Ülane

 

Ülane (Anemone) mürgiste püsikute perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Ülase perekonda kuulub umbes 150 erinevat liiki, mis looduslikult kasvavad kogu maakeral, peamiselt aga põhjapoolkera paraskliimaga aladel. Eestis kasvab looduslikult kolm liiki: võsaülane (A. nemorosa), kollane ülane (A. ranunculoides) ja metsülane (A. sylvestris). Ülaste liht- ja täidisõied on valged, roosad, hele- ja tumepunased, sinised ja lillad. Aedades kasvatatakse erinevaid ülase liike ja neist aretatud sorte. Ülaseid võib jaotada kahte suurde rühma: mugulsibulatega paljunevad ja risoomidega paljunevad. Eestis looduses kasvavad ülased on risoomülased, millest aretatud eri värvitoonides ja ka täidisõielisi sorte kasvatatakse aedades. Nii liikide kui sortide puhmaste kõrgus on ca 35…50 cm ja õitsevad olenevalt liigist ja sordist aprillist juunini. Risoomülased eelistavad niisket toitaineterikast pinnast ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Puhmaste kõrgus antud liikidel ja nende sortidel on keskmiselt 60…100 cm koos õisikuvartega. Õitsevad alates juulist – augustist külmadeni. Õite värv varieerub eri sortidel valgest roosa ja punaseni ning on ka pooltäidis ja täidisõielisi sorte.

Kimpülane (A. narcissiflora) moodustab kena ca 50cm kõrguse puhma ja valged õied on tal koondunud  3…8 kaupa kimpudesse varre tipus. Levinud kogu põhjapoolkera parasvöötmes ja on hea vastupidavusega meie talvedele. Seni kahjuks vähe kasutamist leidnud.

Lõhislehine ülane (A.multifida) on Põhja-Ameerikas looduslikult kasvav taim, mis on eelmisest madalam ja õitseb varem – mais. Viimasest on levinud just punaseõielised sordid, mis kasvukõrguselt jäävad vahemikku 20…40 cm. Esineb ka valgete ja kreemikate õitega teisendeid ning sorte. Talvekindluse poolest väärib Eestis senisest rohkem kasutamist.

Värdülane (A. hybrida) ehk aed-ülane. Siia rühma on koondatud hübriidse päritoluga risoomülased, mida aedades üsnagi rohkelt kasvatatakse. Vajavad heaks edenemiseks viljaka pinnasega parasniisket ja kergelt varjutatud kasvukohta. Tavaliselt on nad pika õitsemisajaga vastupidavad püsililled, mis sobivad ka vaasililleks, püsikute peenra taimeks ja looduslähedastele istutusaladele. Sordid: ’Honorine Jobert’ – puhasvalgetel suurtel õitel on pisikesed kollased südamikud, kasvukõrgus 85 cm, sobi kasutada haljastuses suurtel pindadel, samuti konteineraianduses; ’Köningin Charlotte’ – pooltäidisõied on roosad, kollane südamik, hõlpsasti kasvatatav hea vastupidavusega sort, kasvukõrgus 85 cm; ’Lady Gilmor’ – säravroosad kollaste südamikega õied ja värskerohelised servadest säbrulised lehed, kasvukõrgus 70 cm, sobib aeda, haljasaladle ja konteineraiandusse; ’Ouvertüre’ – kuni 80 cm kõrguseks kasvav rohkelt lillakas-roosasid õisi pakkuv pika õitsemisajaga looduslähedastele istutusaladele sobiv sort; ’Pamina’ – roosakaspunaste pooltäidisõitega, varred püstised, tugevad, kasvukõrgus 75 cm; ’Serenade’ – suurte pooltäidisõitega roosaõieline 85 cm kõrguseks kasvav sort; ’Whirlwind’ – pooltäidisõied on puhasvalged, südamik kollane, hea taim haljasaladele ja looduslähedase väljanägemisega istutusaladele, kasvukõrgus 95 cm.

