Sulg-stepirohi
Stepirohi (Stipa) on ca 300 liigiline perekond igihaljaid või heitlehiseid mitmeaastaseid , harvem üheaastseid puhmiktaimi kõrreliste (Poaceae/Gramineae) sugukonnas. Sarnase välimusega taimed on osutunud geneetiliselt väga mitmekesiseks, mistõttu osad liigid on viimastel aastatel määratud uutesse perekondadesse (siin esitatakse need sünonüümidena, sest aiandites ja kaubanduses on enamasti kasutusel vanad nimed).
Ida-stepirohi
Stepirohud on kompaktsed puhmiktaimed lineaarsete veidi kaardu hoidvate lehtedega, mille vahelt kasvavad pikad varred. Lühikesed pähikud (õied) on koondunud pikkadesse laiadesse pööristesse varte tippudes, mis annavad taimele nii öelda mahtu ja seega näivad puhmikud habraste ja õhulistena.
Kasvukohaks eelistavad täispäikeselist sooja kohta, kuid kasvavad rahuldavalt ka poolvarjus. Pinnaseks eelistavad keskmise viljakusega ja keskmise kuni kerge struktuuriga vett hästi läbilaskvaid muldasid (pigem liivasem kui raske savimuld). Liikide külmakindlus on erinev, sõltuvalt looduslikust päritolust (0ﹾC kuni
Imekaunis stepirohi
-20ºC, mõningatel andmetel isegi rohkem). Kindlasti kardavad talvist liigniiskust. Vanad kõrred tuleb maha lõigata alles kevadel!
Kastik-stepirohi (Stipa calamagrostis), syn. Harilik kastikhein (Achnaterum calamagrostis) on looduslikult pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Puhmik kasvab tiheda mättana, mille läbimõõt võib ulatuda kuni meetrini. Sinakasroheliste veidi kaardus lehtede kõrgus jääb 30-50 cm vahele nende vahelt kasvavate varte kõrgus koos pööristega (õisikud) ulatub 80-110 cm (seejuures pööriste pikkus on ca 20 cm). Pöörised on kujunedes algul hõbedased, mis sügisel muutuvad järjest pruunikaspunakaks. Veidi punakat tooni omandab kogu puhmik. Taim on
Punane stepirohi
heitlehine, kuid kuivanud kõrred (varred) peaks maha lõikama kevadel. Paljundada on lihtsaim puhmiku jagamise teel.
Hiigel-stepirohi (Stipa gigantea) kasvab looduses Edela-Euroopas ja Itaalias, olles seal igihaljas puhmik, seega meie tingimustes on keskmise talvekindlusega ja vajab sooja kasvukohta, kui kasvatada püsikuna. Tema mätta kõrgus on 40-50 cm ja koos pööristega ulatub150-200 cm. Siit ka tema nimi. Taime igihaljad või pooligihaljad lehed on 0,5 cm laiused ca 40 cm pikad. Õitseb juunis-juulis ja õisik (pööris) on esmalt pronksjas, mis hiljem muutub heledamaks.
Sulg-stepirohi (Stipa pennata) kasvab looduses Euroopas ja Rootsis. Meil ikkagi keskmise talvekindlusega. On heitlehine ja tärkab kevadel hilja, kitsaste lineaalsete lehtede kõrgus 20-30 cm. Õitseb juunis-juulis ja pöörisõisikud on hõbedased ning tõstavad puhma kõrgust kuni 60-80 cm-ni. Kuigi lihtsaim viis paljunduseks on jagamine, võib taim anda ka isekülvi.
Juus-stepirohi (Stipa capillata) kasvab looduses laiemal parasvöötme alal nii Euroopas kui Aasias. Seega meie tingimustes teistest stepirohtudest kõige külmakindlam (talub temperatuuri alla -20ºC), kuid siiski ei talu talvist liigniiskust. Seetõttu tuleks hoolikalt valida kasvukohta, et talveperioodil ei koguneks
Krõlovi stepirohi
sinna seisvat vett ja kõrred lõikame maha kevadel (siis ei pääse talvel lumi ega sügisel ja kevadel vesi taime sisse). Nagu nimi ütleb, on lineaalsed lehed imekitsad ja 35-45 cm pikad moodustades küllaltki kompaktse puhmiku ca 30 cm läbimõõduga. Heledad õied koonduvad suurteks hõredateks hõbedasteks pööristeks, mis tõstavad taime kõrguse 80 cm -100 cm. Kuigi lihtsaim viis paljunduseks on jagamine, võib taim anda ka isekülvi.
Jõhv-stepirohi (Stipa tenuissima), syn. Jõhv-sulghein (Nasella tenuissima) kasvab looduses USA lõunaosas, Mehhikos ja Argentiinas. Seega meie kliimas külmaõrn ja saab kasvatada üheaastasena või potitaimena säilitada üle talve külmumisvabalt. Tema helerohelised tugevalt rullunud lehed on veelgi kitsamad kui juus-stepirohul, isegi nõeljad ja võivad ideaalsetes tingimustes kasvad kuni 30 cm pikaks ja sama läbimõõduga võiks olla ka puhmas. Suve lõpupoole areneb suurel hulgal sulgkergeid helerohelisi kuni 30 cm pikkuseid pööriseid (seega kogu taime kõrgus võib ulatuda 50 – 60 cm). Tuntuim sort on ‘Pony Tails’ (tuntud ka kirjapildis ‘Ponytails’), mis erineb liigist vaid pööriste värvi poolest – see on kreemikas, öeldakse, et isegi kuldne, mitte heleroheline nagu liigil, kuigi pähikute kujunemise alguses on liigiga sarnane. Paljundatakse seemnetega, mida tuleks külvata jaanuarist märtsini pottidesse. Seemned idanevad +18ºC – +20ºC juures 20-30 päeva.
