Siumari (Actaea) kuulub tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda. Salu-siumarja on kasutatud ka ravimtaimena, kuid selle katsetamine ei ole tema mürgisuse tõttu mingil juhul soovitatav. Kõikide nende haiguste vastu on ju loodud tänapäeval ka hulga ohutumaid ja kindlamaid ravimeid. Ravitud on aga eelkõige südamerabandust ja reumat. Südamehaiguste puhul joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti aga sellesama keeduveega haigetele kohtadele kompresse.
Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline taim. Kõrgus 40-60 cm, vahel kõrgem. Puhmiku kõrgus kuni 0,5 m. Mõlemasugulised väikesed kollakasvalged õied asuvad tipmistes või lehekaenaldes asuvates lühikestes kobarates. Õiekate on kaheli, lahklehine. Tupplehti 4-6, ovaalsed, 4-6 mm pikad, langevad varakult ära. Kroonlehti on 4-6, muundunud nektaariumideks, valged, kitsad, elliptilised, kuni 3 mm pikad. Tolmukaid on palju, aga emakaid üks. Õitseb juunis-juulis. Mahlakas paljuseemneline marjataoline läikiv kukkurvili on algul roheline, hiljem must. Vili on kuni 1 cm pikkune. Kahelikolmetised suured pikarootsulised lehed. Viimase järgu lehekesed on piklik-munajad, alusel südajad, veidi ebaühtlaste hõlmadega, jämedalt saagja servaga, roodude kohal veidi karvased. Kolletuma ja kuivama hakkavad augustis. Vars on tavaliselt kuni 60 cm kõrge, alusel kaetud pruunide soomusjate lehtedega, ülaosas väheste karvadega, mujalt paljas. Risoom on viltune, tugev, mitmeharuline, mullas 4-6 cm sügavusel. Lisajuuri rohkesti.
Paljuneb seemnetega, laieneb vegetatiivselt risoomi abil. Paljundatakse seemnetega ja risoomipistikutega. Levinud peaaegu kogu Euroopas ning ka Lääne-Siberis. Hiinas esineb lähedane liik. Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Varjukates leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel, salu- ja laanemetsas. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Marju söövad loomad levitavad seemneid. Kogu taim on mürgine. Kutsub esile kõhulahtisust ja oksendamist. Mürk (nagu tulikatel) põhjustab tugevat nahaärritust ja villide ning raskesti paranevate haavade teket. Süües võib saada eluohtliku mürgistuse, halvab südame või hingamislihaste töö. Kasutatud ravimtaimena reuma ja lihaste põletike puhul. Vilju kasutatakse musta värvi saamisel. Sobib ilutaimeks õrna laiuva lehestiku, valgete õiekobarate ja läikivate marjade tõttu, kuid mürgiste marjade ahvatleva välimuse tõttu mitte viia lasterohketesse kohtadesse.
Siumari, sivumari ja ussimari näitavad kõik, et taim peab olema mingil moel ussidega, seega tegelikult madudega seotud olema. Seda sarnasust ei tule kaugelt otsida – nii nagu rästikuhammustus on mürgine, on mürgine ka kogu salu-siumari. Seejuures on tema mürgisus lastele mõnevõrra ohtlikum kui teiste tulikaliste oma. Siumarja marjad on väga ilusad ja ahvatlevad lapsi neid suhu toppima. Vahepeal olgu öeldud, et botaanikud on need marjad oma tekkeviisi järgi nimetanud hoopis kukkurviljadeks. Kuid see selleks. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetamine nii suus kui ka maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi. Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.
