Vesikanep (Eupatorium) on 40 liigiga üheaastaste rohttaimede kuni mitmeaastaste igihaljaste põõsaste perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast, mis pärinevad looduslikult enamasti Põhja-Ameerika lõunaosast ja Euraasiast. Vesikanep ei ole pinnase suhtes nõudlik, kuid eelistab parasniisket kuni niisket rohke huumusesisaldusega mulda, mis pole liiga happeline ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Õitseb juulist septembrini. Vesikanepit on soovitav kevadel või pärast õitsemist kergelt tagasi lõigata. Paljundada on võimalik kevadel juurepuhmiku jagamise teel või seemnete abil. Seemned idanevad kahe-kolme nädalaga, temperatuuril 13-16°C. Noored taimed hakkavad õitsema sageli juba külviaastal. Kesksuvel saab paljundada varrepistikutega. Eesti oludes on vesikanep talvekindel taim, kuid ei talu pinnases seisvat vett, mis võib ta hukutada. Suurepärane lõikelill oma säilivuse ja meeldiva lõhnaga. Sobib hästi püsilillepeenarde tagaosasse, lillerühmadena murusse, hõredate puude alla, veekogude kallastele koos kõrgekasvuliste kõrrelistega ja on vastupidavad ka paepealsetel ja kiviklibustel muldadel. Meelitavad ligi liblikaid!
Harilik vesikanep (E. cannabinum) on Eestis ainuke looduslikult kasvav vesikanepi liik, mis kasvab niisketel ja soistel aladel ning veekogude kallastel eelistades varjulist kasvukohta. Rahvapäraselt on ta tuntud ka jooksjaheina ja kanepilille nimega. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim, moodustab vahel suuri kogumikke. Taimel esinevad mõlemasugulised putkõied. Õied on määrdunudpunased kuni roosakad, harvem valkjad ja on koondunud väikesesse lühiraolisse korvõisikusse rohelistel mõnikord ka punakatel vartel. Kasvab 50…100(150) cm kõrguseks ja võib moodustada suuremaid kogumikke. Sobilik veekogude kallaste haljastamiseks, kui soovitakse katta suurt pinda dekoratiivsete taimedega. Taimes leidub parkaineid. Varem on kasutatud ravimtaimena maksahaiguste ja düsenteeria vastu, kuid praeguseks on oma meditsiinilise tähtsuse kaotanud. Mõnel pool leiab siiski kasutamist verepuhastamisvahendina. Vartest ja lehtedest on võimalik saada sinist ja musta värvainet. Vartest on toodetud jämedat kiudu. Teda on kasutatud meditsiinis, vartest ja lehtedest on võimalik saada sinist ja musta värvainet, pikkadest ja tugevatest vartest saab jämedat kiudu, millest võib punuda tugevat nööri või isegi köit.
Nõgeselehine vesikanep (Eupatorium rugosum) kasvab 80…110 cm kõrguseks ja õitseb juulis – septembris oma väikeste valgete korvõisikutega, mis on koondunud varre tipus liitõisikutesse. Lehed hallikasrohelised kuni lillakad. Taimede soovituslik vahekaugus istutamisel on 50…60 cm. Sortidest on tuntud: ’Chocolate’ – valged õied kõrguvad läikivlillaka lehestiku kohal, kasvukõrgus 105 cm.
Vereva vesikanepi (E. purpureum) kõrgus küündib 2 meetrini. Õied on lillakasroosad kuni verevad poolümarates pööristes. Suured elliptilised lehed on hambulised ja lillaka varjundiga. Taimede sobiv vahekaugus istutamisel on 60…80 cm.
Laiguline vesikanep (E. maculatum) kasvab samuti kuni 2 m kõrguseks ja istutamisel on soovitav vahekaugus kuni 1 meeter. Liigil on heleroosad kuni purpursed õisikud ja lehestik ning õitseb ta juulist septembrini. Sordid: ’Atropurpureum’ – purpurpunased õied kõrgetel, kuni 175 cm pikkustel tugevatel vartel, võib kasvatada ka suurtes taimekonteinerites; ’Gateway’– kompaktse kasvukuju ja suurte meeldivalt lõhnavate veinipunaste õisikutega tumepunastel vartel, kõrgus kuni 150 cm; ’Riesenschirm’ – rikkalikult purpurseid õisi tumedatel kuni mustjatel õisikuvartel, kõrgus 150 cm, sobib kasvatada ka suurtes taimekonteinerites.
