Tuhkpuu (Cotoneaster) perekonda kuuluvad madalad kuni keskmise kõrgusega heitlehised või igihaljad põõsad. Lehed lühirootsulised, terveservalised lihtlehed. Õied kas üksikult kuni 3-kaupa või koondunud kobarjatesse või ka kännasjatesse õisikutesse. Õied viietised, lehterjad, valged kuni roosakad. Vili 2-5 luuseemnega punakas kuni mustjas õunvili. Paljundatakse seemnetega (stratifitseerida) ja vegetatiivselt. Taluvad kärpimist, eelistavad lubjarikast mulda, külmakindlad, paljud liigid haigestuvad bakterpõletikku. Perekonnas ca 50 liiki, millised on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja lähistroopikas. Eestis kasvab neist looduslikult 3 liiki.
Läikiv tuhkpuu (C. lucidus) on paari meetri kõrguseks kasvav püstine tihe põõsas on pärit Kirde-Hiinast ja Baikali ümbrusest. Võrsed noorelt tihedalt karvased, hiljem paljad. Lehed 3-5 cm pikad, munajad, pealt tugevalt läikivad, alt hõrekarvased, sügisvärvus punane. Abilehed naaskeljad, karvased. Õied roosakad, 3-12 kaupa kännasjais õisikuis. Vili punakasmust mari, 3 luuseemnega. Viljub hästi ja rikkalikult. Kuni viimase ajani olnud tavaline hekitaim, tumeda lehestikuga, talub hästi kärpimist. Külmakindel ja saastekindel liik. Viimasel ajal kannatab tugevasti bakterpõletiku tõttu.
Must tuhkpuu (C. niger) on üks meie kodumaistest põõsaliikidest, kasvades laialdaselt Kesk-Euroopast kuni Kaug-Idani. Eestis esineb väikesearvuliselt Põhja-Eesti põhjarannikul Paldiskist Narvani, paepealsetes kooslustes. Kasvab kuni 2 m kõrguse püstise põõsana. Võrsed noorelt viltjaskarvased, hiljem paljad, pruunkashallid. Lehed 2-5 cm pikad, 1,5 -3 cm laiad, munajad, tömbid või isegi pügaldunud tipuga, pealt tumerohelised, läiketa, alt viltjalt karvased. Abilehed kolmnurksed, liduskarvased. Õied roosakad 3-12 kaupa kobarates. Õieraod karvased. Õitseb juunis. Vili on valminult peaaegu must, sinaka kirmega. Kasutatakse grupiistutusena haljasaladel. Praeguseks oma tähtsust minetamas hekitaimena. Vähenõudlik.
Harilik tuhkpuu (C. scandinavicus) on meie kodumaine liik, kasvades Loode- ja Lääne-Eestis üsna hajusalt, loodudel, männikute alusmetsarindes, rannavallidel jm. Levinud Lõuna-Euroopast kuni Lõuna-Soomeni, teine osa areaalist aga Krimmis ja Kaukaasias. 1,5-3 m kõrguseks kasvaval püstisel põõsal on noored võrsed tihedalt viltjaskarvased, hiljem paljad, läikivad. Lehed 1-4 cm pikad, laielliptilised kuni munajad, tömbi või pügaldunud tipuga, pealt hallikasrohelised ja veidi karvased, alt hallikasviltjad. Õied valkjad kuni roosad, 1-4 kaupa kobarates, rippuvad. Õitseb mai-juuni, viljad valmivad augustis, punased, 2-4 seemnega. Dekoratiivne ja lubjarikast mulda nõudev liik.
Laiuv tuhkpuu (C. horizontalis) on maadjate tõusvate võrsetippudega, kalasabamustriliselt rohkesti hargnevate võrsetega 0,5-1 m kõrgune põõsas on pärit Lääne-Hiinast, Setschuani provintsist. Võrsed karvased. Lehed suvehaljad kuni pooligihaljad, nahkjad, munajad kuni ümarad, 0,5-1,5 cm pikad, pealt läikivad, alt heledamad, veidi karvased. Lehtede sügisvärvus väga dekoratiivselt sarlakpunane kuni oranz. Õied 1-2 kaupa, eelmise aasta võrsetel, valged kuni roosad. Õitseb juunis, vili väike punane mari, 2-3 luuseemnega. Väga dekoratiivne pinnasekattetaim kiviktaimlates, tugimüüride ääristamiseks jne. Kuivõrd talveks jääb enamasti lume alla, ei vaja ekstra kaitset. Sort ‘Saxatilis’ – kuni 0,3 m kõrge, nõrgakasvuline, lehed kuni 0,7 cm pikad, helepunaseid vilju massiliselt, jäävad põõsale kuni kevadeni. Lepib toitainetevaeste muldadega ja päikeselise kasvukohaga.
Varajane tuhkpuu (C. praecox) on kuni 80 cm kõrguseks kasvav, laiuva maadligi võraga, tugevasti hargnevate okstega madal põõsas, pärit Lääne-Hiinast Nan-Shan’i ja Setschuani provintsidest. Võrsed läikivad, punakaspruunid, paljad. Lehed suvehaljad kuni 2 cm pikad, ümarad kuni elliptilised, pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, paljad. Sügisvärvus punane, kuid lehed varisevad õige ruttu. Õied 1-3 kaupa lehtede kaenaldes, roosad, õitseb mais väga rikkalikult. Viljad kuni 1,5 cm läbimõõdus, kerajad, valmides punakad, varisevad kiirelt. Kasutatakse haljastuses pinnakattetaimena kiviktaimlates, nõlvade katmisel, okaspuuvormide aedades jne. Tore ja vastupidav liik.