Hubei ülane (A. hupehensis) olenevalt sordist 40…100 cm kõrguseks kasvav narmasjuureline suve lõpul ning sügisel õitsev taim, mida on leitud looduslikult Hiinas ning Jaapanis. Püstised harunevad varred kannavad suuri valgeid või erinevates roosades toonides õisi. Hubei ülane on risoomülaste seas üks hilisemaid õitsejaid. Õitsemisjärgselt ilmuvad kohevil udemelised seemnised. Jaapani ülase (Anemone hupehensis var. japonica) nime all tuntakse ka üht hubei ülase teisendit, mille õitel on rohkem kroonlehti. Sortidest kasvatatakse aedades: ’Hadspen Abudance’ – populaarne 60 cm kõrguseks kasvav kultivar, õite kroonlehed on vahelduvalt hele ja tumeroosad; ’Prinz Heinrich’ – kasvukõrgus 65…80 cm, õied sügavroosade kroonlehtede ja kollase südamikuga, kasvult püstine, väga rikkalikult õitsev sort, mis moodustab laiuvaid puhmaid; ’September Charm’ – väga õiterikas roosaõieline sügisene õitseja, kasvukõrgus 90 cm.

Metsülane (A. sylvestris) on lihakavarreline risoomide abil leviv hea talvele vastupidavusega taim. Kasvukõrgus kõigub 15…30 cm vahel, hiliskevadel kannab valgeid healõhnalisi õisi, mis on veidi rippuvad. Pärast õitsemist tekivad kohevad udekarvased seemnised. Sordid: ’Elisa Fellmann’ – väga ilusate suurte valgete täidisõitega sort; ’Grandiflora’ – suurte rippuvate õitega kena taim; ’Macrantha’ – suured valged veidi tassikujulised õied on kollaste südamikega, väga kompaktse kasvukujuga, kõrgus 35 cm.

Viltjas ülane (A. tomentosa) mõningate autorite järgi loetakse jaapani ülast hubeiülase alamliigiks, aedades jaapani ülasena tuntud liiki aga värdülaseks. Viltjas ülane sarnaneb hubei ülasele olles viimasest lopsakama lehestikuga ning õitsemiselt pisut varajasem. Eestis on enim levinud sort ’Robutissima’ – kasvukõrgus 85 cm, õied lillakasroosad, lihtsad, ilusate kollaste südamikega, üks varajasemaid õitsejaid risoomülaste seas.

Kroonjas ülane (A. conoraria) liht- ja täidisõielised sordid õitsevad juunist kuni oktoobrini. Õite värviskaala on väga lai, sinna ei kuulu aga kollane toon.  Taimede kõrgus on keskmiselt 20…35 cm. Nad eelistavad päikesepaistelist kasvukohta ja vett läbilaskvat, hästi kõdunenud huumusmulda, ei talu värsket sõnnikut. Varajasema õitsemise ning pikema õitseaja saavutamiseks võib taimed kevadel pottides ette kasvatada istutades nad kasvukohale maikuu lõpul, kui öökülmade oht on möödas. Istutussügavus võiks olla 5 cm ning istutusvahekaugus 10 cm. Sügisel öökülmade tulekul võtke mugulad üles ja laske neil kuivada. Kuivanud mugulatel lõigake ära juuretipud ja varred. Olge hoolas, et te seejuures ei vigastaks pungi. Säilitage mugulaid kuivas ruumis temperatuuril 6…10^o C. Soojemas kasvukohas, maja lõunapoolse seina ääres võib kroonjad ülased jätta talveks kasvukohale, kuid sel juhul tuleb nad kindlasti katta puulehtede, kuuseokste, õlgede või turbaga. Kroonjad ülased sobivad üksikult või rühmana madalate püsilillede vahele, kivide lähedusse ja veekogude äärde. Sorte: ’De Caen’ – Eestis hästituntud lihtõitega erinevates säravates värvitoonides rikkalikult kaua õitsev sort, pehmetel talvedel võib isegi katte all talvituda. Sellisel juhul alustab õitsemist juba kevade lõpul; ’St Brigid’ – säravates värvitoonides täidisõieline sort, eelmisest veidi külmaõrnem ega talvitu tavaliselt kasvukohal, pika õitsemisajaga rikkalikult õitsev suurepärane ja hästituntud aiailutaim.

