Vesiroos (Nymphea) on umbes 50 liigiga veetaimede perekond vesiroosiliste (Nymphaceae) sugukonnas. Vesiroosid on rõhtsate või püstiste risoomidega või võsundiliste mugulatega mageveetaimed, mis kasvavad kas seisvas vees või aeglasevoolulistes jõgedes. Vesirooside laimunajad lehed ujuvad veepinnal, kuid võib olla ka veealuseid lehti. Lehed on rootsu juures lõhenenud kaheks sügavaks hõlmaks. Õievärvus võib vesiroosidel olla valge, kollane, roosa või punane, troopilistel liikidel ka sinine. Neil on neli tupplehte ja arvukalt spiraalselt paiknevaid kroonlehti, mis muutuvad sissepoole järjest väiksemaks ja lähevad üle tolmukateks. Euroopas kasvab looduslikult neli liiki: N. alba, N. nana, N. tetragona ja N. lotus, neist Eestis kaks: Valge vesiroos (N. alba) ja väike vesiroos (N. nana), seejuures mõlemad on looduskaitse all. Valge vesiroosi õied on kuni 15 cm läbimõõdus ja ta kasvab 50-100 cm sügavuses vees; väikse vesiroosi õied jäävad 6-12 cm vahele ja võivad kasvada isegi kuni 160 cm sügavuses vees. Rootsis on leitud valge vesiroosi punast teisendit (N. alba var. rubra).
Egiptuse vesiroosi (N. lotus) 15-25 cm suuruse õie kroonlehed on pealt valged ja alt roosad või purpurjad ning on avatud vaid öösel ja varahommikul. USA idaosast pärineva lõhnava vesiroosi (N. odorata) 7-15 cm läbimõõduga valged õied on tugeva magusa lõhnaga ning ulatuvad veepinnast umbes 15 cm kõrgemale. Ka meie aedades kasvatatakse lõhnavat vesiroosi, kuid eelkõige tema roosaõielist teisendit N. odorata var. rosea, mille tumeroosade õite läbimõõt ulatub vaid 10 cm-ni. Põhja-Ameerikast on pärit veel teinegi külmakindel vesiroos: mugul-vesiroos (N. odrata subsp. tuberosa), mille 10-23 cm valged õied ulatuvad samuti veest ca 15 cm kõrgusele. Mehhiko vesiroos (N. mexicana) on püstise risoomiga külmaõrn liik, millel on 6-13 cm lõhnavad kollased õied, mis kas ujuvad veepinnal või tõusevad sellest kõrgemale. Huvitavad on ka tema lehed, mis noorelt on pealtpoolt pruunilaigulised. Sordiaretuses on kasutatud just eelkõige eelpoolnimetatud liike.
Sordid jagatakse kolme rühma: külmakindlad, troopilised päeval õitsevad ja troopilised öösel õitsevad vesiroosid. Vesiroosid vajavad kasvuks päikeselist kasvukohta ja nagu juba öeldud seisvat vett. Külmakindlad sordid võib istutada otse tiiki, kuid võib sinna asetada ka koos anumaga, millesse siis vesiroos on istutatud. Külmaõrnad liigid tulebki veesilma asetada vaid koos konteineriga, et nad sügisel talvituma viia (soovitav talvine temperatuur oleks 10°C ümber). Konteineri mahuks soovitatakse külmakindlate sortide puhul 7-9 liitrit ja troopiliste sortide puhul aga 35 liitrit. Risoomid soovitatakse istutada savikasse mulda ja pealt katta kruusa või jämedateralise liivaga. Kindlasti tuleb jälgida, kui sügavale konteiner paigutada, sest erinevad liigid ja sordid kasvavad erineva sügavusega vees, kõige madalam on 5-15 cm vahel, suuremalt jaolt 20-50 cm või 40-70 cm, valge vesiroos kasvab isegi 2,5 m sügavusel. Seega, kui hakkate vesiroosi muretsema, peaks kodus olema veesilm, mille sügavus on ca 30-90 cm ja uurima, milline on kindla sordi kasvusügavus. Vesiroose paljundatakse risoomide jagamisega ja eelkõige kevadel, mil on neid ka endale kõige kergem muretseda.
Vesiroosi talvitumine oleneb kasvutingimustest
- juuni 2014 Aialeht
Marju Vitkar
Vesiroosid kaunistavad oma lopsakate lehtede ning värvikirevate, suurte õitega iga veekogu.
Meil kasvavaid vesiroose on saadaval suures valikus: kirjude lehtedega ning roosade, punaste, kollaste mitmekümne sentimeetrise läbimõõduga õitega – valgetest rääkimata. Kellel on kodus tiik või veesilm, saab seda kindlasti vesiroosiga erilisemaks muuta.
Vesiroosi kasvatamine võib, ent ei pea olema küllaltki tüütu. Aianduspoodides soovitatakse tihti taim talveks veest välja võtta ning sisetingimustes veevannis üle talve hoida. Sellised taimed on järgmisel aastal üsna nõrgad ning õitsevad vähe, samuti võivad neid tabada erinevad haigused juba talvitamiskohas.
Tegelikult oleneb taime veekogust eemaldamise vajadus kasvukoha sügavusest – kui tegemist on vähemalt meetri sügavuse looduliku põhjaga veekoguga, võib vesiroosi sinna julgesti sisse jätta. Tavaliselt ei külmu selline veesilm põhjani kinni, ning taim saab paksu jääkihi all kenasti talve üle elada. Oluline on, et ta oleks vette pandud suve esimeses pooles, ning jõudnud korralikult juurduda.
Ka taime vettelaskmisega ei maksa end ülearu koormata, seda erilise ettevaatusega ning järk-järgult tehes – rahulikult võib võtta vesiroosi ja uputada kohe talle mõeldud kasvukohta. Paari nädalaga kasvatab ta endale piisavalt pikad lehe- ja õisikuvarred, et iseseisvalt pinnale jõuda. Kasvavad nad ju meil ka looduses ilma erilise abita vägagi edukalt.
