Tamm (Quercus) perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad, ühekojalised sirgetüvelised ja tugeva juurekavaga laiavõralised puud, harva põõsad. Lehed vahelduvad lihtlehed, suvehaljastel liikidel tavaliselt hõlmised kuni hambulised ja suured (kuni 50 cm), igihaljastel liikidel lehed väikesed, terveservalised kuni hambulised, nahkjad, paksud. Noorelt on tüve koor sile ja õhuke, vanemas eas rõmeline ja paks. Väga pikaealised liigid, saades 500 aastat ja vanemaks. Isasõied on rippuvate urbadena, emasõied väikesed, üksikult või 2-3 kaupa, tuultolmlejad, enamusel liikidel valmivad viljad samal aastal, osadel teisel aastal. Emasõitel ulatub kuupulaga varjatud sigimikust välja ainult emakasuue. Vili (tõru) on kaetud õhukese pruuni kestaga, milles asuvad suured idulehed. Tõru on osaliselt kuni täielikult kaetud kuupulaga ja väga varieeruva suuruse ning kujuga. Suvehaljastel liikidel toimub õitsemine koos lehtimisega, igihaljastel liikidel hiljem (tavaliselt juunis). Tammeliikidel on hästiarenenud juurestik, tavaliselt tugeva sammasjuurega, arenenud on mükotroofne toitumine, sümbioosis kandseentega. Annavad kännuvõsu. Tammeliikide puit on väga väärtuslik, iseloomulikud on nn. laiad säsikiired. Lülipuit tumepunakas, ristlõikes näha kontsentrilised augukeste read (rõngassooneline puit). Tammeliike arvatakse olema erinevate autorite arvates 250 kuni 800-ni. Nii suur varieeruvus liikide arvus tuleneb arvatavasti sellest, et paljude tammeliikide areaalid kattuvad ja seetõttu on võimalik rohkete hübriidide teke. Ilmselt on tammeliike ca 500, kasvades kogu põhjapoolkera parasvöötmes, Põhja-Ameerikas, Aasias ja Euroopas, osaliselt ulatuvad liigid ka subtroopikast troopikani. Mõnedele tammedele on iseloomulik kolletanud lehtede jäämine talveks puudele ja säilimine seal kevadeni. Tamm on läbi aegade olnud püha puu, tammesaludes toimetasid muistsed esivanemad omi kombetalitusi. Haljastuses on katsetatud edukalt mitmete tammeliikide ja sortidega.
Harilik tamm (Q. robur) – oleme harjunud harilikku tamme nägema suure, tugeva, laiavõralise ja jämedatüvelise puuna seismas keset välja. Meil tavalise, kodumaise puuliigina kasvava hariliku tamme areaali põhjaserv on Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas, areaali idaserv ulatub Uuraliteni ja lõunaserv Balkanimaadeni, läänes Briti saared. Noortel puudel on koor sile, vanemas eas aga paks, sügavate pikilõhedega korp. Võrsed punakaspruunid, heledate lõvedega. Lehed sulghõlmised, 5-7 hõlmapaariga, lehed kuni 15 cm pikad, äraspidimunajad, leheroots väga lühike ja lehelaba alus ulatub peaaegu leherootsu lõpuni, pungad tömpmunajad. Mõned puud jätavad kuivanud lehed võrasse kuni kevadeni. Tammede hulgas on nii hiljapuhkevaid, kui varapuhkevaid isendeid. Varapuhkevad kahjustuvad vahel kevaditi hiliskülmade läbi. Isasõied on kuni 6 cm pikkused, rohekad hõredad urvad. Emasõied asuvad noortel võrsetel 2-3 kaupa. Õitseb mai lõpus, juunis koos lehtimisega. Tõrud valmivad septembris- oktoobris ja soojal sügisel tihti ka idanevad. H. tamm vajab viljakat kasvukohta, seetõttu on selle liigi kasvatamine kõikjal kaugeltki võimatu. On sagedasti kasutatud pargipuuna, alleepuuna ja üksikistutustena. Haljastuses enam põhiliigist pakuvad huvi teisendid: var. atropurpurea Hartn. et Ruemp. – sügavpurpurjate lehtedega puhkedes, hiljem lehed muutuvad rohekamaks; var. fastigiata – püramiidja kujuga sihvakas puu, oksad ülespoole suunatud ja sordid: ‘Concordia’– põõsas või madal puu, kuldkollased lehed kogu suvel; ‘Cupressoides’– veelgi sihvakam püramiidjakasvuline puu; ‘Pectinata’ – väike puu, eriti sügavalt hõlmiste lehtedega; ‘Pendula’ – leinavorm; ‘Tortuosa’ – võra püramiidjas, okste tipud keerdunud; ‘Timuki’ – Lätist leitud sort, millisel värvuvad lehed kesksuvel punaseks.
