Pirnipuu (Pyrus) on heitlehiste puittaimede perekond roosõieliste sugukonnast. Umbes 20 (teistel andmetel 60) liiki Lõuna-Euroopas, Aasias jaLoode-Aafrikas. Viljapuuna on pirnipuu vana kultuurtaim, kelle kasvuala ulatub kaugemale põhja poole kui looduslikel liikidel. Hiinas ja Jaapanis viljeldakse liiv-pirnipuud ehk pirnilehist pirnipuud (P. pyrifolia), mille ümmarguseviljalised sordidolid varem Euroopas tundmatud, nüüd on ta levimas USA lääneosas. Põhja-Hiinas ja Koreas kasvatatakse kuni 10 m kõrgust ussuuri pirnipuud (P. ussuriensis), kelle külmakindlaid Siberis aretatud sorte on katsetatud ka Eestis. Maailmas laialdaselt viljeldav harilik pirnipuu (P. communis) põlvneb tõenäoliselt mitmest eellasest, neist tähtsaimad on Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast ja Anatooliast pärinev 6–30 m kõrgune euroopa metspirnipuu (P. pyraster), Kaukaasiast ja Anatooliast pärinev kaukaasia pirnipuu (P. caucasica) ning Kesk-Aasiast pärit kuni 10 m kõrgune turkmeenia pirnipuu (P. turcomanica). Perekonnale on iseloomulikud läikivad nahkjad lehed. Õied lõhnavad enamasti ebameeldivalt ja moodustavad õisikuid (kännas), milles erinevalt õunapuust avanevad esimesena välimised õied. Pirnipuid õnnestub pookida mitmetele roosõieliste perekondade (küdoonia, pihlakas jt) liikidele.
Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised, valged õied kännastena. Pirnipuu vili – kerajas või piklik, harilikult tipust jämedam pirn – sisaldab 80–85% vett, 6–14% sahhariide, 0,1–0,6% happeid, ka mineraalaineid ja vitamiine, paljude sortide viljalihas leidub kivisrakke. Valmimisaja järgi jagunevad pirnisordid suvi-, sügis- ja talipirnideks, Eestis kasvatatakse suvi- (nt ‘Seiu’) ja sügispirne (‘Lutsu võipirn’, ‘Kurvitsa lemmik’), talipirnid on meil külmaõrnad.
Pirnipuud kasvatatakse kõikjal paraskliimavööndis ja mõnevõrra ka lähistroopikas. Suurimad pirnitootjad on Hiina, USA,Itaalia, Histaapia, Prantsusmaa, Jaapan, jne. On aretatud umbes 5000 pirnisorti, eriti palju häid sorte aretati 1750–1850 Prantsusmaal ja Belgias.
Pirnipuu eluiga on kuni 300 aastat, aias kasvab ta harilikult 30–50-aastaseks, aastane viljasaak puu kohta on 20–200 kg (harva ka rohkem). Eestis kasvatatakse peamiselt vähenõudlikke kohalikke sorte; aretajad on olnud Aleksander Kurvits, Otto Kramer,Kalju Kask ja Aleksei Aav. Pirnipuusortide paljundamiseks poogitakse neid metsiku pirnipuu või valitud puude (nt M1)seemikuile, pääbuspuude saamiseks küdoonia pookealustele. Pirnipuid istutatakse ja hooldatakse nii nagu õunapuid.
Pirnipuu peamised haigused on puuviljamädanik ja pirnipuu-kärntõbi (kärntõbi), kahjuritest ohustab teda pirnipuu-pahklest (Eriophyes piri). Pirnipuu hall või punakaspruun puit on hinnatud materjal, sellest valmistatakse muusikariistu, skulptuure ja mööblit.
Pirnipuu on mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid viljub paremini viljakatel muldadel. Kasvab ka poolvarjus, kuid viljakandvuseks vajab täisvalgust. Paljundada saab seemnetega, kuid sordiehtsad tunnused ei pruugi sel meetodil avalduda. Parem viis paljundamiseks on pookimine.