Õrn ülane (A. blanda) on Eesti talvedele vastupidav varakevadel õitsev madalakasvuline (kõrgus 10…15 cm) mugulsibullill, mis sobib kasvatamiseks püsilillepeenras ja mujal. Õied paiknevad lühikestel püstistel vartel lehestiku kohal ning on toonilt valged, sinised, lillad või roosad. Pinnase suhtes pole nõudlik, kasvab hästi nii päikesepaistes kui poolvarjus. Talvekate on soovitatav eelkõige lumeta talve korral. Kuna õitseb varakevadel, istutatakse tema mugulsibulaid sügisel augustis-septembris. Kui istutate õrnad ülased kord aeda, annavad nad hiljem rohkesti isekülvi. Sordid: ’Atrocaerulea’ – sügavsiniste õitega; ’White Splendour’ – teistest sortidest kõrgem ja suuremate õitega, õied valged kuid roosavärvilise südamikuga.

Teekond ülasest villülaseni.

Villülased – kas keegi eksklusiivne uustulnukas ülaste perekonnas? Tegelikult on nad ammutuntud sügisülased – meie vanad tuttavad!

 

Tekst ja fotod Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

Võttes teemaks ülased – jätkub juttu kauemaks. Tegemist on väga kirju seltskonna aiailu ja loodusaia taimedega. Vürtsi ja intriigi lisavad ülaste taimeperekonnast rääkides botaanikute märkimisväärsed ümberkorraldused taimenimedes seoses asjaoluga, et geeniteaduse arenedes tahetakse taimede klassifikatsioon kohendada vastavusse nende tegeliku põlvnemise järgi. Paljud liigid on viimastel aastatel saanud uue perekonnanime. Kes soovib rohkem nimede kohta teavet, võib seda ise uurida eestikeelsete taimenimede andmebaasist aadressil www.taimenimed.ut.ee

Parema arusaadavuse eesmärgil ei käsitle me käesolevas kirjutises kogu ülastega seonduvat virr-varri, vaid astume edasi väikeste sammudega. Täna vaatleme taimeperekonda villülased (Eriocapitella), mis ei ole eriti liigirohke, kuid seevastu pakub aias rikkalikku õite ilu hilise sügiseni välja.  Viimati mainitud asjaolu peaks villülaste fännklubisse tooma juurde hulgaliselt  tavalisi aiapidajaid, linnaaednikke, haljastajaid ja muid rohetegijaid, kellel on vahel tekkinud küsimus, kuidas on võimalik sügiseses koduaias või linnapargis muuta istutusalad kauniks ja õite rikkaks ajal, mil kirkaid värve rohealadel napib.

Asjakohane on mainida, et villülased on rohtsed õistaimed, kuuluvad omanimelisse perekonda, tulikaliste sugukonda, tulikalaadsete seltsi ja kaheiduleheliste klassi. Varem on villülast kutsutud aedülaseks, jaapaniülaseks, sügisülaseks ja hübriidülaseks. Peab nentima, et selline ’nimede siia-sinna loksutamine’ tekitab paratamatult segadust. Muudatustega taimenimedes tulevad tavaliselt kiiresti kaasa botaanikaaiad. Tunduvalt aeglasem reageerija on kaubandus. Põhjus ilmselt selles, et kaubandus koosneb paljudest erinevatest lülidest; aretaja/hübridiseerija, tootja/paljundaja, hulgimüüjad, edasimüüjad, teised turuosalised. Ja olgem hoiatatud: suure tõenäosusega pole segadustest puutumata ka käesolev lugu. Seda mitte tahtlikult põhjustades, vaid autor ei pruugi kõikide villülaste ümbernimetamistega kaasnevate muudatustega kursis olla. Rõõmuga võtan vastu kõik lugejate asjakohased täpsustused.

Aga nüüd villülaste juurde:

Ajalugu. Esimesed andmed villülaste kultuuris kasvatamise kohta pärinevad Hiinast Tangi dünastia ajast esimese aastatuhande teisest poolest. Hiinast levis taim Jaapanisse ja Koreasse. Euroopasse sattus villülane tänu taimeuurija Robert Fortune-i-le, kes tõi selle 1843-ndal aastal Hiinast Inglismaale. Tollal kandis taim jaapani ülase väärikat nimetust. Euroopa aednikud ristasid jaapani ülase esmalt viinapuulehise villülasega ja hiljem ka viltja villülasega, mille tulemusena saadi palju erinevates heledates ja roosakates toonides hübriide, millest osad olid liht-, pooltäidis või isegi täidisõitega, kusjuures mõnedel neist olid ka tupplehed värvunud. Siitpeale algasid ka segadused nimedes, millele õnneks on selgus lähiaastatel salvestumas. Villülaste Eestisse jõudmise aeg pole täpselt teada. Arvata on, et esmalt võidi seda taime kasvatada mõnes taime- ja reisihimulise mõisniku aias või pargis. Niipalju kui mina oma lapsepõlve ajas tagasi mäletan, olid need minu vanavanemate aias kogu aeg olemas olnud. Mäletan aega möödunud sajandi kuuekümnendate teisest poolest alates. Tänapäeval on villülased eesti aiapidajate südames võitnud kätte kindla koha, neid kasvatatakse paljudel istutusaladel. Kuid ruumi jagub rohkemaks.

Valgustingimused. Villülased eelistavad pikaajaliseks rikkalikuks õitsemiseks valguserohket kasvukohta. Nad taluvad enamasti ära ka kerge varju, näiteks keskpäeval üle libiseva puuvõrast tingitud päikese pausi. Hilissügisese õitsemisajaga villülaste jaoks võib olla kriitilise tähtsusega suve jooksul kogutud päikesetundide arv. Seepärast tasub Eestimaa oludes taimed istutada päikeselisele kasvukohale, et õitsemise tulemus oleks sügiseselt hallil ajal kvaliteetsem. Lõunapoolsetes maades võivad nad rohkem varjus olla. Võimalik, et kliimamuutused soosivad Eestis villülaste senisest laialdasemat kasvatamist.

Kasvukoht. Üldteada on asjaolu, et mida hilisem õitseja, seda vajalikum on soe ja külmade tuulte eest kaitstud kasvuala, kus saaksid piisava energiaga suvel edeneda väärtuslikud õiepungad. Külmad tuuled puhuvad tavaliselt põhja ja ida suunast. Mainitud ilmakaarte poolt võiks taimi kaitsta majasein, plankaed, okaspuu hekk või mõni muu tuule eest kaitset pakkuv tõke. Villülaste puhul pole see nende talvitumise ja ellujäämise seisukohalt küll ilmtingimata ka vajalik, kuid teades meie heitklikke ilmastikuolusid, võib mõnel aastal aidata oluliselt kaasa rikkalikkumale õitsemisele. Villülased taluvad üsna hästi ka kõrgekasvuliste põõsaste ja madalakasvuliste puude juurekonkurentsi. Minu aias edenevad nad suurepäraselt ja õitsevad rikkalikult õunapuude ja sõstrapõõsastega koos kasvades. Samas võib juhtuda, et liigselt varjulisel kasvukohal võivad taimede õisikuvarred jääda nõrgaks ja lamanduda. Selline pilt ei ole kena. (Lisada vastav foto)

Eluiga ja kasvuruum. Villülased on pikaealised, kiirekasvulised, soodsate kasvutingimuste korral juurevõsude abil jõudsalt levivad püsililled, kes võivad samal kohal kasvada palju aastaid, vahel isegi aastakümneid järjest ilma, et nende õitsemine oleks kuidagi häiritud. Villülastele tuleks istutamisel jätta piisavalt kasvuruumi. Neid võib kasvatada suuremates või väiksemates gruppides või ka üksikasetuses. Hea oleks villülaste gruppe või üksiktaimena kasvatatavaid erinevaid liike ja sorte mitte istutada üksteisele liiga lähedale, vaid jätta vahedeks meeter ja soovitatavalt rohkemgi. Nimelt annavad nad hõlpsasti isekülvi ja levivad edasi lisaks ka maa-aluste juurevõsudega, siis lähestikusel paiknemisel on oht, et mingil hetkel osutuvad erinevad sordid lootusetult üksteisest läbi põimunuks. Kas seda lubada, oleneb juba konkreetse aiapidaja eelistustest ja istutusala eesmärgist. Kui aias ruumi on, siis miks ka mitte korraldada üks vahva villülaste MIX. Mida suurem, seda uhkem. (Lisada vastav foto)

Muld. Valdav osa aias kasvatatavatest villülastest eelistab keskmise viljakusega alaliselt parasniisket pinnast. Seda eelkõige oma suhteliselt pinnalähedase juurestiku tõttu. Liiga kuival kohal võivad taimed niiskuse puudusel jääda kängu ja hiljem kehvasti õitseda. Paremini sobivad savisel alusel asuvad mullad, mis hoiavad pinnases taimedele olulist niiskuse varu ka pikematel põua perioodidel. Liigniiskeid kohti tuleks villülaste kasvatajatel vältida. Selliseid lohke ja madalaid kohti, kuhu koguneb lumesula ja sadevesi ning püsib seal kaua. Soine pinnas villülastele ei sobi, samuti liiva ja kruusarohked päikeselised nõlvakud.

