Salat (Lactuca) kuulub ühe kuni mitmeaastaste rohttaimede, harva poolpõõsaste perekonda korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Umbes 100 liiki kasvab peamiselt põhjapoolkeral. Salatid sisaldavad rohkesti piimmahla, nende lehed on terved või lõhestunud, väikesed korvõisikud moodustavad pöörise või kända. Eestis on leitud tulnukana noollehist salatit (L. serriola). Nii avamaal, kui ka katmikalal kasvatatakse salatitaimena mitut aedsalati (L. sativa) teisendit, Eestis peamiselt leht- ja peasalatit, harva rooma salatit. Aedsalat on üheaastane isetolmlev valgusnõudlik rohttaim, ta kasvatab algul lehekodariku või pea (välja arvatud spargelsalat). Kui taime köögiviljaks ei koristata, kasvatab ta samal aastal kollaseid õisikuid kandva ja viljuva varre. Lehtsalati (L. s. var. crispa) lehekodarik ei moodusta pead, kasvatatakse rohkesti käharalehelisi sorte. Ta on aedsalati teisendeist varajasim, kasvuaeg tõusmest koristusküpsuseni 30-60 päeva.
Peasalati (L. s. var. capitata) lehekodarik moodustab mitmesuguse suuruse ja kujuga pea, kasvuaeg 50-90 päeva. Eristatakse pehmete siledate terveservaliste lehtedega võisalatit ning rabedate, vähem või rohkem kähardunud lehtede ja lõhestunud leheservadega jääsalat. Viimane on lühiajaliselt säilitatav ning transporditav.
Rooma salati (L. s. var. longifolia) piklikud lehed moodustavad piklikümmarguse pea. Tal on pikk kasvuaeg, teda kasvatatakse sügiseseks kasutamiseks ja sobib säilitada (säilib keldris liiva istutatult kuni 2 kuud).
Spargelsalatil (L. s. var. angustana) moodustub mahlakas vars, sellel paiknevad üksikult piklikud lehed. Süüakse lehti ning noori paksenenud varsi toorelt või hautatult nagu sparglit, teda säilitatakse nagu rooma salatit. Spargelsalatit kasvatatakse peamiselt Hiinas ja Jaapanis. Pea- ja lehtsalatil tarvitatakse toiduks lehti, need sisaldavad valku, mineraalaineid (eriti kaltsiumi, magneesiumi ja fosforit), B-rühma vitamiine, C-, K-ja E-vitamiini ning karotiini. Glükosiid laktutsiin annab lehtedele veidi mõrkja maitse. Eestis salatit külvatakse või istutatakse, ta kasvab hästi sügavapõhjalisel huumuserohkel mullal, sobivaim kasvutemperatuur on 15-20°C. Peasalatit saadakse 1-1,5 kg ühelt ruutmeetrilt, lehtsalatit 0,8-1 kg/1 ruutmeetrilt.
Aedsalat pärineb väidetavalt Aasia, Egiptuse ja Ida-Aafrika mägismaadest. Pead moodustavaid salatitüüpe tänapäevasel kujul on esmakordselt kirjeldatud 16.saj. 1551.a.kirjeldati esmakordselt lehtsalatit. 18.saj.tunti juba 25 peasalati sorti. 19. saj tekkis Ameerika Ühendriikides jääsalat. Aedsalati viljelemine ja tarbimine on pidevalt suurenenud. Eestis kasvatatakse aedsalatit nii avamaal, kui ka katmikalal.
Aedsalat on orgaaniliste hapete ja mõruainete sisalduse poolest väärtuslik dieetköögivili. Aedsalat sisaldab C-, A-, B1-,B2-, PP vitamiine. Mineraalainetest kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, magneesiumi, rauda. Märkimist väärib ka valgu, süsivesikute, ballastainete, rasva ja vee sisaldus. Piimamahlas sisalduv glükosiid laktusiin ja selle monoester laktopikriin , mis lehtedele omapärase, veidi mõrkja maitse annavad, mõjuvad väikestes annustes manustatuna vererõhku alandavalt ja parandavad und. Aedsalat on Eestis hinnatud salatitaim. Kõik aedsalati taime organid sisaldavad piimmahla, mis lõikekohast (haavast) välja voolanult õhu käes kuivades pruuniks värvub.
Aedsalat on üheaastane, põhiliselt isetolmlev rohttaim. On pikapäevataim ja putkub kiiresti pika päeva tingimustes. See omadus võib aga teisendite ja sortide lõikes väga erinevalt välja kujuneda. Eri sordid võivad fotoperioodiliselt tugevasti või üsna nõrgalt reageerida. Vastavalt sellele eristatakse kevad (pikapäeva-), suve- ja sügis (päeva pikkuse suhtes neutraalseid ) ning talve- (lühipäeva-) sorte. Varajased sordid moodustavad rikkalikult vegetatiivset massi lühipäeva (9-12 tundi) ja madalama temperatuuri tingimustes ning on hästi kohanenud varakevadiseks kasvatamiseks katmikalal. Suvise külvi korral hakkavad need kiiresti õitsema. Pikema kasvuajaga hilisemad sordid arenevad aga paremini kõrgema temperatuuri ja pikema päeva (12-18 tundi) korral.