Dammeri tuhkpuu (C. dammeri) kasvab roomava, sageli juurduvate võrsetega põõsana Kesk-Hiinas. Lehed igihaljad, elliptilised kuni piklikelliptilised, kuni 4 cm pikad, matid, tumerohelised, teritunud tipuga, nahkjad, alt helerohelised. Õied üksikult või kahekaupa, suured, valged kuni punakad, õitseb mais. Viljad suured, korallpunased, 5 seemnega. Veidi külmahell, sobib kiviktaimlaisse, moodustab tihedaid padjandeid. Sordid: ‘Coral Beauty’ – hea pinnasekatja, lehed väikesed, läikivad, õitseb ja viljub väga rikkalikult; ‘Eichholz’ – roomav kääbus, vaid 20 cm kõrge; ‘Hachmanns Winterjuwel’ – laiuv ja tugevakasvuline, kuni 0,5 m kõrge põõsas, rikkalikult korallpunaseid vilju; ‘Holstein’s Resi’ ; ‘Jürgl’; ‘Skogholm’; ‘Streibs Findling’; ‘Thiersen’ jt.
Tuhkpuust kaunis hekk ja pinnakate
- märts 2011 Maakodu
Rein Sander
Aedades ja haljasaladel püüavad pilku läiklehise tuhkpuu vormi pöetud hekid ning Dammeri tuhkpuu maad katvad vaibandid.
Looduses kasvab meil kaks tuhkpuuliiki, kuid tähele me neid eriti ei pane. Nii harilik (Cotoneaster scandinavicus) kui ka must tuhkpuu (C. niger) on üsna haruldased, neid mõlemat näeme ainult loopealsetel ja loometsades.
Palju sagedamini puutume kokku läiklehise tuhkpuuga (C. lucidus). See Kirde-Hiinast pärit põõsas on meil aastakümneid olnud hinnatud hekitaim. Ta on täiesti külmakindel, ei pirtsuta linnaõhu heitgaaside peale ja saab hakkama ka poolvarjulisel kasvupaigal.
Tuhkpuu talub hästi kärpimist, temast saab väga ilusa korrapärase heki. Juunis kaunistavad põõsa läikivat tumerohelist lehestikku roosakad õiepungad ja valkjad õied.
Septembri lõpul värvub tuhkpuuhekk kaunilt kuldpunaseks ja rõõmustab niisugusena veel kaua silma. Mustad marjad ei ole söödavad.
Idaneb kaua ja ebaühtlaselt
Tuhkpuuistikuid kasvatasid paarkümmend aastat tagasi pea kõik meie puukoolid. Pealtnäha pisike tuhkpuuseeme on aga paksu kestaga, sügisesel külvil idaneb see alles ülejärgmisel aastal.
Sellised “surnud” külvid umbrohtuvad kiiresti, neid on peaaegu võimatu hooldada. Seepärast leotati küpseid seemneid tavaliselt väävelhappes, mis seemnekesta urbseks muutis. Nõnda töödeldud seeme idanes juba samal kevadel.
Looduses teevad väävelhappe töö ära mikroorganismid ja pakane. Nõnda võib nina maas käies sügisel tuhkpuuheki veerest leida paari sentimeetri kõrguseid taimehakatisi, mis on tärganud paar aastat mullas olnud seemnetest. Veel rohkem tõusmeid on vabakujuliselt kasvavate põõsaste all.
Tuhkpuud iluaias
Kokku kasvatatakse meil umbes kümmet tuhkpuuliiki, enamasti küll botaanikaaedades ja dendraariumides.
Kõige levinum neist on vast Dammeri tuhkpuu (C.dammeri), tali- või igihaljaste lehtedega madal roomav põõsas. See liik on samuti pärit Hiinast, kuid tunneb ennast meil üsna koduselt. Ta on ilusam poolvarjulises kasvupaigas, lagedal kimbutab teda igihaljaste lehtpõõsaste tavaline häda – kevadine ere päike, mis lehed pruuniks kõrvetab.
Dammeri tuhkpuu rõõmustab meid maikuus rikkaliku õitsemisega ja sügisel erepunaste marjadega. Kui linnud neid nahka ei pista, püsivad nad põõsal kevadeni.
Juurduvate võrsetega teisend var. radicans kasvab ainult 10–15 cm kõrguseks. Ta sobib kiviktaimlasse või pinnakatjaks madalamate okaspuusortide vahele. Sorte on kümmekond, nendest meil kõige tuntum on 1941. aaastal Rootsis leitud ‘Skogholm’. See jõulise kasvuga taim moodustab ligi poole meetri kõrguse vaibandi. Sügisel ei torka ta eriti silma, sest vilja kannab vähe.
Rikkalikult viljub aga viljade värvi järgi nime saanud ‘Coral Beauty’. Kasvult jääb see sort eelmisest natuke madalamaks. Väga madal pinnakattesort on ka ‘Eichholz’, mille võib rahuliku südamega istutada kiviktaimlasse.
