Sõnajalg

 

Sõnajalg (Dryopteris) Rikkalik perekond, kuhu kuulub umbes 225 liiki. Euroopas 19, Eestis 5 liiki. Sõnajalgu võib leida põhjapoolkera parasvöötmest ja lähistroopikast. Selles perekonnas on kõige enam aianduses kasutatavaid sõnajalgasid. Sõnajalgadel on lehed tiheda lehtrina, püstised kuni rõhtsa lehelabaga, sageli igihaljad. Leheroots on enamasti tugev, lehelabast lühem, vähemalt alusel sõkalsoomustega kaetud. Lehelaba liht- kuni neljalisulgjas.

Maarja-sõnajalg (D. filix-mas) on Eestis üks levinumaid, keda võib leida niisketes segametsades ja võsastikes, 50-120 cm kõrgune püsik sõnajalaliste (Dryopteridaceae) sugukonnast. Ka mujal maailmas on ta laialdase levikuga, kasvab peaaegu kogu Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Maarja-sõnajalale on iseloomulikud püstised, kaldu või veidi kaardus tipuosaga lehed. Leheroots on lühike, kaetud pruunikate sõkalsoomustega. Taime ladinakeelne nimetus Dryopteris on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest drys ’tamm’ ja pteris ’sõnajalg’. Liigi nimetud filix-mas tähendab tõlkes ’meeste sõnajalg’ – vanade uskumuste kohaselt pidi selline suur ja jõuline taim kindlasti olema ’isane’, eesti rahvapärased nimetused on isasõnajalg, nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon, viigirohi. Kui ammustest aegadest on Maarja-sõnajala risoomi kasutatud ravimina, siis tänapäeval on see liik rohkem tuntud suurepärase aia- ja pargitaimena. Maarja-sõnajalg paistab silma kauni lehestikuga, on talvekindel, vastupidav ja vähenõudlik. Kasvukoht peaks olema poolvarjuline, piisavalt niiskel pinnasel kasvades talub mõningal määral ka päikest. Eelistab neutraalset kuni happelist mulda. Kuna taim kasvab küllalt suureks ja laiaks, võiks teda rühmadena istutada vaid suurematesse aedadesse, mujale aga pigem üksikult. Nii liiki kui ka enamikku sorte saab paljundada jagamise teel sügisel või kevadel või eostega. Maarja-sõnajalal on rikkalikult, üksteisest sulglehekeste või lehekesehõlmade kuju poolest erinevaid teisendeid ja vorme. Kultuurvormidest on tuntumad järgmised: ’Crispa’ – kompaktne, vastupidav, kuni 50 cm pikkuste lehtede ja tihedalt asetsevate, osaliselt üksteise peale ulatuvate sulglehekestega; ’Crispa Cristata’ – rohelised lehed ja lehekesed on kähardunud ning ta kasvab vaid 60 cm kõrguseks; ’Linearis’ – 60-70 cm kõrgune, kitsaste sulglehekestega ning allakäändunud servadega, seetõttu on nad üksteisest eemaldunud; ’Lineris Polydactylon’  – sarnane eelmisele sordile, kuid sulglehekeste tipud ning lehetipp on mitmekordselt harunenud.

Austria sõnajalg (D. dilatata) kasvab varjulistes okas-, ka mägimetsades peaaegu kogu Euroopas. Liigile on iseloomulik lühike, püstine või viltune risoom, kaetud sõkalsoomuste ja vanade lehetüügastega. Leheroots kollakasroheline kuni helepruun, pool kuni terve lehelaba pikkune, alusel tihedalt kaetud äärest helepruunide ja tumepruunide või mustade sõkalsoomustega. Lehelaba 4-40 cm lai; piklikmunajas, tumeroheline, alt hõredalt kaetud näärmekarvadega või ilma. Sortidest on tuntuim ’Recurvata’ – erineb põhiliigist tugevalt allakäändunud lehekeseservade poolest. Taim kasvab hästi poolvarjulises kuni varjulises, parasniiskes kobeda, nõrgalt happelise, kerge huumusrikka mullaga kasvukohas. On tundlik kuivuse suhtes.

Laiuv sõnajalg (D. expansa) kasvab Põhja- ja Kesk-Euroopas ja Lõuna-Euroopa mägedes, Siberis, Ida-Aasias ja Põhja-Ameerika varjulistes niisketes metsades. Eestis võib teda leida kohati varjulises, niisketes või lausa märgades metsades, sageli lehtmetsades. Tihti kohtab teda metsaojade kallastel. Laiuv sõnajalg on meie sõnajalgadest kõige suurem – isegi looduses kasvab üle meetri kõrgeks. Lehed kasvavad enam-vähem ühtlase kimbuna, peamiselt on need kaardunud või rõhtsalt hoiduva lehelabaga. Leherootsu alusel olevad sõkalsoomused on pruunid, sageli ühtlaselt punakas- või kollakaspruunid, kuid võivad olla ka tumedama, soomuse alusest kuni tipuni ulatuva keskosaga. Laiuv sõnajalg on üsna sarnane Austria ja Ohtese sõnajalaga.

