Pihlakas (Sorbus) perekonda kuuluvad vahelduvate liht- ja liitlehtedega väheldased puud ja põõsad. Õied väikesed, kahesugulised, valged kuni kreemikad, lõhnavad või lõhnata, viietised. Marjataolised õunviljad on kerajad kuni ovaalsed, valminult punased, kollased, pruunid või sinised . Seemned piklikud, teravaotsalised. Viljad paljudel liikidel tähtsad toiduainetööstuse toormena (veinid, keedised, želeed, marmelaadid jne) taimede teisi osi kasutatakse rahvameditsiinis. Paljudel liikidel ja eriti sortidel on haljastuslik tähtsus. Perekonnas 80 kuni 100 põhjapoolkera parasvöötmes levinud liiki, Eestis kasvab looduslikult 3 liiki. Enamik pihlaka liike on leplik mulla viljakuse suhtes, kuid eelistavad sügavapõhjalist huumuserohket ja võimalusel parasniisket pinnast päikeselisel või poolvarjulisel kasvukohal. Parema võrakuju saamiseks võib mõõdukalt oksi kärpida. Seemneid tuleks generatiivsel paljundamisel stratifitseerida. Paljud eksklusiivsed sordid on saadud pookimise teel.

Harilik pihlakas (S. aucuparia) on Eestis tavaline alusmetsa metsaservade ja põllupeenarde puu, kasvades 10-15 m kõrguse ja 30-50 cm tüveläbimõõduga ühetüvelise, harva mitmetüvelise puuna. Areaal Lõuna-Euroopast kuni põhjas Skandinaavia ja Islandini, samuti Kaukaasia ja Krimm. Noored võrsed karvased, hiljem paljad, lehed paaritusulgjad, 11-15 lehekesega, kuni 20 cm pikad. Lehekesed saagja kuni kahelisaagja servaga, 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad, alt heledamad ja noorelt karvased. Õied valged, koondunud 5-15 cm läbimõõduga ebameeldivalt lehkavatesse kännastesse, õitseb mais-juunis. Viljad oranzpunased, kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, valmivad septembris. Vähenõudlik liik mullaviljakuse ja niiskuse suhtes. Armastab päikesevalgust. Haljastuses kasutatakse alleepuuna ja vabakujuliste gruppidena. Määri pihlakas (S. aucuparia ssp. moravica) – hariliku pihlaka alamliik, suurte söödavate viljadega. Sordid: ‘Beissneri’ – lehekesed lõhised, võrsed punased; ‘Birgitta’ – suured tumerohelised lehed, kollased viljad, ümar puu; ‘Fastigiata’ – kitsaspüramidaalne võra, oranzid marjad; ‘Pendula’ – pikkade rippuvate okstega leinavorm; ‘Rosmari’ – ovaalse võra, suured, sügisel roosad lehed, viljad roosad; ‘Sheerwater Seedling’ – keraja võraga puu, suured oranzpunased viljad.

Pooppuu (S. intermedia) 6-10 m kõrgune ovaalse kuni ümara võraga jämedatüveline puu, kasvab Lääne-Eesti mandriosas ja saartel, laiemalt Skandinaavias. Võib kasvada ka põõsjana. Noored võrsed rohekaspruunid, karvased, tüve koor hallikas. Lehed hõlmised, piklikud, munajasovaalsed, 7-12 cm pikad ja 4-7 cm laiad, pealt rohelised läikivad, alt viltjaskarvased. Õied suurtes kuni 10 cm läbimõõduga kännastes, valged, õisikuraod karvased, õitseb juunis. Viljad oranzid, ca 1 cm läbimõõdus, kerajad, söödavad, jäävad kauaks puule. Tallinnas Hirvepargis kasvab 18 m kõrgune puu. Meie oludes külmakindel ja dekoratiivne puu. Haljastuses kasutatakse puiesteede rajamisel (Tartu, Tallinn), samuti üksikpuuna. Tuntakse sorti ’Brouwers’, mis on kompaktse püstise kasvukujuga ja tumepunaste marjadega.

Koehne pihlakas (S. koehneana) kuni 5 m kõrgune madal puu või kõrgem püstine põõsas, pärit Kesk-Hiinast. Võrsed paljad, punakaspruunid, Liitlehtedel lehekesi väga palju 17-25, lehekesed aluseni saagja servaga, pikliklantsetjad, kuni 3 cm pikad. Õied valged, sarikpööristes, juunis. Viljad valged, ca 0,5 cm läbimõõdus. Dekoratiivne valgete, veidi läikivate viljade tõttu. Haljastuses sobib kasutada üksikpõõsastena või grupiti. Vähenõudlik, linnatingimusi taluv. Kasvab TÜ Botaanikaaias. Meil vajab sooja, külmade talvetuulte eest kaitstud kasvukohta.