Aed-pirnipuu ehk harilik pirnipuu (P. communis) hõlmab puuviljade saamiseks viljeldavaid pirnisorte. Areaal on Lõuna ja Kest-Euroopa ning Väike-Aasia. Kasvab 20-30 m kõrguseks. Lehed on vahelduvad lihtlehed, 3-8 cm pikad, ümmargused või ovaalsed, teritunud või ümara tipuga. Õitseb mais lehtede puhkemise ajal. Õied on valged, 6-9 kaupa kännastes, suured, kuni 3 cm läbimõõduga. Viljad valmivad septembris-oktoobris, on kollased või rohelised, lihakad. Siin levinud pirnisortide viljad on enamasti väikese happesisaldusega. Seemnekambrite läheduses esineb mõnikord kivisrakke, mis on sordi puuduseks. Meie jaheda suvega suudavad valmida peamiselt lühikest aega säilivad suvi- ja sügispirnis. Karmimatel talvedel või esineda külmakahjustusi. Teada on üle 1000 erineva aed-pirnipuu sordi, näiteks ’Kurvitsa Lemmik’ – oktoobris tarbitav sügispirn. Rohekat või küpsena kollakat põhivärvi katab kohati puna laiguna või mõnikord peente triipudena. Viljaliha on sulav, ilma kivisrakkudeta, valge, magus. Koristatakse septembri II poolel või oktoobri alguses, säilib 3-4 nädalat. Haiguste suhtes on puu vastupidav. ’Pepi’ – sügispirn. Põhivärv on roheline või kollane, mis päikesepoolsel küljel on kaetud triibulise või lauspunaga. Viljaliha on valge, sulav, magus, peaaegu ilma kivisrakkudeta. Koristatakse septembri keskel, kasutatakse oktoobrini. Ei vaja tolmeldajat. ’Suvenirs’ – vilja katab enamasti laiguna puna. Saagikas. Õigeaegsel korjamisel säilivad pirnid heas hoidlas paar kuud. ’Kadi’ – varajane sügispirn. Vili on rohelise põhivärvusega, suuremal või vähemal määral kaetud tumepunase kattevärvusega. Viljaliha on rohekas, sulav, kivisrakkudega südamikus. Maitse on magus, parimas küpsuses väga hea, augusti lõpul või septembris tarbitav pirn. Kärntõbi ja puuviljamädanik ohustab puud vähe.
Mets-pirnipuu (P. pyraster) kasvab enamasti kõrge (kuni 9 m) ja pikaealise puuna, mis on külmadele palju vastupidavam kui aed-pirnipuu. Levinud Kesk- ka Edela-Euroopas. Õitseb kevadel väikeste valgete lõhnavate õitega. Viljad on väikesed ja kehva maitsega. Seemnetest kasvatatakse pookealuseid. Eestis kasvab üksikuid suuri mets-pirnipuid, mis on looduskaitse all.
Ussuuri pirnipuu (P. ussuriensis) on Venemaa Kaug-Idast pärinev pakasekindel kõrgekasvuline (kuni 15 m) pirnipuuliik. Levinud Kirde-Hiinas, Korea ja Põhja-Jaapanis, kus kasutatakse mõnikord tänavapuuna. Lehed on ovaalsed või ümarad, kollakasrohelised muutudes sügisel karmiinpunakaks kuni pronksjaks. Õied on valged. Puu kannab väikeseid, ümaraid ning kehva maitsega vilju. Liigi pungade sügavpuhkus lõpeb varakult ja pärast talviseid sulasid saabuvad külmad põhjustavad sageli õiepungade talvekahjustusi. On kasutatud sordiaretuses külmakindla esivanamana, kui pärandab järglastele kehva maitse.
Liiv-pirnipuu (P. pyrifolia) kasvab kuni 15 m kõrguseks. Pärineb Hiinast ja Jaapanist. Lehed on piklikud, hambuliste servadega muutudes sügisel oranžiks ja pronksjaks. Väikesed valged õied ilmuvad vahetult enne või tärkavate lehtedega. Sort:’Shinko’ – keskmise suurusega keraja kujuga aromaatsed magusad viljad, mille puuduseks on teraline tekstuur.
Kaukaasia pirnipuu (P. caucasica) kasvab kuni 20 m kõrguseks puuks. Looduslikult levinud Kaukaasias. Lehed on 3-5 cm pikad, ovaalsed, lühikese terava tipuga. Õied on 2,5-3,5 cm läbimõõduga, valged või roosakad. Viljad on 1,5-3 cm läbimõõduga, enamasti ümmargused või mõnikord pirnikujulised, kollased või rohekaskollased. Viljaliha on valge või rohekasvalge, magushapu, mõnikord kibe või mõru. Sisaldab suurel hulgal seemneid. Viljad valmivad juuli lõpust kuni septembrini.
