Vaher (Acer) – vahtraliste sugukonda kuuluv arvukaliigiline (120-150) enamasti heitlehiste puude ja kõrgemate põõsaste perekond. Pungad vastakad, asetsevad ühekaupa, olles veidi võrsele liibuvad. Lehtede ja ka viljade sügisvärvus väga pilkupüüdev, värvudes enne lehtede varisemist kollakates, roosades ja punastes toonides, vaid mõnedel liikidel jäävad lehed kuni varisemiseni rohelisteks. Enamasti ühekojalised, kahesuguliste õitega liigid, õied koondunud pöörisjatesse, kännasjatesse või kobarjatesse õisikutesse. Õied rohekad või kollakad, harvem punakad, enamasti putuktolmlejad, sisaldavad meenäärmeid. Vili kaksiktiibvili, seeme (pähklike) tavaliselt lapik. Vahtrate puit on hajulisooneline, tugev, vastupidav mädanemisele ja hästi töödeldav, valkjas või veidi punakas, libe, kulumiskindel. Haljastuses kasutatakse meil umbes 10 liiki ja arvukalt sorte. Vahtrad paljunevad kergelt seemnetega, need külvatakse kohe pärast kogumist sügisel, kuna nende puhkeperiood on lühike ja nad kaotavad kiiresti idanevuse. Haljaspistikud juurduvad halvasti, sorte paljundatakse ka pookimise teel. Enamus vahtraliikidest on koondunud Aasiasse ja pea pooled perekonna esindajad on pärit Hiinast. Noorena taluvad varju, vanemas eas valgusnõudlikkus suureneb. Enamus puukujulisi liike on noorelt kiirekasvulised. Kasvavad tihti segapuistute koosseisus, eelistades viljakaid, parasniiskeid muldi. Põldvaher (A. campestre) kasvab hästi ka lubjarikkal pinnal. Juurestik on vahtratel hästiarenenud, puukujuliselt kasvavatel liikidel võrad laiuvad. Meil looduslikult kasvamas üks liik.
Harilik vaher (A. platanoides) rahvapärased nimetused ka vahtras, pikaninapuu, läänepuu jne. Kodumaine, ümara tiheda võra ja pruunikashalli, pikirõmelise koorega puuliik, kasvades kuni 30 m kõrguseks ja saavutades kuni 1m tüveläbimõõdu. Võra on munajas kuni ümar, tihe, eluiga 150….200 (300) aastat. Võrsed punakas- kuni helepruunid, siledad, läikivad, võrse lõpeb ühe tipu- ja kahe külgpungaga. Tipupungad kuni 10 mm pikad, munajad, tömbid, külgpungad väiksemad, punakad kuni punakasvioletsed. Lehed 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5…20 x 6…22 cm, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane. Õied püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega. Kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks. viljakandvus algab puudel 25…30 aastaselt. Vaher on meil üks enamkasutatud pargipuu, alleepuu, eelistades viljakamaid muldi ja avatud kasvukohta. Noorelt on varjutaluv, külmakindel, paljuneb hästi seemnetega. Hästiarenenud sammasjuurestik tungib mõne meetri sügavusele mulda, areneb ka väga rikkalik narmasjuurestik. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Sordid: ’Argutum’ – lehed rohelised, sügavate sisselõigetega, leheserv täies ulatuses sissepoole käändunud, kuid hõlmad pole kokkurullunud; ’Autumn Blaze’ – kuni 15 m kõrgune koonusja võra ja lühikeste püstiste külgokstega alleepuu, õitsedes väga rikkalikult kollasevärvilisi õisi, lehestiku sügisvärvus kuldkollane, hea pargi ja alleepuu; ’Bicolor’ – lehed normaalkujuga, suurte laikudega, võrse tipuosa lehtedel laigud algul helekollased, hiljem pleekivad puhasvalgeks ; ’Crimson Sentry’ – kitsa sammasja võraga ja redispunaste lehtedega, kuid mitte nii tumedavärviline ja aeglasekasvulisem kui ’Crimson King’; ’Dilaceratum’ – lehed väga ebasümmeetrilised, väga erinevate vormidega või täiesti moonutatud, ebanormaalsetel lehtedel serv kollakas; ‘Drummondii’ – noorelt laipüramiidja, hiljem keraja tiheda võraga 6…10 