Valge pihlakas (S. aria) kuni 6-12 m kõrguseks kasvav ümara võraga puu pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopast. Noored võrsed valgeviltjad, hiljem oliivpruunid, paljad. Vastakad, laielliptilised kuni laimunajad, 8-12 cm pikad lehed, puhkedes valgeviltjad, hiljem pealt veidi läikivad paljad, alt valgeviltjad. Sügisvärvus kollane. Õitseb juunis, kuni 5 cm läbimõõduga valged sarikpööristes õied. Viljad ümarad, oranzid kuni punased, söödavad, kehvadel aegadel lisati leivajahu hulka. Seni vähese nõudlusega olnud puu, kuid arvestades, et talub hästi linnatingimusi ja kärpimist, võiks senisest märksa rohkem leida haljastajate poolt kasutamist. Valge pihlakas on suurepärane alleepuu, sobib haljasaladele, pargiservadesse ja mujale. Sordid:‘Lutescens’ – koonilise võraga, lehed puhkedes hõbehallid, jäävad ka suvel sellisteks; ‘Edulis’ – mahlakate söödavate viljadega; ‘Magnifica’ – väiksem puu, lehed puhkedes valgeviltjad, hiljem tumerohelised, läikega; ’Chrysophylla’ – kuldkollase lehestikuga sort.

Sügisene värvilaik aias – pihlakas

  1. oktoober 2013 Aialeht

Marju Vitkar

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Islandi ja Põhja- Norrani, peamiselt segametsades. Ta on küllaltki kiire kasvuga kuni 15m kõrge puu. Pihlaka eluiga arvestatakse keskmiselt 100, vahel koguni 300 aastat.

Ilutaimena kasvatatakse koduaedades ja avalikus haljastuses nii looduslikku liiki kui ka väikesekasvulisi sorte. Pihlakat peetakse hea õnne toojaks ja istutatakse tihti kodu kaitsjaks värava kõvale. Ka meie esivanemad on üksikult kasvavaid pihlakaid tihti pühadeks pidanud: pihlakavits pidi karjase käes hundid karjast eemal hoidma ja maohammustuse eest kaitsema.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlaka vilju, mahla ning lehti. Marjataolised söödavad õunviljad sisaldavad palju C-vitamiini, soodustavad liigsete süsivesikute ja rasvade eemaldumist organismist, seovad soolestikus tekkivaid mürkaineid ning taastavad organismi normaalset mikrofloorat. Pihlakamarjad vähendavad vere kolesteroolisisaldust ning aitavad väljutada liigset vedelikku. Üldist tervist parandava kuurina soovitatakse süüa paari kuu jooksul kaks korda päevas 10 vilja korraga.
Ravieesmärgil korjatakse marjad ära enne öökülmi, siis on vitamiinisisaldus suurem.

Toiduvalmistamiseks korjatakse marju peale esimesi öökülmasid, mille tõttu mõru maitse väheneb.
On olemas ka spetsiaalselt niiöelda viljapuuks aretatud sorte. Viimastest meil tuntumad ja kättesaadavamad on `Alaja Krupnaja` ja `Granatnaja`. Mõlemale sordile on omased ülisuured viljad ja viljakobarad, mis teevad neist ka tõeliselt dekoratiivse ilutaime.

Sügiseses aias on pihlakas tihti üks värvikamaid taimi, lisaks meelitab ta kohale erilisi linde, kes marjadega maiustama käivad ja silmailu pakuvad.

Pihlakate valik on väga värvikirev: nii marjade värvi, suuruse kui ka kasvukuju, lehevärvi ning kõrguse järgi eristatakse väga palju sorte. Olgu selleks siis sambana kasvav `Fastigiata`, justkui troopiliste palmilehtedega `Dodong` või hoopis valgete viljadega kašmiiri pihlakas – igaüks leiab endale oma!

Pihlakas-ravimtaimena- sügisene vitamiinipomm

16.10.2012

Rodoaed.ee

Pihlakas on üks eriline taim.  Teda tunnustab teadusmeditsiin ja soovitab rahvameditsiin, ometi  kasutatakse teda suhteliselt harva. Juba vanarahvas ütles, et pihlakas on kodukaitsja. Üsna ammusest ajast on tänu rahvausundile teada, et pihlapuu toob õnne majja, on pühapuu, mistõttu ei tohi teda koduaiast hävitada.

Pihlakas peletas pahad vaimud majast eemale ning istutati alati maja lähedusse, et välk sisse ei lööks. Pihlaka küljest pärit vitsad pidid aitama lapsi sõnakuulelikuks. See kehtis küll ainult poisslaste puhul, sest tüdrukud võisid jääda pärast seda vanatüdrukuteks.