Pajulehine pirnipuu (P. salicifolia) on tihedavõraline rippuvate okstega madal puu (kuni 8 m) Kaukaasiast, Iraanist ja Krimmist. Liik on graatsiline, lehed meenutavad paju, pikad, hõbehallid ja noorelt altküljest kaetud siidiste karvadega. Väikesed kreemvalged õied on mõnevõrra peitunud lehestiku sisse. Väikesed pruunid, pirnikujulised viljad valmivad sügisel. Sort: ’Pendula’ – on populaarsem kui liik, puu on nõtkem ja tema lehestik on väiksem.
Callery pirnipuu (P. calleryana) on kitsaskoonusja võraga madalam puu Hiinast, millist kasutatakse Lääne-Euroopas tihti haljastuses, eriti aga sorti ‘Chanticleer’, milline on vähenõudlik linnatingimustes ja rikkalik õitseja.
Pirnipuud, mille vilju pole mõtet maitsta
- september 2010 Maakodu
Rein Sander
Iga kümmekonna aasta tagant korduv külm talv näitab, missugused pirnisordid meil sisemaal külmakindlad on.
Seda, et õrnemad pirnisordid talvepakasele vastu ei pea, on ikka juhtunud. Meil Kubjal kasvavad aianurgas kaks vana jämedat pirnipuud, mis igal aastal küll ilusasti õitsevad, kuid mille viljad süüa ei sünni. Need on ainult mõne sentimeetri pikkused, kõvad ja kivisrakke täis pisipirnid – metsiku aluse viljad, mida igal aastal koguneb mitu kärutäit.
Päris metsikut pirni, mets-pirnipuud (Pyrus pyraster) leiab meil väga harva Lääne-Eestis ja saartel. Juba Lätis on mets-pirnipuu levila põhjapiiril, kuigi teda on leitud isegi maa idaosas Daugavpilsi lähedal. Läti suurim puu kasvab Kuramaal Kandava linnakeses, on 12 m kõrge ja annab tüve ümbermõõduks ligi kolm meetrit. Meil on mets-pirnipuud kasutatud kultuursortide pookealusena, selleks on isegi aretatud sort ‘Morna 1’.
Vilju pole mõtet maitsta
Pisikesi kerajaid ja söödamatuid pirne kannab ka ussuuri pirnipuu (P. ussuriensis). See Kirde-Hiinast ja Venemaa Kaug-Idast pärit liik on meilgi külmakindel. Nagu mets-pirnipuul, nii on ka temal võrsed asteldega. Ussuuri pirnipuu õitseb varakult enne lehtimist ja sobib hästi pargipuuks.
Natuke hiljem hakkab õitsema kesk-aasia pirnipuu (P. asise-mediae). Õied on suured ja säravvalged, puu õitseb rikkalikult, kannab heal aastal rohkesti vilja ning on meil täiesti külmakindel. Viljad on suured ja pealtnäha ilusad mahlakad, aga neid maitsta ei ole mõtet – ka need on kivisrakke täis ning teevad suu paksuks. Ilus suur vana puu kasvas veel hiljaaegu Tartus ülikooli botaanikaaias. Kahjuks käis sügistuule jõud puu omast üle.
Hõbedased pirnipuud
Hõbepuulehise pirnipuu (P. eleagrifolia) lehed meenutavadki ahtalehise hõbepuu omi. See liik on pärit Balkani ja Väike-Aasia mägedest, talub hästi nii külma kui ka põuda. Kasvab aastatega mõne meetri kõrguseks puukeseks, mis õitsemisajal köidab pilku suurte valkjate õite ning hõbedaste lehtedega. Sobib heaks kontrastiks mõne tumedama okaspuu kõrvale.
Samasuguste noorelt hõbehallide lehtedega on ka pajulehine pirnipuu (P. salicifolia). Pungad puhkevad tal üsna varakult, seetõttu sobib seda liiki kasvatada rannikul, kus pole karta hiliskülmasid.
On olemas ilus rippoksaline vorm ‘Pendula’, selline leinapirnipuu sobib kaunistama ka väiksemat aeda. Kahjuks on see kaunitar meil sutsu külmaõrn, teda võiks ka