m kõrgune puu; lehed helerohelised, puhkedes roosade servadega, hiljem ebamäärase laiusega valgete kuni kreemjate leheservadega, sobib päikeseküllane kasvukoht, külmahell; ‘Eurostar’ – keskmine puu, arvatavalt kuni 15 m kõrguseks kasvav püramiidja võraga, helerohelise suvelehestiku ja kuldkollase sügisvärvusega linna alleepuu, on külmakindel, tuulekindel ja hiljapuhkev sort, sobiv allee ja tänavapuu; ‘Faassen’s Black’ – ümara võraga puu, 8…15 m, lehed puhkedes säravpunased ja kuni sügiseni pronkspruunid; ’Latifolium’ – lehed normaalsed kuid palju suuremad põhiliigist, puhkedes suurte punaste laikudega ’Pygmaeum’ – kasv hästi kääbusjas, aastakasvud vaid mõned cm pikad; lehed vaid 3,5…5 cm pikad; ‘Royal Red’ – ümara võraga puu, lehed puhkedes säravpunased, läikivad, hiljem kuni sügiseni tumepurpurjad, hea allee, pargi ja üksikistutuse puu, üks ilusamaid punaselehiseid sorte; ’Rubrum’ – lehed normaalsed, sügisel muutuvad tumepunaseks, õisikud rohelised.
Põldvaher (A. campestre) on noorelt munaja, vanemas eas ümarama võraga ja noorelt pikirõmelise, vanemas eas ristkülikukujuliselt lõheneva ja kergelt korgistuva tüvekoorega kuni 25 m kõrgune ja kuni 60 cm tüvediameetriga puu, areaali ebasobivates osades ka põõsasjas. Kasvab Kesk-Euroopast kuni Lääne-Aasiani, lõunas kuni Põhja-Aafrikani tamme-valgepöögi segametsades, samuti segus teiste lehtpuudega. Eluiga 150…200 aastat. Võrsed kollakaspruunid, koorelõvedega. Pungad väikesed, kuni 4 mm pikad, tipupung ja võrsed tipuosas veidi karvased, lehearmid kitsad. Vahel on jämedamad võrsed ja tüvekoor korkjad. Lehed kujult väga mitmesugused, enamasti 3 (5) tömbitipulise hõlmaga, terveservalised või vähearvuliste tömpide hammastega, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad. Lehed püsivad kaua rohelised, enne varisemist värvuvad kuldkollaseiks. Õied rohekad, püstistes sarikpööristes, 15-20 õielised, õisikuraod karvased, ühe ja kahesugulised õied samas õisikus. Viljad kuni 3 cm pikad kaksiktiibviljad paiknevad horisontaalselt, veidi sirpjalt kõverdunud. Põldvaher on hinnatud pargipuu, kasvades nii täisvalguses kui ka mõõdukas varjus ja taludes linnatingimusi. Noorelt kuni 15 aastani kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub. Eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi, olles lubjalembeseim vahtrate seas, taludes hästi mulla kuivust. Euroopas kasutatakse laialdaselt hekitaimena, kuna moodustab tiheda lehestiku ja talub hästi kärpimist. Juurestik pinnapealne, rohkete narmasjuurtega. Väikese tiheda võra tõttu tore ja armastatud alleepuu Euroopas, samuti tuulekaitseistanduste liik. Hea meetaim, samuti on tema mahl suhkrurikas. Puit pruunikasvalge, hästi poleeritav, kasutatakse tisleritöödel. Tore pargipuu, vääriks rohkem kasutamist, eriti just kohalikust seemnest kasvatatud loodetavasti külmakindlamad taimed. Paljundatakse seemnetega, annab kännuvõsu ja juurte vigastamise korral ka juurevõsu. Sordid: ’Albomaculatum’ – lehed valgekirjud, viljad paljad; ’Carnival’ – kuni 3…4 m kõrgune põõsas, lehed 5-hõlmased, puhkedes punakad, hiljem valge leheservaga; ’Green Weeping’ – rippvõraline väike puu, väiksemate lehtedega, sobiv ka väiksematesse aedadesse; ’Elsrijk’ – tiheda keraja võraga ja tõusvate okstega; lehed 3 hõlmalised, väiksemad, 4…8 cm pikad, tumerohelised, lainelised; paljukasutatud tänavapuu; ’Fastigiatum’ – tugeva püstise kasvuga sammasjas puu, võrsed tugevasti korkjad, lehed 5 – hõlmalised, altküljelt karvased; ’Pendulum’ – oksad tugevasti rippuvad, lehed rohelised.