Tegelikult ei ole pihlakas meie vanarahvale üldse nii tuntud nagu arvata võiks. Eestis hakkas ta levima alles XX sajandi lõpuaastatel. Dekoratiivpuuna küll varem, kuid ikkagi piiratult.

Pihlakat on hea kasvatada piirkondades, kus teised marjad külma tõttu ei taha hästi kasvada.  Seetõttu ongi enamus pihlakasorte pärit Venemaalt. Pihlakas on põhjamaa suur kingitus, sest ta on siin kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Rahvameditsiinis kasutatakse tema õisi ja marju (värskelt, kuivatatult, külmutatult), vähem lehti.

Enne marjade kuivatamist oleks marju soovitav hoida õues külma käes 1 ööpäev ja kuivatada seejärel 40-60oC juures praeahjus või kuivatis. Kuivatamisel on kõige parem kasutada loomuliku protsessiga toidukuivateid nagu näiteks Itaalia TRE Spade toidukuivatid. Sellised kuivatid ei riku marjade toiteväärtust ning vitamiine säilib rohkem kui dehüdraatorites kuivatades. Pihlaka marjad säilitavad oma raviomadused 2 aastat.

Pihlakaid on üle saja liigi. Pihlakad levivad eelkõige põhjapoolkeral ning on suure kohanemisvõimega. Kõige levinum on harilik pihlakas, mis kasvab enamasti kuni 15m kõrguseks.  Mida teatakse vähem on see, et pihlakas kuulub samasse perekonda õunapuu, pirnipuu ja arooniaga.

Pihlakas tarbepuuna pole eriti laialdast kasutust leidnud, sest pikemat ja oksavaba pihlakapakku on väga raske hankida. Pihlaka puit koosneb lüli- ja maltspuidust, kusjuures mõlemad on punakad või pruunikad, seega küllaltki dekoratiivne.  Seega kasutatakse pihlakapuitu väiksemate pisiesemete valmistamiseks.

Paljude pihlakaliikide viljad on söödavad, kuid neil esineb ka palju puudusi. Näiteks kannab pihlakas marju perioodiliselt, viljadel on kibe maitse ning need on väikesed.

Just viljade kibe maitse on see, miks pihlakamarjad on leidnud vähe kasutamist. Viljade maitse paraneb küll pärast öökülmi, kuid meie merelises kliimas saabuvad öökülmad hilja ning rändlinnud võivad selleks ajaks põõsaga juba „puhta töö“ teha.

Siiski on pihlakamarjad väga kasulikud. Neid tasub korjata täisküpsusel, esimeste külmade saabumisel, sest marja maitse muutub külmade tulekul magusamaks, vähem mõrkjaks ja mahlasemaks. Marjades toimuvad külma mõjul biokeemilised muutused, toimub hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks. Marjades on tärklist, mis samuti muutub suhkruks. Külm muudab isegi pektiinaineid. Lahustuva pektiinaine kogus suureneb ja mittelahustuv langeb. Õunhappe ja parkainete osakaal väheneb. Vanasti korjati marju metsast ja hoiti heinaküünis heinte sees, pööningul või aidas. Tänapäeval on kodudes külmikud ja marjadega toimetamine lihtsam. Soovitav on korjata näiteks terved kobarad koos sinna kuuluvate lehtedega ja asetada need ööpäevaks sügavkülma, et sellest valmistada mahla, siirupit või kompotti või jättagi sügavkülma toorena kasutamiseks talve jooksul.

Pihlakad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Meditsiin soovitab pihlakaõite ja kuivatatud pihlakaviljade teed maksa-, neeru-, seedetrakti haiguste leevendamiseks ning verejooksude ja köha leevendamiseks. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et pihlakaviljade tee alandab lipiidide kogunemist maksas ja kolesteroolisisaldust veres ning omab antibakteriaalset toimet.

Kuna pihlakavilju söövad inimesed harva, siis eeskätt sobivad nad mahla valmistamiseks.  Mahla võib valmistada nii värsketest, kui külmutatud marjadest.  Viljad pressitakse koos kobaratega.  Eriti hästi sobib pihlakamahl õunamahlaga (1 osa pihlakat ja 4 osa õuna).

Kuivataud pihlakaid võib segada erinevate salatite vms hulka, kultuurpihlakatest sobib valmistada moosi. Näiteks sordid „Vene pihlakas“ ja „Gratnaja“. Moosi maitse meenutab küllaltki palju hoopis pohlamoosi.

Kindlasti tasub pihlakaid kasutada toitude koostisosana, sest tegu on väga kasuliku ja tervisliku marjaga. Natukene kibedat maitset annab pehmendada või hea maitsestamisega hoopis kaotada.