Valguse intensiivsuse suhtes on aedsalat nõudlik. Nõrgas valguses kasvab halvasti, lehekodarik jääb väikeseks ja peasalat ei moodusta pead. Eesti kliimaoludes enne veebruari keskpaika looduslikust päevavalgusest aedsalati normaalseks kasvuks ei piisa.
Soojuse suhtes ei ole aedsalat eriti nõudlik ja teda võib pidada suhteliselt külmakindlaks köögiviljataimeks. Seemned hakkavad idanema temperatuuril 2…5ºC .Optimaalne idanemistemperatuur 16…22ºC. Temperatuuril 25…30ºC seemned enam ei idane. Madalamatel idanemistemperatuuridel (2…8ºC ) kui see kestab üle 10 päeva hakkavad taimed putkuma. Optimaalne temperatuur kasvuks ja arenguks 15…25ºC ja öösel 12…15ºC. Vahelduvad temperatuurid (öösel madalam ja päeval kõrgem ) soodustavad salatitaime kasvu. Taimed taluvad lühiajaliselt -4…-5ºC öökülma. Madalama temperatuuri korral on salatilehed maitsvamad.
Niiskuse suhtes on aedsalat nõudlik. Kuival mullal annab väikese saagi ja läheb kiiresti putke. Suhteliselt nõrga ja pindmise juurestiku tõttu ei suuda aedsalat ammutada niiskust sügavamatest mullakihtidest.
Taimetoitainete suhtes on aedsalat nõudlik. Ettevaatlik tuleb olla lämmastikväetistega väetamisel, et vältida nitraatidesisalduse tõusu salatilehtedes. Mikroelementidest on aedsalat võrdlemisi tundlik molübdeenivaeguse suhtes.
Morfoloogiliselt eristatakse leht- ja peasalateid. Esimesel arenevad lehed rosetina, teisel keerduvad peaks.
Peasalatil (var. capitata) moodustuvad lühikesele peavõrsele kinnitunud lehed vähem või rohkem koreda poolroseti. Eristatakse kahte peasalati tüüpi: võisalat ehk harilik peasalat ja jääsalat (ka jäämäesalat) ehk krõmpssalat.
Võisalat lehed õhemad, pehmemad siledaservalised või kergelt hambulised lehed, koristusjärgselt võrreldes jääsalatiga kiiremini närtsivad ja oma karge konsistentsi kaotavad. Pea südamikulehed on heledamad ja õrnemad.
Jääsalat – lehed on paksemad, tihkemad, jämedate roodudega , hamba all krõmpsuvad, klaasjalt läikiva pealispinnaga , näevad kergelt külmununa. Sellest on tulenenud ka talle USA-s esmakordselt antud jääsalati nimi.
Bataavia– salat on Prantsusmaalt pärinev jääsalati tüüp. See on võisalati ja tavalise jääsalati vahepealne vorm, mille pea kaalub 150- 500 g.
Noppe– ja lõikesalatil (var. crispa) on siledapinnalised või käharad, terveservalised või sakilised, suured ja õrnad lehed, mis pead ei moodusta. Noppesalatil on leherosett avatum kui lõikkesalatil.
Rooma salat (var. longifolia) vanim teadaolev aedsalati kultuurvorm. Vegetatiivses kasvujärgus moodustub tihe peataoline leherosett, mis sarnaneb peasalati peaga. On kõrgema kasvuga. Võrreldes teiste salatiteisenditega , talub rooma salat paremini kõrgemaid temperatuure ega lähe kiiresti putke. On kõige pikema kasvuperioodiga (70-90 päeva).
Spargelsalat (var. angustana) moodustab piklikest terveservalistest või kergelt saagjatest lehtedest rosetti.
Kasvatamine avamaal
Aedsalat eelistab huumusrikkaid ja kobedaid keskmise raskusega kuni raskemaid niiskemaid, hea struktuuri ja veeläbilaskvusega, nõrgalt happelise reaktsiooniga (pH 5,8- 6,5) muldi. Siiski sobivad rohkem raskemad mullad, saak on mahlasem. Varajase saagi saamiseks kasutatakse kiiresti soojenevaid muldi, tuulte eest kaitstud kasvukohti. Ei sobi puude ja põõsastega kaitstud kasvukohad. Avamaal kasvatatakse aedsalatit mõne sõnnikut saanud kultuuri järel. Suhteliselt hästi talub aedsalat ka iseenesele järgnevust.