Hooldamine. Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on umbrohu kitkumine taimede ümbert, pinnase kobestamine ja vajadusel õisikuvarte toestamine. Kui kasvukoht on õigesti valitud ja pinnase omadused vastavad taimede kasvunõuetele, siis kastmise ja väetamisega pole suurt vaja tegeleda. Samas võivad taimed pikematel põuaperioodidel vajada korralikku kastmist. Villülaste väetamise puhul soovitan järgida enamiku püsilillede puhul kehtivat reeglit: kui tootja juhendi kohaselt tuleks kevadel ja suvel taimedele panna väetist näiteks 40 grammi ruutmeetrile, siis teie pange 20 grammi ehk pool soovitatud normist. Seejärel tuleks jälgida väetamise mõju taimede kasvule. Julgemini võib kasutada sügisväetisi, milles lämmastiku sisaldus on väike või väga väike või puudub üldse. Kui leidub hästi lagunenud komposti, siis selle mulda segamisel villülaste kasvukohas lilled tänavad teid rohkete õitega. Soovitus – pange väetist väike naisterahva peotäis taime kohta, tasub algajal aiapidajal jätta tähelepanuta. Lugeda tuleb ikka pakendi juhiseid. Kogemustega aiapidaja saab aru küll, millest jutt. Sellise väetamise korral võib minna niipidi või naapidi.

Paljundamine. Villülastel on üsna pinnalähedane juurekava, mistõttu neid on hõlbus vajadusel välja kaevata. Parim viis koduaia tarbeks paljundamiseks sordiomaste tunnuste säilitamisega on juurepuhmiku jagamisega kevadel, kui kasvuperiood on alanud. Samuti on seda lihtne teha noorte juurevõsudega kogu suve vältel. Tootmisaedades saab suurema arvu järglaste korraga saamiseks kasutada ka juure- ja varrepistikutega paljundamise meetodit. Selleks on soovitav juurestikusüsteemi küttega spetsiaalse lava olemasolu, mida koduaiapidajatel pole otstarbekas omada. Pistikute juurutamiseks piisab ka pisikese toakasvuhoone või läbipaistva kattega külvikarbi olemasolust. Seemnetega villülaste paljundamine kodustes tingimustes on samuti üsna tüütu ettevõtmine ja on mõistlik jätta professionaalidele. Aga ära proovida tasub ikka.

Tuhande taime saamiseks kulub umbes üks gramm seemneid. Grammi hind olenevalt müüjast ja seemnete kvaliteedist jääb 30-50 euro vahele. Seemneid võib ka ise varuda. Villülase seemned idanevad kiiresti 1-2 nädalaga. Kui idanemine pole toimunud 3-4 nädala jooksul, siis tuleb külvidele võimaldada 2-4 nädala pikkune külmaperiood.

Head naabrid. Villülaste head naabrid on kevadel õitsevad sibullilled, näiteks krookused, nartsissid, tulbid ja mitmed teised, kes loovad õieilu juba varakevadel ja kannavad õitsemise teatepulga maikuu lõpuni välja. Pojengid, hostad, astilbed aitavad üle elada juuni-juuli selliselt, et istutusalal oleks kena välimus. Järgmisena võiksid mängu tulla aed-päevaliiliad, kes lõpetavad enamasti õitsemise augustikuu teisel poolel ja kellelt õitsemisjärje võtavad üle sügisülased. Viimaseid võib kombineerida ka ilupõõsastega, astritega ja paljude teiste püsililledega, kellega kasvunõuded on sarnased villülaste omadele. Igaks juhuks mainin, et erinevaid aiataimi koos villülastega kasvatades tähendab see aiapidajale vastutust korraldada regulaarselt taimedevahelist konkurentsi.

