Robiinia (Robinia) on heitlehiste põõsaste ja puude perekond on nimetuse saanud Vespasian Robin’i auks, kes tõi esimesed taimed aastal 1620 Ameerikast Euroopasse. Teistel andmetel andis Linne perekonnale nime tuntud aedniku Jean Robini (1550-1629) auks. Astlataoliste abilehtedega, paaritusulgjate liitlehtedega puud ja põõsad. Õied valged, roosad, kuni purpurjad, ning asuvad püstistes kuni rippuvates kobarates. Vili on paljude seemnetega lame kaun, milline avaneb kahest küljest. Perekonda kuulub ca 20 liiki, millised pärinevad Põhja-Ameerikast ja Mehhikost. Mitmed liigid annavad rikkalikult juurevõsu ja on head meetaimed. Robiiniad on suhteliselt kiire kasvuga ning taluvad hästi kuivust ega ole nõudlikud pinnase suhtes. Saavutamaks head ja tugeva oksakavaga isendit, võib noores eas vajada kujunduslõikust. Mõned liigid annavad hästi juurevõsusid, mida võib kasutada taimede paljundamiseks. Paljundada saab ka pistikutega ja seemnetega. Viimased vajavad stratifitseerimist. Erilised sordid on tavaliselt poogitud.
Harilik robiinia e. valge ebaakaatsia (R. pseudoacacia) on kuni 25 m kõrgune asuurse ümara võraga puu on pärit Põhja-Ameerika idaosa mäenõlvadelt. Samas on aga liik metsistunud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, tundes end väga koduselt siinses kliimas ja levides nii seemnetega kui juurevõsudega. Võrsed paljad, varustatud tugevate asteldega. Lehekesi 7-19, elliptilised, ogaja tipuga, 2,5-4,5 cm pikad, terveservalised, puhkedes siidkarvased, hiljem paljad. Lehed võivad olla kuni 45 cm pikad. Õied on valged, kuni 25 cm pikkustes lõhnavates kobarates, puri roheka laiguga, õitseb juunis. Viljadeks on kaunad kuni 10 cm pikad, tumepruunid, paljude seemnetega. Kaunad püsivad puul kuni kevadeni. Noorelt kiirekasvuline ja annab rikkalikult juurevõsu. Veidi külmahell. Talub linnatingimusi ja kärpimist, põuda ja tuld. Lehed ja koor hobustele mürgine. Kõik taime osad inimesele mürgised. Liik on ka valgusnõudlik ja resistentne kloriididele. Kasutada suurematel haljasaladel üksikasetuses, samuti alleepuuna jne. Palju sorte: ’Aurea’ – laipüramiidja võraga, puhkedes kollased lehed värvuvad kiiresti rohekaiks;‘Bessoniana’ – võrsed asteldeta, võra kerajas, väiksem kui põhiliik; ‘Frisia’ – puhkedes lehed oranzkollased, hiljem kuldkollased; ’Monophylla Fastigiata’ – sammasja võraga, suurte lihtlehtedega või kuni 5 lehekesega liitlehed; ’Monophylla Pendula’ – rippuva võraga väike puu, lehed lihtlehed või 3-5 lehekesega liitlehed segamini; ‘Pyramidalis’ (’Fastigiata’) – kuni 15 m kõrgune sammasja võraga puu; ’Rozynskiana’ – lehed põhiliigist suuremad, pikad, rippuvad; ‘Sandraudiga’ – tugevakasvuline puu suurte asteldega, õied valged, lillaka varjundiga; ‘Semperflorens’ – väga õiterikas ja võib õitseda juunist septembrini; ‘Tortuosa’ – püstiste üksikute tugevate okstega ja veidi korkja koorega, vanalt vihmavarjutaoline võra; ‘Umbraculifera’– 5-6 m kõrgune poolkeraja tiheda võraga keerdoksaline puu, ei õitse või õitseb üliharva; ‘Unifoliola’ (’Monophylla’) – lühikeste külgokstega vähehargnev võra, hästilõhnavad õied; lehed suured lihtlehed kuni kolmetised liitlehed.
Kleepuv robiinia (R. viscosa) on ca 9 m kõrgune Põhja-Ameerika idaosast pärit heitlehine puu. Võrsetel astlad väga väikesed või puuduvad hoopis. Võrsed ja leherootsud kaetud tugevalt kleepuvate karvadega. Lehed kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad 13-21 lehekesega liitlehed, lehekesed, elliptilised kuni 4 cm pikad, noorelt karvased, hiljem pealt paljad. Õied on roosad kollaste märgistega, paiknevad tihedates kuni 10 cm pikkustes rippuvates kobarates, puhkevad juunis. Viljad on piklikud kuni 10 cm pikad kleepuvate karvadega kaunad. Kasutamisalad samad hariliku robiiniaga. Veidi külmahellem eelmisest liigist.