Ginnala vaher (A. ginnala) esineb kõrgema hallikoorelise mitmeharulise püstise põõsana või harva madalama kuni 7 m kõrguse puuna. Looduses on leitud Venemaa Kaug-Idas Mongoolias, Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis. Võrsed punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga. Lehed sügavalt kolmehõlmased, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, sügisvärvus karmiinpunane. Õied rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20…60 kaupa. Viljad roosad, 2…3 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud. Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik. Talub vähest varju ja on talvele vastupidav, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses. Üsna niiskuslembene, talub hästi linnatingimusi, kuid ei talu mulla liigset soolsust. Nii Venemaal kui ka Ameerikas on laialdaselt kasutatud lumetõrjehekkide rajamiseks. Rajatakse vabakujulisi ja pügatud hekke. Lehtedest valmistati Hiinas musta värvi. Paljundatakse seemnetega kuid annab ka juurevõsusid. Sordid: ’Albovariegatum’ – lehed suurte valgete laikudega; ’Fire’ – jõulisekasvuline põõsas, pikkade tihedate võrsetega, lehed kolmehõlmased, tumerohelised, sügisvärvus karmiinpunane; ’Flame’ – väga vastupidav laiuv põõsas või väiksem puu; ’Pulverulentum’ – lehed tihedasti valkjate täppidega marmoreeritud.
Mandžuuria vaher (A. mandschuricum) meil enamasti kõrgem püstine põõsas, milline kasvab looduslikult Venemaa Kaug-Idas, Korea poolsaare põhjaosas ja Kirde-Hiinas. Võrsed punakaspruunid, paljad, pungad teravad. Lehed kolmetised liitlehed, lehekesed lantsetjad, pikalt teritunud tippudega, tömpsaagja leheservaga, pealt paljad, alt noorelt roodudelt pikkade karvadega, sügisvärvus punane. Kaksiktiibviljad 3…3,5 cm pikad, kinnituvad nürinurga all kuni horisontaalselt, tihti kohtab ka kolmetiivulisi vilju. Haljastuses väärib kasutamist, ilus lehtede sügisvärv ja külmakindel liik, kahjustudes vahel hiliskülmade läbi, karmidel talvedel kannatavad ka viimase aasta võrsed. Väärtuslik meetaim ja mahl on kuni 2 % suhkruid sisaldav. Viljakandvus algab 10…12 aastaselt. Ilmselt suurim puu kasvab Tartu Botaanikaaias.
Saarvaher (A.negundo) on kuni 20 m kõrgune õhukese, halli tüvekoorega lühiealine, hõreda ja laia võraga ning tihti mitmetüveline puu pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Linnatingimustes võib vanus olla 35-50 aastat. Võrsed sinakad, kaetud härmatisega, koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, sügisvärvus kollane. Õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad. Viljad 3…5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub murduma, samuti esineb kuivladvasust ja võras kuivavad jämedad oksad. Karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed, kuid taastub hästi. Talub hästi kärpimist. Sordid: ’Crispum Variegatum’ – lehed heledad ja servadest kumeralt kaardunud ning kitsama või laiema kollase servaga; kasvamas Saksamaal parkides; ’Flamingo’ – 5…7 m kõrgune väikesevõraline puu, lehed puhkedes flamingoroosad või punakasroosade laikudega, hiljem valgete kuni roosakasvalgete servade ja marmoreeringuga, lehtede roosa värvuse säilitamiseks vajavad võrsed aeg-ajalt tagasilõikust; ’Versicolor’ – noored võrsed rohelised; lehekesed tumerohelised, algul laia helerohelise servaga, päikese käes pleekiv ja ühetaoliselt kollakasrohelise servaga, vaid varjulehtedel eristatava toonivahega.