Läik-sõnajalg (D. goldiana) on pärit Põhja-Ameerika idaosa varjulistest metsadest. Püsiku risoom on jäme ja lühiroomav, kaetud suurte, kuni 2 cm pikkuste, kahevärviliste, keskelt tumedate, peaaegu mustade ning äärest heledamate sõkalsoomustega. Leheroots on kuni 40 cm pikk, alusel kaetud samasuguste sõkalsoomustega kui risoomgi. Lehed asetsevad kimbu või enam-vähem lehtrina, on püstised või kaldu, veidi kaardus tipuosaga, kuni 1,2 m pikad. Lehelaba on kuni 80 cm pikk ja umbes 30 cm lai, munajas, liht- kuni kahelisulgjas. Eoskuhjad on lehehõlma alaküljel kahe reana, teine teisel pool keskroodu. Eosed valmivad juulist septembrini. Läik-sõnajalg on vastupidav ja talvekindel ka Eesti avamaal. Kasvab Tartu Ülikooli botaanikaaias alates 1987. aastast. Pälvib tähelepanu kui ilus ja haruldane kõrgekasvuline sõnajalg. Eriti kena on ta kevadel noorte lehtede ja keskelt tumedate ning servadest heledate sõkalsoomustega. Istutatakse tuulevarju, sest tugevam  tuul võib kahjustada suuri õrnu lehti. Paljundada saab vaid eostega, sest risoom tavaliselt ei harune ning kasvatab vaid ühe lehtedelehtri.

Meelis-sõnajalg (D. affinis) on üks suurima levilaga liik, kes kasvab Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Kaukaasias, Türgis ja Iraanis ning Põhja-Aafrika varjulistes niisketes metsades, aga ka valgemates mägimetsades toitaineterikastel muldadel. Eestile lähimad leiukohad on Lõuna- ja Edela-Norras ning Poolas. Meelis-sõnajal on esmapilgul küllaltki sarnane Maarja-sõnajalaga. Liik ja tema kultivarid on talvekindlad ning sobivad Eestis aiataimedeks. Kasvukoht peaks olema poolvarjuline, küllaldase niiskuse ja toitaineterikka mullaga. Kasvukoha valikul peab arvestama, et taim kasvab küllaltki kõrgeks vajades ruumi ja avarust. Paljundada saab jagamisega, kuid sordiehtsaid taimi saab ka eostest kasvatada. Püsiku leheroots on 10-30 cm pikkune, noorena kaetud kuldpruunide, hiljem hele- või kastanpruunide sõkalsoomustega. Lehelaba 15-30 cm lai, süstja kuni laisüstja kujuga. Lehed sügavrohelised, kinnituvad kuldpruunidele soomusjale varrele, võivad moodustada kuni 1 m läbimõõduga lehtri, on püstised või kaldu. Sageli talvehaljad või peaaegu talvehaljad. Meelis-sõnajalg on väga varieeruv, eristatakse mitmed, peamiselt sulglehekese hõlma kuju ja selle tipuosa sisselõigete, lehtede püsivuse kestuse ning loori ehituse ja püsivuse poolest erinevaid alamliike. Nii põhiliik kui tema kultuurvormid on Lääne-Euroopas, eriti Suurbritannias olnud juba mitusada aastat laialt levinud ja populaarsed aiataimed. Tuntumad sordid on järgmised: ’Crispa’ – kuni 40 cm kõrgune, süstja lehelaba, tihedalt asetsevate lehekeste ja kurruliseservaliste lehekesehõlmadega; ’Cristata’ – üks tuntumaid Meelis-sõnajala sorte, peaaegu sama suur ja tugevakasvuline kui liik, kuid tugevalt kaardunud lehtedega; ’Revolvens’ – 60 cm kõrgune, tahapoole kaardunud sulglehekestega, mis annavad selle sordi taimede lehtedele pooltoruja kuju.

Ohtene sõnajalg (D. carthusiana) kasvab peaaegu kogu Euroopas, Lääne-Siberis, Kaukaasias ja Põhja-Ameerikas väga erinevates kasvukohtades, ka mägedes. Eesti metsades ja võsastikes on ohtene sõnajalg levinud. Püsikut iseloomustab lühike, viltune, jäme risoom, mis on kaetud vanade lehetüügaste ja helepruunide sõkalsoomustega. Talvehaljad lehed on tiheda kimbuna, püstised, kaldu või veidi kaardus tipuga, jäigad, 10-30 cm pikad. Leheroots on peenike, 5-30 cm pikk, lehelabaga enam-vähem ühepikkune, alusel tihedalt, kõrgemal hõredalt kaetud ühtlaselt värvunud helepruunide sõkalsoomustega. Lehelaba on 6-30 cm pikka ja 5-25 cm lai, kujult süstjas kuni kahelisulgjas. Ohtene sõnajalg on vähenõudlik ja hästi kohaneb, kasvab nii kuivades kui ka niisketes kasvukohtades, kõige ilusam on siiski poolvarjulises parasniiskes ja mitte väga toitainetevaeses mullas.