Kasutamine. Villülased sobivad väga mitmesugustele istutusaladele. Neid võib kasvatada nii üksikasetuses kui ka suuremates ja väiksemates gruppides. Kõrgekasvulised liigid ja sordid sobivad aeda, kuid madalakasulised on hea valik lisaks ka potis viljelemiseks. Villülased pakuvad häid pika vaasipüsivusega lõikeõisi, sobivad lilleseadetesse. Eriti nägusad on nad avarate maakodude ümbruses ja valgusküllastes linnaparkides suurendades sealset elurikkust, kui meelitavad kohale mitmesuguseid putukaid. (Lisada foto kärbes õiel). Kõige paremini avaldub nende mõju kohtades, kus on ruumi ja avarust kasvamiseks. Perfektseks eesaialilleks linnakodu väheldases aiaruumis see taim just parim lahendus ei ole. Pigem tasub valida kasvukohaks tagaaia kaugemad sopid, eriti just hajali asustusega maapiirkondades, kus krunt ei külgne vahetult naabri koduaiaga. Sellises kohas, kus nemad kedagi ei sega ja neid keegi ei sega, hakkavad villülased peale mõnede aastate jõuvarude täiendamist elama justkui oma elu. Nad võivad moodustada koloonia, mida on mõnus aegajalt ise vaatamas käia ja tore uhkeldada oma sõprade ning külaliste ees.

NB! Toitumisteave. Nagu enamiku tulikaliste puhul, ükski villülaste taimeosa ei ole söödav. Allaneelamisel kergelt mürgine. Hea lapsevanem, näita taimi kindlasti ka lastele ja selgita, et kõik ilus ei ole tervislik, kui seda suhu pista.

 

Enamik ülaseid sisaldab ainet protoanemoniin, mis ärritab tugevalt suud, seedetrakti limaskesta ja nahka. Toksilised annused võivad põhjustada iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, madalat vererõhku. Piisavalt suurte annuste tarbimise korral võivad tekkida hingamishäireid. Taimede kuivamisel laguneb protoanemooniin anemoniiniks, mis ei ole ärritava toimega.

Rahvameditsiinis ja ülemaailmses etnomeditsiinis on pikka aega kasutatud tulikaliste sugukonda kuuluvaid ülaste taimeperekonna mõningaid liike. Ülase taimedes on leitud mitmesuguseid ravimühendeid, eriti triterpenoidseid saponiine, millest mõned on näidanud vähivastast toimet.

Kauaaegse aednikuna mina ei soovita kodus ülaste raviomadusi proovima hakata. Kindlam on vajadusel apteegist läbi astuda ja arstiga nõu pidada.

Nope Sulev Savisaare Facebooki postitusest grupis Haruldaste taimede kogujad 14.10.24.

Sügisel õitsevad kõrgekasvulised ülased ei sobinud pärilikkuse poolest enam ülase (Anemone) perekonda. Seetõttu tõsteti nad 4. aprilli 2023 nimekomisjoni koosolekul ümber Eriocapitella perekonda, mis sai nimeks villülane. Nii ongi meil nüüd olemas

Eriocapitella hupehensis (Anemone hupehensis), hubei villülane (hubei ülane),

Eriocapitella ×hybrida (Anemone ×hybrida), hübriid-villülane (hübriidülane),

Eriocapitella japonica (Anemone japonica), jaapani villülane (jaapani ülane),

Eriocapitella tomentosa (Anemone tomentosa), viltjas villülane (viltjas ülane),

Eriocapitella vitifolia (Anemone vitifolia), viinapuulehine villülane (viinapuulehine ülane) jm. villülased.

  Hubei villülane.

Mingil perioodil tuntud ka kui jaapani ülane. Kergesti kasvatatav parasniisketel keskmise läbilaskvusega muldadel täispäikeses kuni osalises varjus. Eelistab viljakaid, ühtlaselt niiskeid, huumusrikkaid, neutraalseid kuni nõrgalt aluselisi muldi. Õisikuvarred kipuvad liiga varjulisel kasvukohal lamanduma. Ka liigselt tuuline paik pole hea.  Multšimine eesti oludes teeb taimele head ja aitab paremini talvituda. Hubei villülane on uuel kasvukohal üsna aeglane kohaneja. Tema kohta sobib hästi ütlus: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Soodsate kasvutingimuste korral võib aja jooksul piisava kasvuruumi olemasolul moodustada suuri kolooniaid. Paljundatakse jagamise või juurevõsude abil. Seda on üsna lihtne teha, sest hea istutusmaterjali saamiseks pole vaja sügavalt kaevata.