Kivitamm (Q. petraea) Kivitamm sarnaneb üldjoontes h. tammega nii, et pealiskaudsel vaatlusel ei teegi liikidel vahet, kuid looduslikult see liik meil ei kasva. Kivitamme areaal jääb Eestist lääne poole ja ulatub Leeduni, ühtides laias laastus hariliku pöögi areaaliga. Kuna mõlema tammeliigi areaalid kattuvad, hübridiseeruvad nad omavahel kergesti. Liikidel saab vahet teha lehtede ja pungade abil. Kivitamme lehed on sümmeetrilisemad, leheroots 1-2,5 cm pikk, lehealus kiiljas või ümardunud, pungad teravkoonilised. Puud on sihvakamad ja kõrgemakasvulised kui harilikud tammed. Haljastuses kasutusalad samad h. tammega. Sort: ‘Purpurea’– puhkedes pruunikaspurpurjad lehed.
Punane tamm (Q. rubra) kasvab kuni 30 m kõrguse puuna Põhja-Ameerika ida- ja keskosas, olles h. tammest sihvakama kujuga. Ilmselt on võõramaistest tammedest üks esimesi liike Eestis ja seetõttu on meil kaunikesti hästi levinud mõisaparkides, linnade haljastuses ja ka metsakultuure on püütud selle liigiga rajada. Võrsed noorelt punakate karvadega, vanadel puudel paljad. Lehed kuni 20 cm pikad, sügavate 4-5 paari teravatipuliste hõlmadega, pealt tumerohelised, paljad, alt heledamad, hallikarvased, sügisvärv punane. Punane tamm õitseb hilja, pärast lehtimist juunis. Tõrud valmivad teise aasta sügiseks, suured, kuni 3 cm pikad, tipus teravikuga ja paksu kestaga. Suuremad puud kasvavad ilmselt Koonu pargis Lääne-Virumaal, Uue-Kariste lähedal. Haljastuses sobib kasvatamiseks parkides, alleedena ja üksikasetuses tänu dekoratiivsele lehtede sügisvärvile. Paljuneb kergesti seemnetega. Võiks senisest palju enam kasutada.
Tapio Vares
Maaleht
- oktoober 2012 10:10
Tamme perekond oma umbkaudu 500 liigiga on kõige rikkalikum pöögiliste sugukonnas. Tõttöelda on veider, miks vaid 10-liigise pöögi perekonna järgi nimetati terve suur sugukond. Lisaks kuuluvad sinna lõunapöögid 40 liigiga, kastanid tosinkonna liigiga, kuldkastanipuud 30 liigiga ja kiviviljakud 100 liigiga. Viimase kahe perekonna esindajad on igihaljad puud, pärinedes peamiselt Kagu-Aasiast. Igatahes jah, pigem oleks õigem rääkida pöögiliste asemel tammeliste sugukonnast. Kuid see selleks.