Kämmalvaher (A.palmatum) kasvab kõrgema põõsana, harvem madala ümaravõralise kuni 8 m kõrguse aeglasekasvulise puuna Jaapanis, Koreas ja Hiinas, samuti Venemaa Primorje lõunaosa mäestikumetsades. Meil kui esineb, siis madala külmakartliku põõsana. Võrsed peened, punakad. Lehed kitsa sügavalt lõhestunud hõlmaga, ümarad, hõlmad teravatipulised, peensaagja servaga, lehtede sügisvärvus oranz kuni punane. Õied kobarjates õisikutes, purpurjad kuni valged. Viljad 1…2 cm pikad, tiivad nürinurga all. Meil külmaõrn, kasvatada saab põhjakaartest varjatud ja tuulevarjulistes kohtades eeskätt Lääne-Eestis. Kasvamiseks vajab niiskemat viljakat mulda. Noorelt külmaõrn, vananedes külmakindlus suureneb. Varase puhkemise tõttu kannatab hiliskülma kahjustuste läbi. Rasketel muldadel kimbutavad seenhaigused ja putukkahjurid.
Mägivaher (A. pseudoplatanus) kuni 40 m kõrgune koonusja võraga puu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia ja Väike-Aasia segametsades ja mäestikumetsades värsketel toitainerikastel muldadel. Võrsed noorelt kollakasrohelised kuni pruunikaskollased, rohkete roostekarva koorelõvedega, paljad, tipupungad munajad. Lehed 3-5 hõlmased, südaja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad, hajusalt karvased, sügisel kaua rohelised. Õied pikkades rippuvates kobarates, kollakasrohelised, healõhnalised, õitseb pärast lehtimist. Kaksiktiibviljad kuni 5 cm pikad, paiknevad 45º nurga all, paljad. Meil kasvab vanades mõisaparkides ja haljasaladel. Mägivahtra puit on hinnas. Puud on nõudlikud mulla suhtes ja meil veidi külmahellad. Haljastuses kasutatud pargipuuna, nii üksikult kui grupiti, samuti alleepuuna. Erinevate lehevärvustega sordid sobivad aktsentpuudeks. Sordid: ’Aucubifolium’ – lehed viiehõlmased, rohelised, kogu ulatuses kaetud herneterasuuruste ümarate kollaste laikudega; ‘Brilliantissimum’ – madal vääristatud puu, lehed puhkedes kahvatu- kuni lõheroosad, hiljem kuldkollased, lehtede alakülg roheline; ’Crispum’ – lehed ebasümmeetrilised, enamasti 5-hõlmased, moondunud ja kortsulised, leherood kollakad; ’Erectum’ – kuni 25 m kõrgune kitsa sammasja võraga puu, lehed kuni 30 cm pikad, leheroots lühike; ’Metallicum’ – lehed 5-hõlmased, pealt metalja läikega, noored lehed algul kollakad, siis vasekarva, hiljem oliivrohelised kuni rohelised; ’Prinz Handjery’ – nõrgakasvuline põõsasjas vorm, lehed puhkedes ja ka noorelt telliskivipunased, hiljem järkjärgult roheliseks muutuvad ja määrdunudkollaste täppidega, alakülg kahvatu-punakaslilla; ’Purpureum’ – lehed pealt tumerohelised, alaküljelt tumepurpursed, seemnete lennutiivad rohelised; ’Tricolor’ – lehed tavalised, 5-hõlmased, meenutavad sorti ’Leopoldii’, kuid mõõtmetelt suuremad, harvade kollaste laikudega, noored lehed rohkem pruunikaspunased;
Punane vaher (A. rubrum) kuni 20 m kõrgune aeglasekasvuline puu, laimunaja võra ja õhukese tumehalli tüvekoorega, pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Võrsed helepunased kuni oliivrohelised, läikivad, harvade pruunide lõvedega, paljad. Pungad munajaskoonilised, väikesed, lehearmid kitsad, pungi ümbritsevad. Lehtede sügisvärvus kollasest kuni erkpunaseni. Õied karmiinpunased, vahel kollased, paiknevad kännastes. Viljad kuni 2 cm pikad, paiknevad väga terava nurga all kuni paralleelselt, noorelt erepunased. Sobib haljastuses enam kasutada, külmakindel ja dekoratiivne õitsedes. Ei talu mulla liigset kuivust, kuid talub lühiajalisi üleujutusi. Kevadel varajane mahlajooks, hea meetaim. Meil külmakindel, suuremaid puid on Valgamaal Hummulis, ka Luual, Tallinnas, Järvseljal jm.
