Tarn (Carex) Tuntud ka kui maarja-kastehein, must marjaga rohi, päris mustpea, raudrohi
Kuulub sugukonda lõikheinalised. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15…60 cm. Kasvab hõreda muruna. Värvuselt hallikasroheline. Ühesugulised õied on koondunud pähikutesse. Emas- ja isaspähikud on väliselt erinevad. Isaspähikuid on üks (harva kaks), see on pruunide õiekattelehtedega, tipmine, kuni 2 cm pikkune. Emaspähikud asuvad isaspähikust veidi madalamal, neid on tavaliselt 2…4. Emaspähik on ruljas, püstine, kuni 3 cm pikkune. Õitseb mais ja juunis. Viljaks on põisikus asetsev pähklike. Põisiku pikkus on 2…3 mm, see on alumises osas sooniline, tipul lühikese tömbi nokaga. Värvuselt on põisik algul rohekas, hiljem pruun kuni must. Viljad valmivad juunis ja juulis. Enamik lehti on lameda pika labaga, mille serv on sageli ülespoole (sissepoole) rullunud. Lehe laius kuni 3 mm. Labata lehetuped on võrkkiududega. Maapealsed varred püstised või tõusvad, teravalt kolmekandilised, siledad või vaid ülaosas veidi karedad. Varte alusel on hele- kuni tumepruunid lehetuped, millest vaid alumistel pole laba. Risoom on lühike, sageli võsunditega. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomivõsundite abil.
Tarnad on tuntud kui taimed, kelle leheserv võib teravalt kätte lõigata. Kuid erinevatel tarnadel pole mitte alati kerge vahet teha – Eestis kasvab neid 69 liiki. Siiski võib tarnu jaotada näiteks elupaikade järgi rühmadesse. Nii on ühed tarnad küllaltki kuivade metsade ja niitude asukad. Nemad on tavaliselt väikesekasvulised ja küllaltki pehmete lehtedega. Teised on suured meetripikkused tugevate lehtede ja jäikade vartega. Need kasvavad harilikult suurte mätastena kas päris soodes või siis soostuvatel niitudel ja metsades. Kolmandad on igati keskmise välimusega tarnad. Kasvukoha järgi on nad aga niiskust armastavad. Viimaste hulka kuulub ka harilik tarn (Carex nigra).
Nagu hariliku tarna nimest oletada võib, on ta “harilik”. Ta kasvab väga sageli meie niisketel niitudel, hõredates soo- ja lodumetsades ning ka kuivemates soodes. Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne-Siberis, Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika lääneosas. Eestis tavaline. Suuri mättaid harilik tarn tavaliselt ei moodusta, sagedamini kasvab ta hõreda muruvaibana. Looduslikel niitudel ja karjamaadel omab teatavat tähtsust söödataimena. Karjatamist talub hästi, loomad söövad noori tarnu rahuldavalt.Tavaliselt on harilik tarn küllaltki märkamatu. Rohkem torkab ta aga silma siis, kui ilmuvad tumedad õisikud.
Harilikul tarnal on kahesuguseid õisikuid. Ühed neist on emas- ja teised isasõisikud. See tähendab, et ühtedes on vaid emasõied ja teistes isasõied. Seemned valmivad loomulikult vaid emasõites. Mõnedel tarnaliikidel ei ole aga emas- ja isasõisikud märgatavalt erinevad. See, kas on või mitte, on tähtis määramistunnus.
Hariliku tarna varre tipul on tavaliselt üks peenike hallikaspruun isasõisik. Sellest veidi allpool leiame kaks kuni neli püstist tunduvalt jämedamat tumepruuni emasõisikut. Hariliku tarna emaspähikud on eemalt vaadates sageli peaaegu mustad, mis on ka tema määramisel üheks tunnuseks. Ka hariliku tarna ladinakeelne liiginimi “nigra” tähendab musta.
Tarnade määramisel on sageli vaja uurida veel lehetuppede värvust. Tavalisemateks värvusteks on kollakas või õlgjas, punakas ja pruun. Hariliku tarna lehetuppede värvus võib olla helepruunist tumepruunini. Lehetuppedest väljuvad tal kitsad, kuid lamedad hallikasrohelised lehed.