Kuningosmunda – uhke ja pikaealine aiasõnajalg

AIVAR KALJUSTE, sõnajalakasvataja

6. märts 2010 08:30

Kuningosmunda on aiasõnajalgade hulgas üks võimsamaid, soodsates tingimustes võib ta kasvada kuni kahe meetri kõrguseks.

Osmundad (Osmunda) on sõnajalamaailma vanimad esindajad, nende jälgi on leitud koguni 200 miljoni aasta vanustes Triiase ajastu kivististes Antarktikas. Nendest kaugetest aegadest meieni jõudnud “vanaaegsed” sõnajalad on erinevad, võrreldes “noorematega”.

Tuntumad osmunda liigid on kaneelosmunda (O. cinnamomea), Claytoni osmunda (O. claytoniana) ja kuningosmunda ehk kuningasõnajalg (O. regalis). Kaks esimest kasvavad looduslikult Ida-Aasias ja Ameerika mandril, kuningosmunda on aga kosmopoliit, keda võib kohata nii karmis Arktikas kui ka soojas subtroopikas. Ta kasvab ka Euroopas, Poola ja Lõuna-Rootsi on meile lähimad paigad, kus teda looduses leidub.

Kuningosmunda armastab niiskeid rannikupiirkondi. Aias leidke talle koht tiigi kaldale, kus on mõnusalt niiske, isegi liigniiske. Sobiv pinnas on happeline ja toitaineterikas. Tavaliselt kasvab kuningosmunda 60–180 cm kõrguseks, soodsates tingimustes võib lehtrina kasvav puhmik ulatuda aga kuni kahe meetri kõrguseni.

Helerohelised liitlehed on suvehaljad. Lehtede ülaossa võivad tekkida omapärased värvilisi eoseid kasvatavad moodustised, mis meenutavad õisi. Noored “õied” on suve hakul valkjasroosad, edaspidi tõmbuvad roheliseks. Siis on eosed valmis. Sügiseks muutuvad eosed pruuniks, siis nad enam ei idane.

Seotud lood:

Sõnajalad on varjulises aias asendamatud 04. detsember 2009

Sõnajalale meeldivad raamatud 13. jaanuar 2010

Kuningosmunda on ükskõikne temperatuuride suhtes, ta talub hästi nii külma kui ka kuuma ja kasvab võrdselt hästi nii varjus kui päikese käes. Külmemal lumevaesel talvel vajab ta meil siiski katet. Väga niiskel pinnasel saab osmunda kasvada tänu oma tugevale, peaaegu nagu traatjale juurestikule.

Osmunda paljundamine on omaette keerukas ettevõtmine. Idanemisvõimelised on vaid rohelised eosed, need tuleb külvata ühe nädala jooksul pärast valmimist. Eosed valmivad maist juunini. Noored taimed arenevad aeglaselt, õiget kasvuaega jääb seetõttu ainult paar kuud. Istutamiskõlblike taimede saamiseks kulub vähemalt neli aastat.

Osmunda noori võrseid kasutatakse Korea ja Jaapani köögis söögiks, nende maitse meenutab sparglit. Juurtest ja risoomist tehakse kiudu, mida lisatakse orhideede jt epifüüttaimede kasvusubstraadile. Slaavi mütoloogias arvatakse, et osmundal on võime võita deemoneid ja et ta aitab aru saada puude keelest.

Kuningosmunda on pikaealine aiasõnajalg. Ta on igati väärikas suhtluspartner nii tõsisele aiandushuvilisele kui ka algajale aednikule. See uhke sõnajalg kasvab hästi ka potis, talveaias võib ta krunti istutada. Kuningosmundat on kerge kasvatada, kui järgite vaid kasvunõudeid.

Loe sõnajalgadest lähemalt www.ennotalu.pri.ee

 

Lugu sõnajalgadest, sõnajalaõiest ja sõnajalgtaimede kasvatamisest

Tekst ja fotod Lembit Kaarna

Lillekasvatuse aednik

USKUMISED/USKUMUSED: Usun, et iga inimene on oma elus vähemalt ühel korral otsinud sõnajalaõit. Kuidas nii?, küsib botaanik, sõnajalg on eostaim, neil puuduvad õied, viljad ja seemned, sõnajalg paljuneb eoste abil ega õitse kunagi! Rahvapärimuse järgi otsitakse sõnajalaõit jaaniööl, mil taimed säravatesse õitesse puhkevad. Usuti, et kellel õnnestub sõnajalaõiest pudenev kuldne seeme kätte saada, sellele saavad eluteel osaks õnn ja rikkus. Pisut teistsugune tõlgendus põhineb arusaamal, et õis kui sümbol, on uue elu algus, tegelikult võimalus, kui kõik õnnestub. Sõnajalaõis, mida jaaniööl noored paarikesi otsima lähevad, sümboliseerib samuti uue elu algust. Muidugi juhul, kui kõik õnnestub.