Hõbevaher (A. saccharinum) pärineb Põhja-Ameerika ida- ja keskosast, areaalis kuni 25 m kõrgune laiuva võra ja helehalli, pikirõmelise kestendava tüvekoorega kahekojaline puu. Võrsed pruunikad, peened, läikivad, siledad, tumedamate ümarate koorelõvedega. Lehed pealt ererohelised, paljad, alt hõbevalged, noorelt karvased, puhkedes oranzikad. Lehtede sügisvärvus kollane kuni roosakas. Õied ühesugulised, rohekaskollased kuni punakad, lühikestel õieraagudel, õitseb enne lehtimist. Kaksiktiibviljad kaetud tihedalt karvadega, kuni 7 cm pikad, sirpjalt kõverdunud, karvased, valmivad juba suveks ja idanevad hästi. Puud on noorelt kiirekasvulised ja mitte väga nõudlikud pinnase suhtes, kuid eelistavad valgusrikast kasvukohta. Väga varane mahlajooks, magusa mahlaga. Sordid: ’Arbusculum’ – põõsasjas, lehed tavalised, 5-hõlmased, muutuvad sügisel roosakaiks; ’Asplenifolium’ – suur püstise kasvuga puu, oksad pikad ja nõrgad ning veidi allapoole rippuvad; lehed väga sügavate hõlmadega; ’Aureum’ – lehed puhkemisest kuni sügiseni stabiilselt kollased; ’Bicolor’ – täiskasvanud lehtedel matid kollakasrohelised laigud, noortel lehtedel laigud pole märgatavad; ’Curvatum’ – nõrgakasvuline sort, lehed 3-hõlmased, kahe väikese lisahõlmaga lehe alusel, kärbitud või sirge, pearood ja samuti külgrood kõverdunud, noored lehed tipuosas valkjaskirjud; ’Dilaceratum’ – lehelaba täiesti deformeerunud, leheserv ebaühtlaselt lõhkine ja narmaline, tihti hallide ja kollakate triipudega, muidu tumeroheline; ’Nanum’ – kääbusvorm, lehed normaalsed, 5-hõlmased, nõrgakasvuline, keraja võraga; ’Pendulum’ – lehed piki keskmist hõlma sügavate sisselõigetega, enamasti 3-hõlmased, helerohelised, võrsed tugevasti rippuvad; ‘Pyramidale’ – sammasja võraga puu, lehed sügavalt hõlmised, puhkedes õrnroosad; ’Sanguineum’ – lehed tavalised 5-hõlmased, kuid puhkedes veripunased, täiskasvanud lehed eriti tumerohelised.
Suhkruvaher (A. saccharum) on Eestis kuni 20 m kõrgune peenerõmelise, vanemas eas pikkade ribadena kestendava tüvekoorega puu. Võrsed noorelt läikivpruunid, paljad, harvade tumedamate koorelõvedega. Lehed 3-5 hõlmased, hõlmad tipuosas üksikute hammastega, pealt matid, paljad, alapoolelt noorelt paljad kuni karvased. Lehtede sügisvärvus värvikirev – oranzides ja punastes toonides ning puud eriti dekoratiivsed ongi just sügisel. Õied rippuvad, kuni 7 cm pikkustes väheõielistes rohekas-kollakates pöörisjates õisikutes, enne lehtede puhkemist. Kaksiktiibviljad kuni 4 cm pikad, paiknevad teravnurga all. Suhkruvahtra mahl on umbes 3% suhkrusisaldusega. Talub linnade gaase, tahma ja muud saastet üsna halvasti, tänu tugevale peajuurele on tuule- ja põuakindel, noorelt aeglasekasvuline. On varjutaluvamaid liike vahtrate hulgas. Sordid: ’Adirzam’ –20…25 m kõrgune kompaktse võra ja püstiste okstega sort, hiline lehelangetaja; ’Arrowhead’ – kuni 15 m kõrgune kitsaspüramidaalse; ’Barrett Cole’ – sammasja kitsa tiheda võraga kuni 8 m kõrgune tumeroheliste lehtedega sort; ’Cary’ – põhiliigist poole madalama kasvuga kitsaskoonusjas sort, millel külgoksad teravnurga all ülespoole suunatud; ’Louisa Lad’ – kiirekasvuline ovaalse võraga tänavapuu.