Öeldes tamm, tuleb meile kõigile muidugi silme ette me hea tuttav kodumaine harilik tamm oma sopiliste n-ö ehttammelike lehtedega. Enamuse Euroopa tammeliikide lehe kuju ongi sarnast tüüpi – erinevalt sopistunud servadega, nagu kivitamm, karvane tamm, ungari tamm, pürenee tamm jne. Omaette teema on ogalise või terve leheservaga igihaljad vahemerelised tammeliigid. Kuid ka Eesti oludes on võimalik kasvatada paari iselaadset terve leheservaga tammeliiki. Põhja-Ameerika idaosast pärinev sindlitamm (Quercus imbricaria) mõjub oma suurte ja läikivate lehtedega veel oktoobrikuuski rohetades kui ära eksinud lõunamaine külaline. Teda vaadates ei usugi, et tegu on heitlehise tammega. Näha saab sindlitamme Tallinna botaanikaaias, kus kasvab 3-4 isendiline rühm. Kahjuks on see väga omapärane ja ilus tammeliik Eestis ikka veel üliharuldane.
Veelgi haruldasem on aga pajulehine tamm (Quercus phellos), keda ma suupärasemalt pajutammeks kutsun. Inglise keeles kannabki ta lihtsalt willow oak nimetust. Pajutamme kuni 5 tolli pikad ja vaid pool kuni toll laiad-kitsad lehed tunduvad tamme kohta enam kui veidrad. Kuid viljad ei jäta kahtlust: tammetõrud igatahes! Pajutamme levikuala jääb USA idaossa, ulatudes Texasest ja teistest Mehhiko lahe äärsetest osariikidest lõunas kuni sisemaal põhjas Kentuckyni ja Atlandi lähistel New Yorgi kanti. Areaalis kasvab ta peamiselt jõeorgudes, harva kõrgustikel, jäädes seal kiduramaks. Tema kaaslaseks on teised tammeliigid, ambrapuu, glediitsia, tseltised, karoliina valgepöök jne. Selle tamme kodumaal valitsevad pikad kuumad suved, talved seevastu on lühikesed ja pehmed. Siiski taluvat pajutamm kuni 29kraadist pakast. Põhimõtteliselt peaks siis meil justkui vastu pidama? Kaks talve on ta mul üsna edukalt üle elanud, tõsi, üritasin istikut jõudumööda lumekuhila alla peita. Kuid karmid talved pole selle iselaadse tamme puhul ainus küsimus. Võibolla veel tähtsam on pinnas. Teadsin küll, et pajutamm on hapulemb, ent ega ta mingi rodo ikka ole? Nii ma arvasin ja suskasin kasvama viljaka liivmullaga heinamaa serva. Lubjarikas too pind ju on, aga kui magnoolia hakkama saab, asi siis pajutammelgi. Paraku mitte. Tänavu, oma kolmandal Hiiumaa suvel läksid pajutamme lehed juba häirivalt valkjaskollaseks, teiskasvud aga kärbusid. Tundus, et sedasi heidab puuke varsti sootuks hinge. Kirjandust uurides selgus, et pajutamm on tõepoolest väga lubjapelglik. Kodumaal ei meeldi talle maaharimisest mõjustatud mullad, sest siis väheneb nende happesus. Juurtetsoonis peab pH olema 4,5 kuni 5,5. Lisaks on ta valguse- ja niiskusenõudlik, samas seisvat vett ei talu. Ikka hirmpirtsakas! Ometi istutatakse USAs pajutamme üsna laialdaselt varjuandjaks.
Nõnda siis pidin kiiresti tegutsema. Augustis kaevandasin oma pajutamme üles. Nojah, juured olid istutusaugu mullast otsapidi lubjatükikestega heinamaa mullani jõudnud. Ja näed sa: kohe häda käes! Õnneks on mul metsaaias kuhjatud happeliivasest mullast künkakesed, kus niiskus püsib suvi läbi. Seega küllap ideaalne koht pajutammele. Pealegi püüab mets seal kinni talvised lõikavad idakaaretuuled.
Nõndaks, mine sa tea, ehk sirgub seal tulevikus tõepoolest üks korralik pajutamm? Mina olen omalt poolt igatahes teinud nüüd kõik võimaliku tema paremaks edenemiseks