SÜSTEMAATIKA: Sõnajalgade süstemaatika on kõike muud kui lihtne hierarhiline rida. Sellele me käesolevas kirjutises ülearu palju tähelepanu ei osuta. Põhiastmed näitaks aiapidajale siiski kätte mõistmaks sõnajalgade arengute paljusust ja valikute rohkust. Sõnajalg (Dryopteris) on suurte sulglõhiste, – jaguste või sulgjate lehtedega püsik-eostaimede perekond, millesse kuulub umbes 150, mõningatel andmetel ka ca 200-300 erinevat liiki üle kogu maakera. Eesti oludes on nende seast looduslikult kohastunud edukalt kasvama 4-5 liiki. Perekond sõnajalg kuulub sugukonda sõnajalalised (Dryopteridaceae), liike on sugukonnas kuni tuhatkond. Sugukonnad kuuluvad klassidesse ja need omakorda moodustavad hõimkonnad. Hõimkonda sõnajalgtaimed (Pteridophyta)  kuulub kokku juba üle kümne tuhande, mõnedel andmetel üle kahekümne tuhande erineva liigi, millest eesti oludessegi sobib ilutaimedena kasvatamiseks märkimisväärne kogus, väidetavalt 47 liiki.

EVOLUTSIOON: Sõnajalgtaimede evolutsioon on alguse saanud vanaaegkonna lõpuosas karbonis ja sai suure hoo sisse keskaegkonna kriidiajastul, mil tekkisid tänapäeval kasutatavad fossiilkütused, näiteks kivisüsi. Kokku on tänaseks sõnajalgade evolutsioon kestnud juba umbes kolmsada miljonit aastat. Praeguseks on sõnajalgtaimede parimad ajad mööda saanud. Piltlikult väljendudes võib öelda, et sõnajalad ja kivisüsi on ühevanused. Võrdluseks võib tuua näiteks õistaimed, kes ilmusid Maale alles umbes sada miljonit aastat tagasi. Võilille arengu kestust saab mõõta ühe miljoni aastaga. Jällegi piltlikult väljendades: võilill ja inimene on ühevanused, kuid kes on nemad võrreldes sõnajalgtaimedega? – nagu rauk ja imik või ka: nagu vanameister ja õpipoiss.

SÕNAJALG KUI ILU- JA AIATAIM: Sõnajalgade kasvatamine koduaias lehtdekoratiivse pikaealise õuetaimena võib osutuda ühtaegu nii keeruliseks kui lihtsaks ettevõtmiseks. Kõik oleneb sellest, millised on meie koduaia kasvutingimused ja kuidas need sobituvad sõnajalgtaimede kasvunõuetega. Kasvunõudeid muuta ei saa, kuid saame pisut – rõhutan sõna ’pisut’ –  taimesõbralikumaks muuta aias valitsevaid kasvutingimusi. Näiteks saame valida kas veidi niiskema või veidi kuivema pinnasega asukoha taimele, kas veidi varjulisema või veidi päikeselisema asukoha, kas veidi avatuma või veidi suletuma asukoha. Kõik oleneb sellest, millised on ühe või teise konkreetse sõnajala kasvunõuded. Kuni selleni välja, et vajadusel tuleb ämbritega tuua loodusest kuusikust okkakõdu või jahvatada kohviveskiga munakoori pinnase parandamise eesmärgil. Ühesõnaga, kui on teada, kus taim looduslikult kasvab, siis selle teadmise abil on võimalik aimu saada, millised kasvutingimused talle sobivad, kui vastupidav võib ta olla meie talvedele ja aiapidaja saab omi aianduslikke protsesse veidi reguleerida.

Käesolevas kirjutises vaatleme kolme sõnajalgade taimeperekonda, nende liike ja liigist aretatud sorte, mis on Eesti oludes hästi kohastunud, kasvavad meil ka looduslikult, on piisavalt hea vastupidavusega nii siinsetele talvedele kui ka kahjustajatele.

 

PEREKOND SÕNAJALG:

 Sõnajalg (Dryopteris) on rikkalik taimeperekond paljude vormide ja teisenditega, kuhu kuulub umbes 150-300 liiki. Euroopas kasvab neist looduslikult umbes 20, Eestis 5 liiki. Sõnajalgu võib leida edukalt kasvamas kogu põhjapoolkera parasvöötmest ja lähistroopikast. Selles perekonnas leidub kõige rohkem aianduses kasutatavaid sõnajalgasid. Sõnajalgadel paiknevad lehed tiheda lehtrina, on püstised kuni rõhtsa lehelabaga, sageli igihaljad. Leheroots on enamasti tugev, lehelabast lühem, vähemalt alusel sõkalsoomustega kaetud. Lehelaba liht- kuni neljalisulgjas.