Tähkvaher (A. spicatum) kuni 10 m kõrgune puu, enamasti kõrgem mitmeharuline ja tiheda ümara võraga põõsas. Tüve koor õhuke, punakaspruun ja sile. Võrsed noorelt peened, punakaspruunid ja hallikarvased, hiljem paljad. Lehed südajad, alt hallikarvased, sügisvärvid oranzist kuni punaste toonideni. Õied rohekaskollased väikesed kobarõisikutes, pärast lehtimist. Viljad väikesed kuni 2 cm pikad kaksiktiibviljad, paiknevad teravnurga all kuni horisontaalselt. Tähkvaher on Eesti oludes talvele vastupidav, talub varju. Haljastuses võiks senisest enam kasutada, kuna on vähenõudlik mullastiku ja hoolduse suhtes.
Tatari vaher (A. tataricum) pärineb Tatarimaalt. Enamasti kõrgem põõsas, või madalam kuni 8 (12) m kõrgune tumehalli kuni mustja tüvekoorega puu, kasvades Lõuna-Euroopas, Balkanimaadel, Kaukaasias, Krimmis jm. Võrsed on peened, lühikesed ja punakad, kaetud heledamate lõvedega, noorelt karvased. Lehed nõrgalt kolmehõlmased, piklikmunajad, südaja alusega, kahelisaagja servaga, pealt läikivad, rohelised, alt helerohelised, sügisvärv kollane. Õied lõhnavad, rohekad, väikestes sarikpööristes, ühe- või kahesugulised. Tiibviljad noorelt punased, 3…4 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud. Talub varju ja pügamist, vastupidav talvele. Noorelt aeglasekasvuline. Paljundatakse seemnetega, annab ka juurevõsu.
Pärnvaher (A. tegmentosum) kuni 15 m kõrgune pärineb looduslikult Kirde-Hiinast ja Korea poolsaarelt ning Venemaa Amuuri oblastist ja Primorje ning Habarovski kraist, kasvades sealsetes mäestikumetsades. Nimetatud ka amuuri vahtraks. Võrsed noorelt helerohelised, heledate pikitriipudega, paljad. Sügisvärvus kuldkollane. Õied kuni 10 cm pikkustes longus õisikutes, kollased, pärast lehtimist. Viljad paiknevad peaaegu täisnurga all, kuni 3 cm pikad. Tänu toredale triibulisele tüve koorele suurepärane liik haljastuses üksikpuudena, külmakindel ja vähenõudlik ning võrdlemisi varjutaluv.
Milliseid “jaapani vahtraid” saab Eestis kasvatada
- oktoober 2010 Maakodu
Olev Abner, Tallinna Botaanikaaed
„Jaapani vahtrate“ all mõistetakse enamasti esmalt Jaapani aiakunstis tuntuks saanud kämmalvahtrat (Acer palmatum), jaapani vahtrat (A. japonicum), Sieboldi vahtrat (A. sieboldianum), korea vahtrat (A. pseudosieboldianum) ja Shirasawa vahtrat (Acer shirasawanum) ning nende liikide sorte.
Kämmalvaher oma enam kui 1000 sordiga on tuntuim „jaapani vahtratest“. Pehmema kliimaga maades on see liik laialt levinud ja paljud kollektsionäärid koguvadki vaid tema sorte. Sortide kasvukiirus ja mõõtmed on erinevad – on nii põlvekõrguseid kääbussorte kui ka 10 (25) m kõrguseid.
