivad hilissügisel. Lehestikul esineb kaunis sügisvärvus. Kasvutingimuste suhtes pole nõudlik, kuid paremini edeneb savipõhjalisel parasniiskel pinnasel valgusküllasel kasvukohal. Hea elustarade ja piirdehekkide komponent, talub hästi pügamist ning kujunduslõikust. Talub erilise probleemita õhusaastet, mistõttu on kasutatav tööstuspiirkondade haljastamisel. Parim viis paljundamiseks on seemnetega.
Raag-viirpuu (C.pedicellata) Õied valged, puhkevad mais, viljad on säravpunased, valmivad hilissügisel. Paremini edeneb savipõhjalisel parasniiskel pinnasel valgusküllasel kasvukohal. Hea elustarade ja piirdehekkide komponent, talub hästi pügamist. Talub erilise probleemita õhusaastet, mistõttu on kasutatav tööstuspiirkondade haljastamisel. Parim viis paljundamiseks on seemnetega.