 Maarjasõnajalg (D. filix-mas), salumetsades tavaline asukas.  Lehed paiknevad lehterjalt, leheroots on lühike, kaetud pruunikate sõkalsoomustega. Võib kasvada 70-120 cm kõrguse taimena. Ka mujal maailmas on ta laialdase levikuga, kasvab peaaegu kogu Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Taime ladinakeelne nimetus Dryopteris on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest drys ’tamm’ ja pteris ’sõnajalg’. Liigi nimetus filix-mas tähendab tõlkes ’meeste sõnajalg’ – vanade uskumuste kohaselt pidi selline suur ja jõuline taim kindlasti olema ’isane’, eesti rahvapärased nimetused on isasõnajalg, nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon, viigirohi. Kui ammustest aegadest on Maarja-sõnajala risoomi kasutatud ravimina, siis tänapäeval on see liik rohkem tuntud suurepärase aia- ja pargitaimena. Maarja-sõnajalg on kaunis oma laiuva lehestiku poolest. Aiataimena vähenõudlik. Kasvukoht peaks olema varjuline kuni poolvarjuline. Piisavalt niiskel pinnasel kasvades talub mõningal määral ka päikest. Eelistab neutraalset kuni kergelt happelist mulda. Kuna taim kasvab küllalt suureks ja laiaks, võiks teda rühmadena istutada vaid suurematele istutusaladele, mujale aga pigem üksikult. Nii liiki kui ka enamikku sorte saab paljundada jagamise teel soovitatavalt kevadel või eostega. Maarja-sõnajalal on rikkalikult, üksteisest sulglehekeste või lehekesehõlmade kuju poolest erinevaid teisendeid ja vorme. Kultuurvormidest on tuntumad järgmised: ’Crispa’ – kompaktne, vastupidav, kuni 50 cm pikkuste lehtede ja tihedalt asetsevate, osaliselt üksteise peale ulatuvate sulglehekestega; ’Crispa Cristata’ – rohelised lehed ja lehekesed on kähardunud ning ta kasvab vaid 60 cm kõrguseks; ’Linearis’ – 60-70 cm kõrgune, kitsaste sulglehekestega ning allakäändunud servadega, seetõttu on nad üksteisest eemaldunud; ’Lineris Polydactylon’  – sarnane eelmisele, kuid sulglehekeste tipud ning lehetipp on mitmekordselt harunenud.

Rahvameditsiinis on tema risoomist saadavat ravimit kasutatud paelusside väljutamiseks.

Ohtene sõnajalg (D. carthusiana) kasvab edukalt peaaegu kogu Euroopas, Lääne-Siberis, Kaukaasias ja Põhja-Ameerikas väga erinevates kasvukohtades, ka mägedes. Eesti metsades ja võsastikes on ohtene sõnajalg suhteliselt laialdaselt levinud. Taime iseloomustab lühike, viltune, jäme risoom, mis on kaetud vanade lehetüügaste ja helepruunide sõkalsoomustega. Talvehaljad lehed paiknevad tiheda kimbuna, on püstised, kaldu või veidi kaardus tipuga, jäigad, 10-30 cm pikad. Ohtene sõnajalg on vähenõudlik ja kohaneb aiatingimustega hästi.  Eelistab kasvada nii kuivades kui ka niisketes kasvukohtades, kõige ilusam on siiski poolvarjulises parasniiskes ja mitte väga toitainete vaeses mullas. Sobib hästi kasvama koos kevadel õitsevate sibullilledega ja värvilise lehestikuga helmikpööristega. Tõsiseltvõetavaid kahjustajaid looduses talle peaaegu ei leidu. NB! Ükski taimeosa ei ole söödav.

Meelis-sõnajalg (D. affinis) on üks suurima levilaga liike, kes kasvab Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Kaukaasias, Türgis ja Iraanis ning Põhja-Aafrika varjulistes niisketes metsades, aga ka valgemates mägimetsades toitainete rikastel muldadel. Eestile lähimad looduslikud leiukohad asuvad Lõuna- ja Edela-Norras ning Poolas. Meelis-sõnajalg sarnaneb välimuselt Maarja-sõnajalaga. Liik ja tema kultivarid on sobivate kasvutingimuste korral talvepidavad ning kõlbavad hästi Eestis aiataimedeks. Kasvukoht peaks olema poolvarjuline, pinnas küllaldase niiskuse ja toitainete rikka mullaga. Kasvukoha valikul peab arvestama taime jõulise kasvuga ning jätma piisavalt ruumi. Lehed on sügavrohelised, kinnituvad kuldpruunidele soomusjale varrele, võivad moodustada kuni 1 m läbimõõduga lehtri, paiknevad püsti või kaldu. Sageli talvehaljad või peaaegu talvehaljad. Meelis-sõnajalg on väga varieeruv, eristatakse mitmed, peamiselt sulglehekese hõlma kuju ja selle tipuosa sisselõigete, lehtede püsivuse kestuse ning loori ehituse ja püsivuse poolest erinevaid alamliike. Nii põhiliik kui tema teisendid ja kultuurvormid on Lääne-Euroopas, eriti Suurbritannias olnud juba mitusada aastat laialt levinud ja populaarsed aiataimed. Tuntumad nimed on järgmised: ’Crispa’ – kuni 40 cm kõrgune, süstja lehelaba, tihedalt asetsevate lehekeste ja kurruliseservaliste lehekesehõlmadega; ’Cristata’ – üks tuntumaid Meelis-sõnajalgu, peaaegu sama suur ja tugevakasvuline kui liik, kuid tugevalt kaardunud lehtedega; ’Revolvens’ – 60 cm kõrgune, tahapoole kaardunud sulglehekestega, mis annavad selle sordi taimede lehtedele pooltoruja kuju.