Võra võib olla püstine või laiuv, lehed viie-, seitsme- või üheksahõlmalised, lehtede hõlmade servad madalalt või sügavalt saagjad ja lehtede värvus varieeruda tavalisest „leherohelisest“ kollase ja mustjaspunaseni või olla kirju. Sügisvärvus on paljudel sortidel kirgastes kollakates ja oranžikates toonides.
Kämmalvaher pole Eestis talvekindel. Katsetusi on Eestis tehtud mitmete sortidega ja edukamad on katsed olnud punaselehiste sortidega (’Bloodgood’) ja rohekate lehtedega (’Osakazuki’), halvemad kollaste ja lõhiste lehtedega sortidega. Halva talvekindluse põhjuseks võib olla Eesti lühike suvi, mille vältel taimed ei jõua oma juurdekasvusid talveks ette valmistada ja külmuvad talvel rängalt. Enam edulootust on kämmalvahtra sortide kasvatamisel mere vahetus mõjupiirkonnas (300 m rannast) või linnas majade seinte ääres tuulevaiksetes kohtades, kus sügis kestab kauem.
Külmakindlamad on põhiliigile poogitud sortide taimed. Tihti tuuakse müügile nõrga juurekavaga omajuurseid sortide taimi, mis hukkuvad juba esimesel talvel. Samuti on vastupidavamad suuremad istikud, millel korralikult puitunud varte osakaal on suurem. Paraku on poogitud ja suured istikud kallimad. Kämmalvahtraid on võimalik kasvatada suviti õues olevate nõutaimedena, kuid tavaliselt tekib probleem sobiva talvitumiskohaga, mis peaks olema piisavalt jahe (kuni +5 kraadi).
Teised eelnimetatud vahtraliigid meenutavad kämmalvahtrat. Praegustel katsetel on vähemalt Tallinnas vastupidavaks osutunud jaapani ja korea vaher. Vahetevahel kannatavad need liigid kevadel hiliskülmade all, kuna lehed puhkevad varakult. Sieboldi ja Shirasawa vahtra kasvatamiskogemused on liialt väiksed, et neile hinnangut anda.
Istutamisajaks Eestis on parim kevad, sest siis jõuab kaugemalt sissetoodud taim meie looduse rütmiga harjuda. „Jaapani vahtrad“ nõuavad nõrgalt happelist (pH 4.5/5.0) kuni neutraalset (pH 7.0) mulda. Lubjarikkal kõrge pH-väärtusega mullal jäävad taimed kiratsema. Sobivaim on liivsavimuld. Mulla reaktsiooni saab langetada neutraliseerimata turba lisamisega. Raskemasse mulda tuleks juurde segada jämedat liiva ja kivikesi. Liigniiskust „jaapani vahtrad“ ei talu. Hea on taimede istutamine väikestele küngastele (kõrgus kuni 0.5 m) või suurematele nõlvadele, millelt liigvesi ära valgub. Tasasel alal võiks juurte alla tekitada lubjavabast kruusast umbes 10 cm tüseduse drenaažikihi. Taimede juurekava on pinnapealne, tihe ja üsna paljude peenikeste juurtega, mistõttu tuleks taimede alune multšida sobiva materjaliga (peenikese koore- või oksapuruga, kiviklibuga). See takistab pinnase tihenemist ja stabiliseerib veerežiimi. Väetada võiks vahtraid pikaajalise mõjuga nn. osmokootväetistega aprilli lõpus ja mais. Kasvukoht peaks olema tuulevaikne, liiga tuulises kohas kipuvad vahtrate lehed pruunistuma.
Kui „jaapani vahtraid“ on vaja lõigata, tuleks seda teha suvel kasvuperioodil, sest sügisel ja talvel tehtud lõikekohad nakkuvad kergesti närbumistõbe põhjustavate seentega (Verticillum) ja puude harud võivad kuivada.
Taimedest sobivad „jaapani vahtratega“ kokku põõsastest rododendronid, püsikutest hostad, tiarellid, sõnajalad.
„Jaapani vahtrate“ sobivad kasutuskohad on kiviktaimlad (suured kivid salvestavad päeviti soojust ja pakuvad tuulekaitset), metsa-aed (suurte puude all saab leida sobiva kaitstud istutuskoha) ja varjuaed (tavaliselt kaasneb varjuga ka tuulevaikus). Ja muidugi jaapani aed.
