Vägihein (Verbascum) on 360 liigiga enamasti kaheaastaste, kuid ka mõningate üheaastaste taimede ja puhmaste perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonnast. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Neid iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega. Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Õied paiknevad varre tipus pikas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged. Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30-100 cm. Kasvuks vajavad nõrgalt aluselist toitainetevaest pinnast ja päikeselist kasvukohta. Toitaineterikkas pinnases kasvavad taimed suureks ja vajavad siis kaitset. Paljundatakse enamasti seemnetega, kuid püsikuid ka puhma jagamise teel. Kui külvatakse seemned kevadel aprillis-mais, õitseb juunist augustini, kuid kui külvata juulis-augustis, hakkab õitsema järgmise aasta mais. Seemned idanevad 18-21°C juures 15-20 päeva. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V. nigrum).
Must vägihein (Verbascum nigrum L.) kuulub sugukonda mailaselised, perekonda vägihein. Rahvapärased nimetused on üheksaväeline, üdisma, hobuse-lõvirohi, metsatubak. Mitme- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5…1,5 (1,7) m. Mõlemasugulised kaheli õiekattega raolised õied. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks. Kroon on kollane, läbipaistvate täpikestega ja väljastpoolt tähtkarvadega kaetud. Tolmukaniidid violetsete näsajate villkarvadega kaetud. Õied on koondunud puntidena varre tippu 20…40 (65) cm pikkusesse kobarõisikusse (1/2…1/3 kogu varrest), vahel see haruneb alumises osas (harude alusel kõrglehed). Õitseb juunist augustini, putuktolmleja. Elliptiline kuni äraspidimunajas 4…7 mm pikkune paljuseemneline kupar. Seemned valmivad septembris. Esinevad nii juurmised kodarikulehed kui ka varrelehed. Pealt on lehed tumerohelised, sageli paljad, alt heledamad, paljad või valgeviltjad. Kodarikulehed on munajad kuni elliptilised, südaja, sageli ebasümmeetrilise alusega, leht aheneb sujuvalt tömbiks tipuks. Laba pikkus 10…25 cm, laiusest 2 korda suurem, rootsu pikkus 4…11 (18) cm. Leheserv ebaühtlaselt täkiline. Varrelehti on tavaliselt 5…8. Neist alumised on kitsalt tiivulise rootsuga, ülemistel kaob roots lõpuks hoopis. Varrelehtede kuju on munajas kuni munajassüstjas, harvem kolmnurkjas või pikalt teritunud tipuga, alusel munajas kuni südajas, serv täkiline, tipp tömp. Alumiste varrelehtede pikkus on 8…30 cm, laius 3…14, ülemistel vastavalt 2,5…9 ja 0,5…5 cm. Püstine, punakas, ülemises osas vaoline vars. Tavaliselt lihtne, vahel tipuosas lühikeste õisi kandvate harudega. Kaetud enam või vähem tähtkarvadega. Taimel on sügavale ulatuv sammasjuurestik, juurtel on mükoriisa. Paljuneb seemnetega. Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis ja Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, kuid ei esine kunagi massiliselt. Esineb sagedamini jõekallastel, teeservadel, nõlvadel, kõrgendikel, parkides ja aedades, harvem loo- ja pärisniidul, raiesmikel ja põõsastikes. Eelistab kuivi lagedaid kasvukohti, kergemaid muldi. Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Juurtel on mükoriisa. Kannatab sageli jahukaste all. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Lehed sisaldavad suhteliselt rikkalikult vitamiini C, kuid kariloomad teda ei söö. Venemaal on kasutatud teatud vodkaliigi valmistamisel. Kasvatatud ilutaimena. Vähese eristamisoskuse tõttu on tarvitatud ravimtaimena nagu üheksavägist, kuid musta vägiheina raviomadused ei ole märkimisväärsed. Sisaldab putukaid surmavat mürki.
Must vägihein paistab juba kaugelt silma. Põhjuseks on tema kõrgus ja pikk erekollane õisik. Vahel moodustab musta vägiheina õiekobar peaaegu poole kogu taime pikkusest. Must vägihein võib aga sirguda üle pooleteise meetri pikaks. Ta kasvab sagedamini teeservadel, jõekaldail, lagedamatel ja kuivematel aladel.
Vägiheina nimi on mitmete väiksemate muudatustega tuntud kogu Eestis. Kuid enamasti ei teata, et meil kasvab kaks vägiheinaliiki. Teine on üheksavägine (Verbascum thapsus). Nende eristamine on tähtis seepärast, et üheksavägine on laialt levinud ravimtaim, must vägihein aga on selleks vähesobiv. Olgu siis siinkohal öeldud, et musta vägiheina vars on punakas ja vaoline, mitte aga tiivuline, lehed pealt peaaegu paljad, tumerohelised ja katavad vart hõredalt. Üheksavägise lehed on aga nii pealt kui alt tihedalt vilditaoliselt hallide karvadega kaetud, neid on varrel lugematul hulgal. Üheksavägise lehed laskuvad veidi vart mööda alla, musta vägiheina lehed on peaaegu rõhtsalt. Kuna must vägihein ei sobi kasutamiseks ravimina, siis ei sobi talle ka kuigi hästi nimi vägihein, sest just suurest väest ihuhädade vastu on see sellele taimeperekonnale antud.
Samas on aga mustal vägiheinal ka üks kasutusala, mida üheksavägisel pole. See tuleneb tema mürgisusest. Kuid mürgine pole ta mitte inimestele, vaid putukatele. Nii võibki igaüks musta vägiheina katsetada kui küllaltki ohutut putukamürki. Äraõitsenud vägiheinte pikki varsi on kasutatud ka tõrvikute valmistamisel. Selleks kasteti nad eelnevalt pigi ja tõrva sisse.
Kuid nagu öeldud, paistavad esmalt silma tema pikad õiekobarad, sest must vägihein on ümbritsevatest taimedest harilikult kõrgem. Õite ilu on mõeldud tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, kuid ega inimesedki musta vägiheina alahinda. Mitmel pool kasvatatakse teda ilutaimena. Seejuures on õied huvitavad ka lähedalt vaadates. Need meenutavad veidi lõvilõua õisi, on vaid enam avatud. Sellest ka rahvapärane nimi “hobuse-lõvirohi”. Kuid musta vägiheina õite kroonlehed ei ole lihtsalt kollased, vaid kohati võib näha läbipaistvaid laigukesi. Eriti omapärased on tolmukad. Need on tihedalt kaetud lillakate violetsete karvakestega. Nii tekib musta vägiheina õites huvitav mitmekesine värvidemäng.
