Tobiväät (Aristolochia) perekonnas väänkasvulised või ka põõsakujulised rohtsete- kuni puitunud võrsetega lihtlehtedega taimed. Õied kahesugulised, ühe- või mitmekaupa lehtede kaenaldes, lehterjad, tihti kõverdunud, tolmukaid 6. Vili on mitme õmblusega kupar, milline sisaldab palju kolmekandilisi seemneid. Liigid on putuktolmlejad. Perekonnas umbes 350 (300) liiki, kasvades parasvöötme ja troopika-aladel. Paljud liigid sisaldavad mürgiseid alkaloide (aristolohhiini), mida saadakse juurte ja maapealsete osade mahlast ning kasutatakse ravimina eriti maohammustuste vastaste seerumite koostises. Meil kasvatatakse mõningaid liike kui huvitavaid vääntaimi dekoratiivsetel eesmärkidel.
Suurelehine tobiväät (A. macrophylla) on kindlasti tobiväätidest kõige tuntum, kasvades kuni 10 m kõrguse heitlehise liaanina Põhja-Ameerika mäestikumetsades Pennsylvaniast Kansase ja Minnesotani. Võrsete koor ja juured aromaatselt lõhnavad. Noored võrsed rohelised, paljad, lõhnavad. Lehed neerjad kuni südajad, 12…30 x 10…30 cm, tömbitipulised, pealt tumerohelised, alt heledamad, noorelt karvased, hiljem paljad, kollaka sügisvärvusega. Õite emakakaelad tugevalt kõverdunud – piibutaolised, väljast kollakas-rohelised, seest purpurpruunid, kuni 8 cm pikad. Õitseb suuremalt jaolt suve esimesel poolel. Viljadeks on kuuekandilised kuprad, kuni 6 cm pikad, valmivad oktoobriks. Liaanide lehtimine, õitsemine, viljumine toimub umbes 2 nädalat hiljem m. tobiväädist. Ka see liik eelistab poolvarjulist kasvukohta, päikesepaistelisel kasvukohal peaks olema kasvukoha muld parasniiske. Kogu taim on mürgine! Lehed paiknevad tihedalt üksteist katvalt ja moodustab absoluutselt läbipaistmatu seina, sobides suurepäraselt katma lehtlate seinu jm. Üks taim suudab katta seina mitme meetri laiuselt.