Varajase saagi saamiseks külvatakse seemne mulda esimesel võimalusel. Pikema kasvuajaga päevaneutraalseid sorte võib külvata mitu korda suve jooksul. Sügisese saagi saamiseks võib lühema kasvuperioodiga varajasi sorte külvata ka juuli lõpul. Külviskeem lehtsalatil ribasse külvata 5-6 rida, ridade vahe 15-20 cm, peasalatil 20-25 cm. Lõplikult harvendataks lehtsalat 10-15 cm, peasalat 20-25 cm. Seemne kulu lehtsalatil 0,3-0,5 ja peasalatil 0,1-0,3 g/m². Külvisügavus 1-1,5 cm.
Istutatakse istikutest varajasema saagi saamiseks. Istikutest kasvatatakse rohkem peasalateid (võisalat, jääsalat, roomav salat). Avamaale istutamiseks kasutatakse 3-4 pärislehega taimed. Istutamisel tuleks vältida liiga tihedat istutust, võisalatil keskmiselt 12-15, jääsalatil 9-11 taim/m².
Aedsalatit võib kasvatada (kurgi, kõrvitsaliste, pea- ja lillkapsaste) vahekultuurina. Sageli külvatakse aedsalatit avamaale aeglaselt tärkavate tõusmetega kultuuride (porgandi, peterselli jt) märkekultuurina, segades nende külvise hulka teatud koguse (kuni 10 %) salati seemet. Väikeaias kasvatatakse aedsalatit eelkultuurina (kurgi, kõrvitsaliste, tomati, aedoa, keskvalmiva pea- või hilise lillkapsa jne) korral. Ka võib teda külvata mõne varakult kasvatatava kultuuri (varajase peakapsa, lillkapsa, varajase herne jne) järelkultuurina sügiseseks saagiks.
Väga head efekti annab varakevadise avamaasalati katmine kattelooriga, katteloor soovitataks eemaldada alles koristamise eel. Punaseleheliste sortide puhul peetakse siiski soovitatavaks katteloor mõni päev enne koristamist taimedelt eemaldada, et tagada intensiivsema punase värvuse tekkimine.
Multšimine annab häid tulemusi. Läänemaailmas kasutatakse spetsiifiliste omadustega tehismaterjale (valgust ja soojust reflekteerivad või fotoselektiivsed sünteetilised kiled, multškatted, multšpaber jne). Leidub juba ka selliseid, mis mikrobioloogiliselt ise lagunevad ja mullaga segunevad ning oma ülesande täitnud multš pole vaja eraldi koristada. Koduaias võib multšina kasutada niidetud rohtu, freesturvast, peenestatud põhku.
Kasvuaegne hooldamine seisneb põhiliselt reavahede kobestamises, umbrohtude hävitamises, harvendamises, pealtväetamises, kastmises. Harilikult tärkab salat 4-6 päevaga, peale seda alustatakse ka mulla kobestamise ja umbrohtude hävitamisega. Harvendada soovitatakse külve kaks korda, esimene kord umbes 2 nädalat peale tärkamist, 3-4 cm vahekaugustele. Teine kord 2 nädalat peale esimest harvendamist lõplikele vahekaugustele. Harvendamisega ei tohi hilineda. Teisel harvendamisel on taimed enamasti 4-5 pärislehe järgus ja neid saab kasutada salatiks. Pealtväetamiseks kasutada ammooniumsalpeetrit 20-30 g 10 liitri vee kohta. Virtsa ja sõnnikuleotisega väetata aedsalatit.
Kastab tuleb sageli, vastavalt vajadusele, oluline on ühtlane mullaniiskus, optimaalseks peetakse mullaniiskust 65-75 % väliveemahutavusest. Soovitatakse kasta taimi hommikupoolikul, et taimed saaksid kuivada ja seega on võimalik vältida seenhaiguste levikut. Hoiduda vee kallamisest otse salatitaimede peale. Ebaregulaarne kastmine soodustab ennakõidumist. Kui salat on moodustanud pea ei ole kastmine enam nii oluline. Vastuvõtlikum seenhaigustele on jääsalat. Tänapäevastel rooma salatitel ei ole taimede peaks sidumine vajalik, sest pead moodustuvad ise.
Saagi koristamine – koristatakse vastavalt valmimisele valikuliselt. Koristusküps peasalat ei oma putkumise märke. Pea tihedus ei ole oluline, kriteeriumiks on pea kaal. Pead lõigatakse juurelt ca 1 cm pikkuse varretüükaga. Eemaldatakse haigustest tabandunud lehed. Lehtsalatil peaks olema kümmekond lehte, siis alustatakse koristamisega. Lehtsalat lõigatakse juurelt nii, et leherosett jääb kokku. Koristada kuiva ilmaga.
Säilitatakse külmkambris 0 kuni +1º C temperatuuril, 95 % relatiivse õhuniiskuse juures. Kiledes müüdav salat säilitatakse +1 kuni +3 º C temperatuuril 4-7 päeva.
Saagikus on olenev sordist, kasvatuse tehnoloogiast jne peasalatil 2-3 kg/m² , jääsalatil 3-4 kg/m², lehtsalatil 1-2 kg/m².