Laiuv sõnajalg (D. expansa) kasvab looduslikult Põhja- ja Kesk-Euroopas, samuti Lõuna-Euroopa mägedes, Siberis, Ida-Aasias ja Põhja-Ameerika varjulistes niisketes metsades. Eestis võib teda leida kohati varjulises, niisketes või lausa märgades metsades, sageli lehtmetsades. Tihti kohtab teda metsaojade kallastel. Laiuv sõnajalg on meie sõnajalgadest kõige suurem – isegi looduses kasvab üle meetri kõrgeks. Lehed paiknevad enam-vähem ühtlase kimbuna, peamiselt on need kaardunud või rõhtsalt hoiduva lehelabaga. Leherootsu alusel olevad sõkalsoomused on pruunid, sageli ühtlaselt punakas- või kollakaspruunid, kuid võivad olla ka tumedama, soomuse alusest kuni tipuni ulatuva keskosaga. Laiuv sõnajalg on välimuselt ja ka kasvunõuete poolest üsna sarnane Austria ja Ohtese sõnajalaga.

Austria sõnajalg (D. dilatata) kasvab looduslikult varjulistes okas-, ka mägimetsades peaaegu kogu Euroopas. Liigile on iseloomulik lühike, püstine või viltune risoom, kaetud sõkalsoomuste ja vanade lehetüügastega. Leheroots kollakasroheline kuni helepruun, pool kuni terve lehelaba pikkune, alusel tihedalt kaetud äärest helepruunide ja tumepruunide või mustade sõkalsoomustega. Lehelaba 4-40 cm lai; piklikmunajas, tumeroheline, alt hõredalt kaetud näärmekarvadega või ilma. Sortidest on tuntuim ’Recurvata’ – erineb põhiliigist tugevalt allakäändunud lehekeseservade poolest. Taim kasvab hästi poolvarjulises kuni täiesti varjulises, parasniiskes kobeda, nõrgalt happelise, kerge huumusrikka mullaga kasvukohas. On tundlik kuivuse suhtes. Tõsiseid kahjustajaid pole teada, kuid ebasobivates kasvutingimustes nakatub leheroostega ja võivad ilmuda muud seenhaiguste tekitajate poolt põhjustatud laigud lehtedel.

Läik-sõnajalg (D. goldiana) on looduslikult pärit Põhja-Ameerika idaosa varjulistest metsadest. Püsiku risoom on jäme ja lühiroomav, kaetud suurte, kuni 2 cm pikkuste, kahevärviliste, keskelt tumedate, peaaegu mustade ning äärest heledamate sõkalsoomustega. Leheroots on kuni 40 cm pikk, alusel kaetud samasuguste sõkalsoomustega kui risoomgi. Lehed asetsevad kimbu või enam-vähem lehtrina, on püstised või kaldu, veidi kaardus tipuosaga, kuni 1,2 m pikad. Lehelaba on kuni 80 cm pikk ja umbes 30 cm lai, munajas, liht- kuni kahelisulgjas. Eoskuhjad on lehehõlma alaküljel kahe reana, teine teisel pool keskroodu. Eosed valmivad juulist septembrini. Läik-sõnajalg on hea vastupidavusega ja talvepüsiv ka Eesti oludes avamaal. Kasvab Tartu Ülikooli botaanikaaias alates 1987. aastast. Pälvib tähelepanu kui ilus ja graatsiline sõnajalg. Eriti kena on ta kevadel noorte lehtede ja keskelt tumedate ning servadest heledate sõkalsoomustega. Istutatakse tuulevarju, sest tugevam  tuul võib kahjustada suuri õrnu lehti. Paljundada saab vaid eostega, sest risoom tavaliselt ei harune ning kasvatab vaid ühe lehtedelehtri.

 

PEREKOND ASTELSÕNAJALG:

 Astelsõnajalg (Polystichum) on umbes 200 liigiga enamasti igihaljaste eostaimede perekond väga erinevatest kasvutingimustest üle Maa. Eesti loodusest võib haruldusena leida kolme: odajas-,  ogane- ja Brauni astelsõnajalg. Perekonda iseloomustab püstine või viltune, jäme puitunud risoom, mis on tihedalt kaetud vanade lehetüügaste ja sõkalsoomustega. Lehed on neil püstised või kaardus, igihaljad või talihaljad sulgjad, nahksed  liitlehed, mille lehelaba on lineaalne kuni munajassüstjas ja sulglehekesed on alusel (kinnitumiskoht liitlehele) hõlmakesega ja servades pehme- või jäigaogaliste hammastega. Eosed paiknevad lehelaba tipuosas sulglehekeste serva ja keskroo vahel ning on kaetud ümara looriga, mis valminult on tume.