Kasvukõrgus jääb tavaliselt vahemikku 60-80 cm. Mõnedel sortidel ka 120 või rohkem cm.  Õitsemisaeg jääb vahemikku augustist kuni sügiseste külmadeni välja.

Mõnel pool on hubei villülast kutsutud ka tuulelilleks. Selleks on põhjust andnud taime pikkade graatsiliste õisikuvarte veetlev tuules õõtsumine. Hiina keeles nimetatakse seda dǎ pò wǎn huā huā, mis tähendab “katkine kausilill”, ka „murtud kausilill“.

Tõsiselt võetavaid kahjustajaid leidub looduses vähe ja neid tuleb harva ette. Lehestikul võib esineda lehelaiksust, hahkhallitust, jahukastet ja leheroostet. Tavaliselt ulatuslikke kahjustusi need haigused ei põhjusta. Putukate puhul tasub tähele panna röövikuid, kärsakaid, kirpe ja nälkjaid. Ka need kahjurid pole sügisesel õitsemisperioodil kuigi aktiivsed. Laushävingut ei põhjusta need ka suvel.

 

Tuntuimad sügisülaste kultivarid.

’Andrea Atkinson’ valged pisut kausjad lihtõied, kasvukõrgus keskmiselt 90 cm, õitseb augustist oktoobrikuu külmadeni.

’Bressingham Glow’ kuni 100 cm kasvukõrgusega augustist sügiskülmadeni kestva õitsemisega sort. Purpurroosad liht- kuni pooltäidisõied.

’Elfin Swan’  heledates toonides lihtõied, kasvukõrgus umbes 50 cm, õitseb alates juuli teisest poolest ja augustist

’Hadspen Abudance’ kuni 60 cm kõrgune, õied heledamad ja/või tumedamad roosad.

’Honorine Jobert’ kuni 120 cm kõrgune, liht- kuni pooltäidisõied on valged, pöördel kahvaturoosad, õiekroonlehti 6-9 tk. Väga populaarne ja laialdaselt levinud sort.

’Königin Charlotte’ roosad liht- kuni pooltäidisõied, kasvukõrgus keskmiselt 70 cm, õitseb alates augustist.

’Margarete’ kuni 90 cm kõrgune, pooltäidis kuni täidisõied on roosad kuni kahvaturoosad.

’Overtüre’ õrnroosade kohevalt kausjate õitega sort keskmise kasvukõrgusega 100 cm, varajane õitseja, alustab juulis.

’Pamina’ purpurselt punased veidi kausjad õied, kasvukõrgus 50-60 cm, alustab õitsemist augustis

’Praecox’ keskmise suurusega kausjad õied on purpurselt roosad, kasvukõrgus 60-80 cm, alustab sageli juba juulis õitsemist

’Prinz Heinrich’ pisut hilisem, tema kohevalt kausjas õies leidub kuni kümme sügavroosat õiekroonlehte. Tuntud ja laialdaselt levinud aiapidajate lemmik teiste sügisülaste seas.

’Robustissima’ heleroosade kausjate õitega kõrgekasvuline (kuni 130 cm) sort, õitseb alates juulist oktoobrini.

’Rosenschale’ sügavroosad kausjad lihtõied, kõrgus ca 90 cm, augustist oktoobrini

’Septemberglanz’ kohevalt kausjad õied on õrnalt violettroosad, kasvukõrgus ca 100 cm, õitseb vahel juba juulist.

’September Charm’ kuni 75 cm kõrgune, heledates roosades toonides õied, paiknevad vahel pooleldi rippuvas asendis kaarduvatel vartel.

’Serenade’ keskmiselt roosade kohevalt kausjate õitega sort, õitseb augustist sügiskülmadeni, kasvukõrgus ca 110 cm

’Whirlwind’ väga ilusate kriitvalgete pooltäidisõitega sort, kasvukõrgus kuni 110 cm, õitseb augustist oktoobrikuisete külmadeni.