Türnpuu (Rhamnus catharcticus L.)
Harilik türnpuu on türnpuuliste (Rhamnaceae) sugukonda türnpuu (Rhamnus) perekonda kuuluv madal puu või kõrge põõsas. Teaduslikult kirjeldas türnpuud esimesena Linnaeus, andes talle nimeks R. catharticus, aga hiljem selle õigekirja muudeti, sest Rhamnus on ladina keeles naissoost sõna.
Rahvapärased nimetused: türnapuu, viherpuu, vihur, kitseuipuu
Mitmeaastane heitlehine ühekojaline, rohkesti harunev põõsas või kuni 8 (10) m kõrgune puu. Eesti jämedaimate türnpuude läbimõõt on üle 30 cm. Õied ühesugulised, harva mõlemasugulised, neljatised. Kimpudena lehtede kaenlas. Värvuselt kollakasrohelised. Õitseb mais ja juunis. Lihakas luuviljataoline mari. Kerajas, 2…4 kolmekandilise luuseemnega, hernesuurune. Värvus algul roheline, valminult must. Maitselt kibe. Valmivad septembris või oktoobris. Marjad mürgised, tekib oksendus, peapööritus ja tugev kõhuvalu. Halvimal juhul tekivad krambid. Kannatanule anda sütt ja toimetada kiirest haiglasse. Ovaalsed, teritunud tipuga, saagja kuni täkilise servaga, sulgroodsed, lihtlehed. Kinnituvad vastakult, kuid lühivõrsetel sageli kimpudena. Pikkus 3…6 cm, laius 1,5…3 (4) cm. Leherood on suunatud kaarjalt lehe tipu poole. Tüve koor peaaegu must, kestendav, kare. Noored võrsed hallikad, lõpevad astlaga. Tüvi sirge. Pungad on soomustega. Juurestik hästi arenenud. Paljuneb eelkõige seemnetega, levikule aitavad kaasa linnud. Paljuneb hästi ka juurevõsust ning pärast maharaiumist annab rikkalikult kännuvõsu. Kasvab peaaegu kogu Euroopas, Kaukaasias, Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias, ka Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. Võsastikes, alusmetsas. Eelistab kuivemaid kasvukohti: puisniite, looniite, pärisaruniite, loometsi. Kõrreliste roosteseente vaheperemees. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Puit on kollane, kõva, ilusa tekstuuriga, mistõttu hea nikerdusteks. Koor sisaldab värvaineid. Nii koort kui vilju kasutatakse meditsiinis. Marju kogutakse täiesti valminult. Kasutatakse lahtistina teena, kuid tarvitamisel olla ettevaatlik, sest mõnel juhul võib olla väga tugevatoimeline ja tervisele ohtlik, tekitada mürgistusi. Ka mahla võib lahtistina kasutada. Türnpuu kasvatamisel tuleb arvestada, et temalt võib levida roosteseen kaerale.
Türnpuu on rohkem tuntud Põhja- ja Lääne-Eesti inimestele, sest sealsetel kuivadel loopealsetel kasvab teda palju sagedamini kui Lõuna- või Ida-Eestis. Kuid selgeks võiks õppida selle taime igaüks. Parimaks eristamistunnuseks on lehed. Need on türnpuul piklikud, veidi terava tipuga. Alt vaadates paistavad silma külgrood, mis on omapäraselt kaardunud lehe tipu suunas. Tavaliselt kasvab türnpuu tiheda põõsana, tema okste tippudes turritavad aga astlad.
Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Parem ongi türnpuust eemale hoida, sest tema marjad on mürgised nagu paakspuu omadki. Need võivad põhjustada oksendamist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul võivad aga saabuda krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohelised, aga valminult muutuvad mustaks.
Kuid ka türnpuu on ravimtaimena tuntud. Kõhulahtistina võib tarvitada toorete marjade mahla, kuid ettevaatust liialdamisega, eriti laste puhul. Ohutu annus on 1¼2 supilusikatäit päevas. Rohkem kasutatakse kuivatatud marju, millest tehakse teed. Seegi mõjub kõhulahtistina, kuid võib mõnikord liiga tugevat toimet avaldada. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis kuivatatud marju klaasi keeva vee kohta. Teel lastakse tõmmata kaks tundi. Juuakse õhtul, korraga pool klaasi. Marju on kasutatud ka värvimisel.
Türnpuul on väga huvitav kollaka tooniga ja kaunite soontega kõva puit. See on hinnatud materjal puidukunstnike hulgas, kuid jämedaid puid on leida küllaltki vähe. Viimase üheks põhjuseks on asjaolu, et türnpuu on nagu paakspuugi teraviljadel parasiteeriva seene, kõrrerooste vaheperemees. Nii on olnud türnpuude kasvatamine isegi keelu all, palju puid raiuti metsas maha. Kuid ega see kuigi edukas ettevõtmine ei olnud, sest raiutud puu asemele tuli juurtest või kännutüükast tihti mitu uut.