Brauni astelsõnajalg (P. braunii) on püstise risoomiga suvehaljas taim. Lehed on kahelisulgjad, pehmed, üldkujult süstja lehelaba (20 cm x 80-100cm) ja sellest ca 6 korda lühema rootsuga (5-15 cm). Lehe pearood ja rootsud on kaetud pruunide sõkalsoomustega. Sulglehekeste paare on palju  ja need on kaetud hõredate karvakestega ning leheserv on ogajas-saagjas. Eosed valmivad juulist septembrini, eoskuhjad on suured ja üksteisest eraldunud, loor õrn ja pudenev. Kasvuks eelistab varjulist niisket kuni parasniisket toitainete ja huumusrikast happelist kasvukohta. Eriti kena on ta kevadel noorena oma tihedalt valgete sõkalsoomustega kaetud veel avanemata lehtedega. Aiataimena seni vähe levinud, kuid väärib kindlasti suuremat tähelepanu. Mõnel pool võib vajada talvekatet.

Ogast astelsõnajalga (P. aculeatum) iseloomustab sõkalsoomustega kaetud  viltune, jäik puitunud risoom,  talihaljad lühikese sõkalsoomustega kaetud rootsuga ja liht- kuni kahelisulgjad süstjad lehed. Sulglehekesed on nahkjad,  pealt tumerohelised, paljad ja läikivad, alt heledamad ja sõkalsoomustega kaetud. Eosed valmivad juulist septembrini, kuid suured eoskuhjad on sageli kokkupuutuvad. On  Euroopas üks enim kasvatatud aiasõnajalgu tänu oma tumerohelistele nahkjatele läikivatele lehtedele. Kasvab hästi nii varjus kui poolvarjus alaliselt parasniiskes huumus- ja toitaineterikkas mullas, talub ka lubjakaid muldi. Talvekülmad võivad taime kahjustada vaid külmemates piirkondades, kus võib talvitumist katte peale asetamisega toetada.

 Odajas astelsõnajalg (P. lonchitis) erineb teistest oma lühikese risoomi poolest. Lehed kasvavad tal lehtrina või kimbuna, on jäigad, kaldu kuni tipust veidi kaardus.  Võrreldes teistega veidi lühemad, kuni 60 cm, lihtsulgjad, talvehaljad ning kinnituvad risoomile lühikese (2-7 cm) musta sõkalsoomustega kaetud rootsuga. Eoskuhjad sarnanevad eelmisele. Kasvuks eelistab oma looduslikule kasvukohale sarnast paika: kivist kohta, ka lubjakivide vahel, kiviaedadel jne, oluline on parasniiske ja poolvarjuline kasvukoht. Looduses kaitsealune taim, Eestis aiataimena vähe levinud.

 Mõõk-astelsõnajalg (P. munitum) on teistest astelsõnajalgadest kergesti eristatav lihtsulgjate piklikmunajate liitlehtede järgi, millede sulglehekesed on ainulaadselt lineaalsed veidi teravduva tipuga. Ka tekstuurilt on nad õhukesed, jäigad ja tugevad,  kuigi ka tumerohelised, nahkjad ja läikivad pealtpoolt. Eoskuhjad paiknevad tal reana sulglehekeste serva lähedal, need on helekollased ja valmivad septembris. Mõõk-astelsõnajalg on nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas armastatud aiasõnajalg tänu oma eripärasele välimusele ja vastupidavusele. Kasvuks sobib parasniiske kuni niiske huumusrikas happeline pinnas ja varjuline kuni poolvarjuline kasvukoht. Liiga päikeselisel kohal võib vajada varjutamist ereda kevadpäikese eest.

 Karvik-astelsõnajalg (P.setiferum) on viltuse, punakaspruunide sõkalsoomustega kaetud risoomiga. Suvehaljad lehed on suured kolmelisulgjad, pehmed, sageli lamavad, kuid hea dekoratiivsusega. Lehtede suurus ja kuju on varieeruv, mis on andnud tõuke sordiaretusega tegelemiseks. Eoskuhjad on väikesed, loor õhuke ja kaduv.  Kasvab hästi nii varjus kui poolvarjus parasniiskes huumus- ja toitainerikkas mullas keskmises aiamullas. Levinumad sordid on ’Plumosum Densum’ – kasvukõrgus kuni 70 cm ja ’Proliferum’ – kasvukõrgus kuni 90 cm.

PEREKOND ADIANTUM:

 Adiantum (Adiantum) Üks tuntumaid sõnajalgtaimede perekondi, kuulub adiantumiliste sugukonda. Nimi tuleneb kreeka keelest: ei saa märjaks. Tõepoolest, lehtede peale sadav vesi ei märga taime vaid libiseb üle lehestiku maha. Taimeperekonnas on üle 200 erineva liigi, millest enamus kasvab looduslikult troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades. Adiantiumid eelistavad kasvada varjulises kohas ja soovitatavalt vee läheduses. Adiantumi kasvukuju võib olla üsna erinev, kõrguskasv pikem või lühem, asetus roomav või pooleldi püstine ja harunenud. Helerohelised suured tugevalt lõhestunud lehed moodustavad lehviku äraspidimunajatest, kiiljatest või trapetsikujulistest leheosadest. Pikad ja läikivad leherootsud on värvuselt tumedad. Lehelaba on sulgjagune, liht- kuni viielisulgjas. Leheseis on vahelduv või vastastikune. Adiantumi eoskuhjad on ümarad või piklikud. Tavaliselt paiknevad nad sulglehekese serva lähedal. Adiantumitele on iseloomulik eoskuhjasid kattev pöördunud leheserv. Lühike risoom on kaetud tuhmide pruunide või mustade soomustega. Paljusid adiantumeid kasvatatakse toataimena või lõikematerjali saamiseks. Levinumad toaadiantumid meie oludes on  karvane, kaunis, talbjas, saba-, ja õrn adiantum. Aiataimena saab meil kasvatada himaalaja, aleuudi ja varvas-adiantumit.

