Rebasesaba (Alopecurus) Aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis) kuulub sugukonda kõrrelised (Poaceae) ja perekonda rebasesaba (Alopecurus). Tuntud ka rahvapäraste nimetuste all; heinamaa hundisaba, rebasehänd, rukkipeaga kastehein, rukkipealine. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,3…1 (1,2) m. Kasvab väikeste mätastena. Õied moodustavad väikesi 0,5 cm pikkusi lapikuid pähikuid. Pähikutes on ka rohkesti 1,5 mm pikkusi ripskarvakesi. Pähiku välissõkal on kilejas, kuni 4 mm pikkune. Sõklal on ka kuni 8 mm pikkune ohe, mis kinnitub sõklale selle alumisel kolmandikul. Tolmukapead on kuldkollased. Pähikud on koondunud pikka ruljasse pööristähka. Õisiku pikkus on 3…7 (10) cm ja läbimõõt kuni 1 cm. Ohted ulatuvad õiskust kaugele välja. Õitseb mais ja juunis. Viljadeks on väikesed, 2…2,5 mm pikkused, munajad, helepruunid terised. Pikad kitsad lamedad lehed, alusel pika kaarja tipuga kileja keelekesega (sageli üle 4 mm). Lehe laius 3…8 (10) mm, pealmine pind kare, tipp pikalt teritunud. Lehetuped on siledad, suhteliselt tihedalt vastu vart liibunud. Vars on püstine või alusel veidi tõusev, sile, sõlmeline. Risoom on lühike, kuni 10 cm pikkune, asetseb mullas veidi viltuselt. Paljuneb põhiliselt seemnetega. Esineb peaaegu kõikjal Euroopas, kuid kohati ka Aasias parasvöötmes. Kultuurtaimena levinud laialt kõigil mandritel peale Aafrika ja Antarktika. Eestis kõikjal sage. Kasvab niiskematel päris- ja looniitudel, lammi- ja puisniitudel, teeservadel, vahel umbrohuna põllul. Kasvatatakse ka kultuurheinamaadel. Eelistab niiskeid toitainerikkaid kasvukohti. Moodustab sageli tähtsa osa veekogude kallaste kooslustest. On toiduks paljudele taimtoidulistele loomadele. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. On kõrge väärtusega söödataim. Külvatakse nii karjamaadele kui ka niidule teiste heintaimedega segus. Varakevadel on kiire kasvuga ja sobivates tingimustes võib aastas anda kolm lõikust. Haljassöödana kariloomad teda eriti ei söö, küll aga heinana.
Rebasesaba ja põldtimut on kaks meie väga tavalist kõrrelist. Alatihti kipuvad nad üksteisega segamini minema. Kui teate, kuidas näeb välja timut, siis teate ka, milline on rebasesaba. Nii lihtsaks teevad paljud loodusesõbrad asja enda jaoks. Kuid egas tegelikult neil kahel taimel nii raske vahet teha olegi.
Nii rebasesaba kui ka timuti pähikud moodustavad pika tiheda tähkõisiku. Nii korrapäraseid rullikujulisi õisikuid meie teistel kõrstaimedel ei ole. Aas-rebasesaba ja põldtimut on ka suuruselt ja üldiselt välisilmelt väga sarnased. Kuid siiski, neil on ka olulisi ja lihtsasti märgatavaid erinevusi. Näiteks hakkab rebasesaba varem õitsema kui timut. Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Kes rebasesaba tunnuseid hästi teab, sel võib jääda mulje, et uuritud maatükil timutit ei kasvagi. Kui aga juulikuus tagasi tulla, siis võib vaid imestada – osa rebasesabasid on muutunud timutiteks. Niisiis hakkab timut hiljem õitsema.
Teiseks on tegelikult erinev ka nende taimede õisiku kuju. Timuti õisik on kogu pikkuses ühtlase jämedusega, rebasesabal muutub see aga tipu suunas aegamööda peenemaks.
Kõige kindlam eristamisvõte on aga järgmine. Võtke uuritava taime õisik sõrmede vahele ja painutage ta ringikujuliseks. Kui ta moodustab ilusa ühtlase ringi, siis on tegu timutiga. Kui ringist ulatuvad mitmel pool sälgud välja, siis on tegu rebasesabaga. Samas muutuvad hästi nähtavaks ka rebasesaba õisikus olevad pikad läbipaistvad karvad. Timutil neid pole.
Nii rebasesaba kui timut on head söödataimed. Peale koduloomade on nad väga vajalikud loomulikult ka metsloomadele. Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades ehk isegi sagedamini kui timut. Neid mõlemaid kasvatatakse ka kultuurpõldudel. Aas-rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. Allikas: bio.edu.ee