 Varvas-adiantum (Adiantum pedatum) kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas Atlandi ookeani poolsetes niisketes lehtmetsades, aga teda leidub ka Jaapanis. Taim on laiuva kasvuga elegantset suvehaljast puhmikut moodustav püsik, sirgub kuni 50 cm kõrguseks moodustades rohkelt uusi võrseid. Lehed on pealt helerohelised, alt pisut tumedamad. Varred on mustja tooniga pakkudes nauditavat kontrasti lehestikuga. Varvas-adiantum on nauditav, kui teda kasvatada suuremate või väiksemate rühmadena. Sobib pool- kuni täisvarjuline niiske pinnasega kasvukoht. Päikesevalgust eriti ei soovi, kuid lühiajaliselt ülelibiseva laigulise päikesevalguse talub vaevata ära. Levib aeglaselt pinnalähedaste risoomidega. Talub üsna hästi ka kuivaperioode juhul kui kõik muud kasvunõuded on täidetud. Ei talu otsest lauspäikesevalgust ega läbikuivanud mulda. Parim liigiomaseid tunnuseid säilitav paljundusviis on jagamisega kasvuperioodi algul.

Sort ‘Imbricatum’ eristub silmanähtavalt põhiliigist. Ta on madalam (20–30 cm) ning eriti kaunite lehtedega: lehelaba sulglehekesed asetsevad katusekivi taoliselt tihedalt üksteise kõrval.

Sort ‘Subpumilum’ on aia-adiantumite hulgas kõige väiksem, tal on kõrgust vaid 7–15 cm. See kääbusvorm moodustab tiheda hallikasrohelise puhmiku. Lehelaba sulglehekesed asetsevad tihedalt üksteise kõrval. Ta sobib hästi kiviktaimlasse. Vajab poolpäikeselist kuivemapoolset kasvukohta.

 

Himaalaja adiantum (A. venustum) kasvab looduslikult Himaalajas ja Afganistani mägedes nii varjulistes metsades kui ka päikesepaistel. Taimel on peenike roomav ja üsna pindmise asetusega risoom, mistõttu päikest talub ta juhul, kui puhmikut ümbritsevad kivikesed ega pinnas päikese tõttu liigselt ei kuumene ja ei kuiva päris läbi. Suvehaljad lehed on kevadel helerohelised, suvel tumedamad ja mõneti hallika kirmega. Kaarja kujuga lehed kasvavad kuni 40 cm pikkuseks. Taim areneb aeglaselt. Tugevamaid puhmikuid võib ka jagada. Himaalaja adiantum vajab ühtlasema temperatuuriga  väliskeskkonda, mida saab tekitada kerge talvekatte peale asetamisega hilisel sügisel. Katteks sobivad kuivad puulehed ja kuuseoksad. Kasvupinnas peab olema kergelt happeline ja õhurikas.

 

Aleuudi adiantum (A. aleuticum) kasvab looduses peamiselt Põhja-Ameerika lääneosas ja Ida-Aasia mägedes. Taime kõrgus võib küündida kuni 110 cm-ni, kuid enamasti jääb vahemikku 50-80 cm. Suvehaljad lehed asetsevad tiheda kimbuna ning on jäigalt püstised. Aleuudi adiantum kasvab meil aiataimena hästi täisvarjulises, huumusrikkas, viljakas ja alaliselt parasniiskes neutraalse mullaga kasvukohas. Talub sobivate kasvutingimuste korral ka kuivust.

LÕPETUSEKS: Jättes sõnajalgade teadusliku klassifitseerimise botaanika asjatundjate hooleks ja kasutades lihtsalt rahvapärast nimetust ’sõnajalg’, võib nentida, et Eestis kasvab veel hulk teisi sõnajalgtaimi või sõnajalgadeks nimetatavaid muid taimi, kes kõik on vahvad, toredakesed ja väärivad aiapidajate tähelepanu. Need on taimeperekonnad ja liigid pärissõnajalalaadsete (Filicales) seltsist; maokeel, võtmehein, kilpjalg, soosõnajalg, raunjalg, naistesõnajalg, põisjalg, kiviürt, laanesõnajalg, kolmissõnajalg, imar jpt.

Kellel sõnajalgade vastu sügavam huvi, võib soetada endale Kai Rünk’i kirjutatud raamatu „Sõnajalad looduses, aias, toas.“ Kirjastus Valgus, 1999.